väike sinine puuduolek

diary mode 3

2011-11-25T11:23:00.003Z

on olnud järjekordne vaakumhommik, kus tähtvere taevas maalib hallile asfaltile oma halliga halli. ehkki siin, mul on tunne, pole hämardumas ükski ajastu. keskklass silmapiirini: äri nagu ikka, maailm ilma lõputa.

vastuseks jaanuse kommentaarile kaks postitust tagasi: ma ei pidanud "juurdepääsu" all silmas mitte (igasuguse) info pelka kättesaadavust, vaid (kultuurilise tegelikkuse) "hõlmava" kirjelduse usutavust. ja see tundub mulle tõlgendusest haruldasem olevat - siin võiks muidugi hakata arutlema selle üle, kas üldse midagi saab esitada mittetõlgenduslikult, ent see oleks juba natuke fundamentaalsema tasandi vaidlus kui see, millel asub juurdepääs - hinnang dualism. aga ma palun vabandust - need on alles väga esialgsed ja üldse mitte võib-olla kõige paremad terminid; samuti pole ma kõike seda sugugi "lõpuni" suutnud läbi mõelda. püüan.

täna on vähem aega: lähen raamatukokku, et orwelliga kaugemale jõuda. palju ulmet järjest saab tõepoolest olla ainult rajude fännide asi: lisaks hüvedele, mida pakub ulme poeetiline materialisatsiooni-mehhanism, tema suurejoonelised väljaränded ning aegruumilised tegelikkusetasandi hüpped, on selles siiski, paratamatult, lihtsalt žanrilistest iseärasustest tulenevalt ka alati midagi peaaegu tuvastamatult tuhmi, mida seda ära tundes taluma tuleb õppida. midagi teha ei ole, nii see on.

tänane jutt on siin.

diary mode two

2011-11-24T16:10:00.004Z

sufjan stevensi õhtupoolik, pärast pöff.

medikamendid mõikavad, väikesest muulast olen vist väiksem.

kirjutan kevadise õnnekonverentsi-ettekande põhjalikumat artikli-varianti ning sellega seoses tuli seal kõneldud "ärkamishetked" kõikidest tekstidest ka päriselt üles leida: tekkis harukordne ja "nõdralt väärtuslik" täppisteadlase tunne. otsing on seni viinud oodatud tulemuseni - need kohad on ka nüüd nendes tekstides täiesti olemas.

vahel teen tähtveres väga lühikesi jalutuskäike ning satun õue ilmselt aegadel, mil kõik siit kusagil ära on: järele jääb päevastest ududest ja hallist niiskusest läbistatud harukordne vaakum - otsekui oleks mingi horisontaalne gravitatsioon kõik inimesed kusagile ära tõmmanud; justkui oleks ümbritsev linnastik muutunud täis-skaalal natüürmortiks, kuhu vaatlejal on võimalik peale astuda.

mitte just kõige analüütilisem tuju.

loen jaanus adamsoni blogi, nõustun: jah, miks mitte, inimene vist tõepoolest ei ole dostojevskile eriline saladus. ja miski kusagil ütleb: ega äkki pole mullegi? note to self: selle üle võiks natuke järele mõelda.

diary mode one

2011-11-23T18:17:00.004Z

kui oled nii nohune, et eriti isegi mõelda ei saa, siis pole ka kogu oma päevaga suurt midagi peale hakata. sain arsti käest täna tööstuslikul tasemel ninasprei, mille võimalikeks kõrvalnähtudeks on oksendamine ja minestamine, ning koguse antibiootikume, millega võiks neutraliseerida väikese kontamineeritud muula.

aga millelegi mõtlen õigupoolest juba poolteist kuud: et on kaht laadi realismi, või kaks suunitlust või poolust realismi sees – üks püüab (näiteks mingile kultuurisituatsioonile) ligipääsu tagada või (seda) hõlmavalt kirjeldada; teine aga (seda) "seletada" või (selle üle) hinnangut langetada. ja need poolused paistavad olevat vastastikku välistavad, sest kriitiline hinnang kivistab kirjeldatavad olemasolevad (objektiivsed) elemendid juba mingisse hierarhilisse, midagi paratamatult esiplaanile asetavasse konstellatsiooni; hõlmava/usutava kirjelduse ("objektiivsete elementide" vahelise üheväärsuse) hinnaks on aga igasuguse kriitilise otsustuse kadu.

tagada juurdepääsu : mitte langetada hinnangut.

langetada hinnangut : mitte tagada juurdepääsu.

ning paradoksaalsel kombel tundub, et praegusel ajal langetatakse ülearu palju, kiiresti ja kergekäeliselt kriitiliselt hinnangut millegi üle, millele juurdepääs on õigupoolest üpriski raskendatud. sageli tundub, et juurdepääsu saabki juba ainult läbi hinnangulise otsustuse filtri.

margaret atwood ja don delillo suhestuvad william gibsoniga nagu psühholoogilised realistid suhestuvad naturalistiga.

korraks jalutama. homme jälle.

"nihe sai teoks"

2011-08-24T09:08:00.003+01:00

jack: aga ma nihkun nüüd rampsi

Neeme: nihe

jack: nihe sai teoks

Neeme: selline sari võiks joosta. produced by ki wa ja andres lõo

*****

kuulge, tõepoolest, selline sari võiks joosta. see võiks olla rangelt tartu-põhine, alo-tv's jooksev sari, kus cutting-edge nihkespetsid kasutavad iga kord hilisemaid eksperimentaalseid tehnoloogiaid, et tuvastada, kus ja kuidas täpselt SEL NÄDALAL nihe teoks sai. tootmistandem ki wa ja lõo võiksid peaossa värvata mõned nooremad ja teravamad kohalikud ekspihakatised, kes igal korral vahetuvad, alati saaksid cameod ka mõned vanemad, sissetöötanumad tegijad, chaneldior, sven vabar, jüri kolk jne. kogu asjale võiks set designi teha martiini. erkkki hyva loeks koguaeg voiceoverit ja kogu asja kirjutaks kogu aeg erki luuk. helitausta teeks ki wa ise koostöös andreas w-ga.

iga osa algaks sellega, et näidatakse tükk aega igavat igapäevast tartut, kus ei juhtu mitte midagi - no üldse mitte midagi. kohe mitte kõige vähimatki. ja siis saaks teoks nihe - aga ainult nihkespetside jaoks, sest ainult nihkespetsid tunneksid nihke ära. muidu, igapäevases tartus ei toimuks tegelikult ikkagi üldse mitte midagi. edasi hakkaks cutting-edge, bleeding-edge nihkespetside tiim eksperimentaalsete tehnoloogiatega nihke täpsemat olemust tuvastama ja iga osa lõpuks saaksid vaatajad teada midagi SELLENÄDALASE nihke täpse olemuse kohta. aga iga osa kõige lõpus näidatakse ikkagi igavat, igapäevast tartut.

esimesed kaks hooaega läheks seriaalil hästi (nagu twin peaksil, keegi ei saaks tegelikult eriti midagi aru, aga äge oleks ikka), tükati areneks ka laiem metaplot, mis osutaks mingi suurema nihke võimalikule asetleidvusele (nt neljarealise roboti tee ehitumine tallinna ja tartu vahele). aga see nihe ei saaks teoks, sellele ainult osutataks. seriaalimaailma tartus ei toimuks tegelikult kokkuvõttes ikkagi mitte midagi.

lõpuks peaks seriaal viima sisse nihke ka tegelikkusesse enesesse. sellest ajast edasi poleks temas enam midagi märkimisväärset, sest ta ei erineks tegelikkusest enam kuigi palju ning ei looks temaga võrreldes enam mingit tähenduslikku erinevust.

see on väga rough scetch ja väga kiiruga kirjutatud. olete enam kui teretulnud parandama või täiendama.

svarta linjer

2011-06-03T11:06:00.008+01:00

Paljud on minult küsinud selle kohta, mida ma rääkisin kolmandal mail Tartus toimunud Õnnekonverentsil. Tulen sellele küsimusele vastu: siin on tolle ettekande tekst. Pilt on üles laetud selleks, et oleks mõistetav, kuidas ja miks Andreas W minu jutu taustal magab.

Kuidagi väga helge laik jäi mällu sellest üritusest.

*****

Õnn, uni ja otsustamatus

Õnnest pole esmapilgul midagi rääkida. Võib rääkida õnnepüüdlustest – ning õnnepüüdlustest räägitaksegi, lakkamatult.

Võib lüüa väga laia laastuga ja öelda, et näiteks kogu klassikaline õhtumaine kirjandus räägib õnnepüüdlustest. Või vähemalt narratiivne klassikaline õhtumaine kirjandus, sest suur osa luulet on pühendatud sellele, et manada esile õnneseisundi väljenduse staatilisi pilte. Aga just nimelt staatilisi pilte, pilte mis mõjuvad kui sattumuslikud igavikuvälgatused ajas ning on seetõttu heas mõttes viimase piirini fiktsionaalsed. Seekaudu saaks öelda: õnnepüüdlus on narratiivsuse funktsioon ja struktuur.

Siin olen juba paari sõna järel ainult paari sammu kaugusel nägemusest selle kohta, et rangelt ajalooliselt, narratiivselt mõtlev õhtumaine subjekt ei ole õnnelik. Või õigemini: kui ta on sattunud õnneseisundisse, siis pole tal tarvidust öelda: "Ma olen õnnelik..." Või veel õigemini: kui ta ütleb – ükskõik kui paljusõnaliselt – "Ma olen õnnelik...", siis need sõnad ei ole ajalooliselt mõtleva narratiivse subjekti sõnad. Need sõnad on igavik ajas, suurima määrani enesessepöörduvad, ja seetõttu võib-olla luule lihtne apoteoos.

Selles hetkes, õnneseisundis, ei ole sõnu, ning kui niimoodi öeldakse, siis on see lihtsalt ainuüksi seisund ise, mis endast nende sõnade kaudu märku annab. Sest subjekt, kes need sõnad lausub, ei ole selles seisundis rangelt võttes subjekt: ta on siis, sel hetkel, teispool ajaloolist, narratiivset õnnepüüdluspiiri, ning tema tõdemusel ei ole tegelikku siinpoolset kuuljat.

Seda välja arvatud muidugi juhul, kui me ei pea õnne all silmas midagi õige igapäevast ja keskpärast: näiteks lihtsat suutlikkust loobuda kõikidest oma ihadest, nii nagu psühhoanalüüs seda määratleb. Ning ehkki ka selles määratluses peitub oma tõetera, ei ole ma kindel, kas õnne esile tõstev, seda sõnatut seisundit paljusõnaliselt käsitlev sündmus peaks õnne ainuüksi millegi nii tavapärasena käsitlema.

Õnnepüüdlustest räägib niisiis terve klassikaline õhtumaine kultuur, ent õnnest enesest, saavutatud õnneseisundist: millest siin enam rääkida? Õnn on üks, lihtne ja viimase piirini ihaldusväärne. Kes on õnnelik, sel pole sellele selle kohta enam midagi märkimisväärset lisada. Nii nagu ka see, kes pole õnnelik, ei suuda saavutunud õnneseisundit tegelikult ette kujutada. Algaja poeet küsib vanema ja kogenenuma käest: "Ütle mulle, mis on õnn? Kuidas saaksin ma õnnelikuks?" Ning vanema sõnad, olgu need kuitahes kõrge luule, ei ole tema enese jaoks enamat kui otstarbetu tautoloogia, parimal juhul ainuüksi sõnaline tunnistus igasuguste sõnade sobimatusest – nii nagu algajale poeedile on kogenenuma luule äärmisel juhul fiktsionaalsest lootusest jõudu ammutava inspiratsiooni allikas, aga mitte juhtnöör, mille järgi toimides võiks temagi otseteed õnne kogeda. Ma ei ütle, et õnn on kättesaamatu, või et igaüht ei võiks tabada õnnetunne. Aga ütlen, et õnne ning õnnepüüdluste vahel on lävi, mida sõnad ületada ei suuda. (Ning ütlen samavõrra ja mõnevõrra vastassuunaliselt: sõnal paistab mõtet olevat ainuüksi niivõrd, kuivõrd ta püüab seda läve ületada.)

Ütlen seda kõike sellepärast, et teadvustada: õnn, kui sellest rääkima hakata, on metafoor, mida ei saa selgitusjõuliselt n-ö tavakeelde tagasi tõlkida; see on mõiste – kõikide oma oletatavate atribuutide või võimalike "igapäevaste praktikatega" – mille tähendussisu saab ainuüksi intuitiivselt hoomata, ning seisund, mille kogemisele sõnad annavad harva juurde. Ütlen seda seega ka sellepärast, et rääkides siin sõnadega õnnest, ei tea ma tegelikult paratamatult, millest ma räägin. (Mis jällegi ei tähenda, et mina või keegi meist õnne kogenud ei oleks.) Ent niisugusest teadmatusest või küündimatusest on ka oma pragmaatilist kasu: jäävad ära õnne määratlemise vaevad. Ja jällegi, paradoksaalselt ja hoopis vastassuunaliselt: järelikult pean ma õnnest rääkides usaldama, et kõik teavad, kuitahes intuitiivselt, metafoorselt ja sõnulseletamatult, millest jutt jäib.

Nii palju minu poolt alustuseks üritusele, mis õnne sõnas huulil hoiab.

*****

Muudan nüüd retoorilist registrit. Kõike seda arvesse võttes otsisin enesestmõistetavalt kaua teemat, millest rääkima hakata. Mind aitas konverentsi alapealkiri "Paremad maailmad". Sest jõudsin äratundmisele, et suur osa minu teoreetilisest projektist tegeleb utoopiate kui paremate maailmadega: niisiis mitte millegi paremaga "selles maailmas", vaid kirjanduslike kujutelmadega paremast maailmast enesest. Ja nende paremate maailmade nüüdisaegse staatusega. Võtkem paremate maailmade kujutelmade nüüdisaegne nappus võrreldes näiteks düstoopiate kui läbikukkunud maailmade või katastroofiliselt lõppenud maailmade kujutamise ohtrusega. Meenub see, kuidas marksistid selle ebaproportsiooni on sõnadesse pannud: meil on praegusel ajal märksa kergem kujutada ette inimkonna kollektiivset hukku kui seda, et kapital kusagile kaoks.

Meid lahutab täitunud utoopiast kui kollektiivsest, sotsiaalmajanduslikust õnneseisundist umbes sarnane kujutlusvõimeline lävi, mis lahutab õnnepüüdlusi õnneseisundist, nii nagu ma seda varem kirjeldasin. Düstoopiate või apokalüptiliste visioonide ees seda läve pole, või on see kergemini ületatav: need visioonid paistavad olevat lihtsalt praegu tunnetatavate tendentside loogilised ja süvendatud pikendused. Miks nad niimoodi paistavad, on iseküsimus.

Tõkkest utoopilise mõtlemise või unistamise ees võib aimu saada juba tavakeele kaudu: "see on utoopiline!" (kui "saavutamatu") või "ta on märatsev utopist!" (kui keegi totalitaarselt ohtlik). Utoopia on definitsioonilt "hea mitte koht". Aga ajalooline kogemus on justkui mõista andnud, et utopistlik unistamine on pigem totalitaarselt ohtlik: siit ka tähendusvarjundi muutus sõna formaalses kõlas. Ning väidan, et seda ohtu, seda takistust kujutlusvõimele, on kõige paremini võimalik ilmestada otsustamatuses, mis põhistab und kui metafoori.

Ja sellepärast on Andreas W täna koos minuga siin. Tegin kunagi temaga teatrit ning siis oli ta kuulus magaja. Tal on praegu kiire ja ta väärtustab uneaega. Võimaldasime talle natuke legitimeeritud und, teha tema unest kunstiprojekt – ta on suure tõenäosusega selle puhkeaja üle tänulik. Ning ta on siin selleks, et aidata oma kohaloluga mõelda une kui samuti teatava iselaadse, mitmetimõistetava metafoori üle.

Mina hakkasin une, õnne ja paremate maailmade vahelistele seostele mõlema Millenniumi teise hooaja kahekümne teist osa vaadates. See kirjeldas olukorda, kus vahetult enne maailmalõpuaega olid maa peale tulnud neli deemonit, kes istusid ühel ööl vanameeste kujul kohvikus ning arutasid selle üle, kuidas neil on õnnestunud inimkonda "halvale teele meelitada". Ning üks neist rääkis, et selleks ei olegi kuigi palju tarvis, sest inimene "teeb seda endaga ise" – tõugata on teda tarvis vaid õige-õige natuke. Ta ütles:

“Ma küsin teilt: kes oli see kuri geenius, kes leiutas äratuskella? Mitte ükski teine olend peale inimese ei suuda välja mõelda seadeldist, mis häiriks regulaarselt ja igapäevaselt tema ainsat looduslikku õnneseisundit... Ning pole kahtlust, et kurja geeniuse kuri kaksikvend leiutas vaigistusnupu...”

Hakkasin mõtlema: kas see tõesti on niimoodi? Kas õnn ja uni on niisuguses metafoorses kokkuseades sedavõrd lähedaselt ühte laulatatud? Kas õnnelik ollakse tõepoolest ainult siis, kui ollakse teadvuseta, või laiemalt – kui ei olda päriselt ise. Või veel enam – kas ajalooliselt, kriitiliselt mõtlevat subjekti märgib kalduvus end sellest õnnevõimalikkusest pidevalt äratada?

Andreas W, tema, kes ta seal mulle vastukaaluks magab, on unest mõelnud ka kui rahutust, traumaatilisest seisundist, mille ajal mitteteadvuses toimub n-ö "veealuste protsesside" läbimäng, mille korrastavast toimest ärkamine on pigem teatava talumatuse tunnusmärk.

Ent siin, paremaid maailmu kummitava totalitarismi tondist rääkides ei räägi ma unest mitte kui indiviidi psühhofüüsilisest seisundist, vaid peaasjalikult kui metafoorist, ja sealjuures esmajoones teatava sotsiaalse seisundi metafoorist.

Ja tõesti: uni on sageli olnud "ideoloogilise teadmatuse" võrdkujuks. Ütles ju ka Marx ideoloogia kohta: "nad ei tea, mida nad teevad". Ning õnnemõiste (ja õndsuse termin) on sagedasti leidnud kasutust kui tolle teadmatuse sümptom: nad on õnnelikud, sest nad on uinunud, sest nad ei tea, mida nad teevad. Nii räägib Debord vaatemänguühiskonnast, kus massimeedia poolt pakutavad unenäod suigutavad võrdlemisi viletsas olukorras elavate ühiskonnaklasside kriitikameelt, ja Baudrillard õnneunest, mille on taganud nüüdisaegse inimese eraldatus teleriekraaniga varustatud elutuppa. Jne, Jne.

Õnn niisiis ka kui teatav ärkvel magamise võrdkuju, uni kui kindlat laadi mittekriitiline ärkvelolemise moodus. Ühelt poolt saatanlik pilk indiviidile, kes ise, otsekui refleksi ajel oma õnneseisundit häirib; teiselt poolt kriitiline pilk ühiskonnale, kes ehk liigkergesti õnneunne suigatab. Ma vaatan Andreas W-d ja ei suuda otsustada: on ta niimoodi õnnelik? Ja kui on, siis kas ta on ikka tema ise?

Räägin siin banaalsustest (kas õnne kohta saab rääkida muud kui banaalsusi?), aga tahan selle võrdkuju kaasa võtta, et hakata rääkima kujutelmadest paremate maailmade kohta.

Klassikalistel "sotsiaalmajanduslikel" utoopiatel (More, Bacon, Campanella) on laias laastus kolm laiemat ühisjoont:

– eraomandituse nõue, millest muuhulgas tuleneb inimeste võrdsus nende ühetaolisuse kaudu

– vormilise tasandi ajalootus: utoopia ilmub meile kui narratiivita stoppkaader, lugejale tehakse ideaalühiskonnas n-ö "giidiga tuure"

– asjaolu, et neid ei leita sihiliku otsimise teel, vaid neisse satutakse (merereisid, äraeksimine)

Kuhu ma tahan jõuda: maailmakirjanduse klassikalistel, "anti-utoopilistel" ehk utoopilise mõtlemise vastastel düstoopiatel on – kui ehk väikeses kõverpeeglis – täpselt samad strukturaalsed jooned.

Anti-utoopiline düstoopia valgustab sama nähtust ühildamatult erineva röntgeniga:

– eraomanditusest saab subjektitus, iseloomutus kui põhimine, individuaalne eraomanditus; inimeste omavahelisest võrdsusest (nad on võrdsed, sest nad on võrdselt subjektitud) saab kollektiivne, kriitikameeleta suikumine totalitaarset laadi ideoloogia-unne

– vormilisest ajalootusest saab sisulise tasandi südmusetu ja muutumishorisondita seisakuhetk, mis on samuti omane n-ö totaliseerunud ühiskonnaruumile

– sellest seisakuhetkest välja pääsemine – või nagu ma seda edaspidi kutsuma hakkan, sellest ärkamine – paistab samuti olevat ranges mõttes sattumuse küsimus.

Kui ma uurisin maailmakirjanduse klassikalisi anti-utoopiaid, siis võimaldasid need tõmmata ühe subjektsusesse ja narratiivsusesse puutuva ühisjoone:

Kõik need – olgu siis Orwelli "1984", Huxley "Hea uus ilm", Bradbury "Fahrenheit 451" või Zamjatini "Meie", aga ka märksa hilisemad Hollywoodi filmid, näiteks "Equilibrium" või "The Matrix" – saavad oma tõelise narratiivse algus- või põhjuspunkti hetkest, mil pealtnäha õnneseisundi saavutanud, takistusteta ja isetoimivas ühiskonnas ärkab keegi n-ö subjektina, kellenagi, kellel on ühtäkki ümbritseva suhtes kriitiline teadvus. Ning see keegi näeb äkitselt, "silmade avanedes", et tema ümber valitseb süsteemi repressioonidel põhinev totalitaristlik õudusunenägu, millele kõik ülejäänud on nüüd, tema uuest vaatepunktist, allutatud nagu mingisse kriitikameeleta õnneunne. See, mis varem mõjus täitunud utoopiana, saavutatud õnneseisundina, mõjub nüüd, subjektiunest ärganule, totalitaristliku süsteemi takistusteta isetoimivusena. Ning sellele vastavalt, teoste struktuurilisel tasandil: utoopia, milles varem tehti otsekui giidiga tuuri, muutub selle ärkamise ajel saadud tõukest narratiivseks anti-utoopiaks. Ning siit edasi algab reeglina subjektiunest ärganud, humanistliku teadvuse saavutanud peategelase võitlus ellujäämise eest, või äärmisel juhul oma inimlike ideaalide levitamise eest.

Ja siit järeldus: anti-utoopia paistab niisuguses valguses otsekui utoopia, millest on ärgatud.

Struktuuri tasandil on kirjanduslik utoopia ja kirjanduslik anti-utoopia peaaegu eristamatult sarnased: utoopia ja anti-utoopia ei projitseeri meile erinevaid maailmu. Nad projitseerivad meile üht ja sedasama nähtust kahest erinevast, ühildamatust vaatepunktist. Viimasel piirjoonel on võimalik väita: kollektiiv, ühiskond jääb mõlemas nägemuses samaks, küsimus on ainuüksi vaatepunktis, mille lisab ärganud, subjektsuse saavutanud indiviid.

Ja niisugune on unel ja sellest ärkamisel põhinev otsustamatus, mis takistab kollektiivselt paremaid maailmu kahtlusteta ette kujutamast: pole võimalik otsustada, kas üle utoopia-läve astudes on tegemist ärkamisega kirgastunud, vabastatud maailma, või on tegemist suikumisega totalitaarsesse õnneunne.

Selle hüpoteesi võib panna n-ö "ideoloogilise tegelikkuse" vastu proovile: meenutagem viimast tuntumat "täitunud utoopia" avalikku kuulutust, Francis Fukuyama paarikümne aasta vanust deklaratsiooni liberaaldemokraatlikust "ajaloo lõpust" – nägemust mille kohaselt ajaloolisus on jõudnud liberaalse demokraatia näol alternatiivideta lõpp-punkti, ja maailm on n-ö valmis saanud. Küsimus ei olegi siin niivõrd selles, kas tema deklaratsioon on eetiliselt väär. Pigem õpetab utoopia ja anti-utoopia vaheline otsustamatus meile, et võib eksisteerida strukturaalseid põhjuseid, miks niisugused deklaratsioonid võivad olla kerged tulema. Kõige esimese hooga oli sellel kuulutusel rohkelt afektiseisundis pooldajaid. Ning ehkki kriitikalaviin oli kiire järgnema, õpetab ka see juhtub meile klassikaliste utoopiate vaimus: niisuguste deklaratsioonidega kaasaminek võib tihtipeale osutuda sattumuse küsimuseks. See, mis ühtelede paistis liberaaldemokraatlik utoopia, paistis teistele liberaaldemokraatliku totalitarismikuulutusena.

Ent naaskem veel kord tolle kirjandusliku utoopiast ärganu juurde. Ärkamishetk, millega anti-utoopias kaasneb ajaloolisus ja narratiivsus, paistab osutavat, et ajalooliselt mõtlev, n-ö narratiivne subjekt on kollektiivi suhtes oma põhiolemuses õnnetu.

Aga kohane oleks öelda, et tema ärkamishetk märgib ühtlasi suurema äratundmise ja seega suurema õnne juurde jõudmist: ta märkab, et on olemas mingi suurem õnn kui see, mida ta jagab oma kogukonnaga. Ning selle valguses tahab ta oma õnne kogukonnale projitseerida: ta näeb, et kõik teised, kogu too kogukond, on kollektiivselt õnnetud ja kannatavad. Ent tema äratundmisõnn osutub üürikeseks, ja seda sellepärast, et ta avastab, et tal pole seda õnne kellegagi jagada. Tal pole oma õnne suhtes pädevaid argumente: kui ta selle reedaks, püüaks kogukond teda kõrvaldada.

Äratundmise õnnest saab niimoodi omakorda üksinduse õnnetus.

Ning niimoodi võib utoopiate ja anti-utoopiate vahelise otsustamatuse taustal mõtlema hakata: kas õnn on üldse miski iseeneses, või on see kollektiivne konstrukt? Kas õnn ei peitu tõepoolest, nagu liigagi sagedasti öeldakse, jagamises? Sest kes ütleb, et utoopiline kogukond ühe liikme ärkamisest õnnetumaks muutub? Õnnetumaks jääb ta siis, kui ärganul oma õnne jagada õnnestub ning kogukonda suurema tervikuna selle uue õnne poole püüdlema sunnib. Ning kas niimoodi, klassikaliste anti-utoopiate struktuuri valguses ei võiks dialektilises vaimus areneva, ajalooliselt mõtleva kogukonna kestust läbi aja kirjeldada kui ärkamisena üha uude õnnetusse, ent samavõrra ja samaaegselt ka suigatamisena üha uude õnneunne? Nii paistab uinumise ja ärkamise, õnne ja õnnetuse vaheline otsustamatus põhistavat ka selle kogukonna kestust. Õhtumaine kultuur paistab olevat leiutanud endale äratuskella, ning äratuskellaga kaasa ka vaigistusnupu, mis tal kestvalt ärgata ja uinuda võimaldab. Õnneunest ärgatakse üha uude õnnetusse, millest omakorda õnneuni saab, ja niimoodi, ad infinitum. Umbes nii, nagu seda kaalus Hamlet oma kuulsas monoloogis:

“Surra, magada - muud midagi, sest nõnda uinudes kaoks hingepiin ja kõik need tuhat häiret, mis meie liha pärib looduselt. See oleks lõpetus, mis hardasti on ihaldatav: surra, magada! Jah magada – Võib-olla undki näha? Siin ongi konks. Sest see, mis unenäod meil võivad tulla selles surmaunes, kui maise möllu puntrast pääseme, - see paneb kõhklema; siin peitub põhjus, miks viletsusel iga on nii pikk...”

"lepituse teostamatu võimalikkus"

2011-04-26T16:45:00.005+01:00

mul ilmus raamat, "kirjanduse lepitav otstarve". see on sisuliselt mu doktoritöö, aga sealt on mõned lastehaigustega nakatunud lõigud välja võetud, mõned märksa tervemad lisatud, ning neeme initsiatiivil ja temaga aru pidades sai sinna tehtud vist üle tuhande paranduse ja katrini ettepanekul ilmselt kah üle saja. kokku umbes kuus ja pool aastat minu elust, aga nüüd on sellega vist ühel pool.

ja alati, kui arvad, et asjadega on ühel pool, leiad kusagilt, näiteks esimesest ettejuhtuvast raamatust, mida parasjagu lugema satud, lõigu, mis neid asju võib-olla kõige ilmekamalt ja paremini sõnastada on suutnud. näiteks niisuguse leidsin musili "omadusteta mehe" eestikeelse tõlke esimese köite üheksateistkümnendalt leheküljelt:

"kes tahab avatud uksest hästi sisse pääseda, peab austama tõsiasja, et neil on jäik raam: see põhimõte, mille järgi vana professor oli ikka elanud, on lihtsalt tegelikkusemeele nõue. kui aga on olemas tegelikkusemeel, ja keegi ei kahtle selles, et tal on oma olemasoluõigustus, siis peab olema ka midagi sellist, mida võib nimetada võimalikkusemeeleks.

kellel see on, see ei ütle näiteks: siin on seda või teist sündinud, hakkab sündima, peab sündima, vaid ta mõtleb välja: siin võiks sündida või peaks sündima; ja kui talle millegi kohta väidetakse, et see on nii, nagu on, siis mõtleb ta: noh, tõenäoliselt võiks see ka teisiti olla. nii annaks võimalikkusemeelt defineerida isegi võimena mõelda kõike, mis võiks niisama hästi olla, ja mitte võtta seda, mis on, tähtsamana sellest, mida pole. on näha, et säärase loova soodumuse tagajärjed võivad olla tähelepanuväärsed, kuid kahjatseval viisil lasevad nad mitte harva paista valena sellel, mida inimesed imetlevad, ja lubatuna sellel, mille nad ära keelavad, või ehk näitavad koguni mõlemat. säärased võimalikkuseinimesed elavad, nagu öeldakse, peenemas kedruses, hämust, kujutlustest, unistuslikkusest ja konjunktiividest koosnevas luulus. lastest, kel on säärane kalduvus, aetakse see sõnaselgelt välja ja nimetatakse seesuguseid inimesi nende kuuldes fantastideks, unistajateks, nõrgukesteks ja kõiketeadjateks või urgitsejateks.

neid kiita tahtes nimetatakse neid narre ka idealistideks, kuid ilmselt haarab see ainult nende nõrka mängulaadi, mis ei suuda tegelikkust mõista või väldib seda haledalt - kus niisiis tegelikkusemeele puudumine kujutab endast tõesti puudust. võimalik ei hõlma aga mitte ainult närvinõtrade isikute unistusi, vaid ka Jumala veel ärkamata kavatsusi. võimalik elamus või võimalik tõde pole tõelise elamuse või tõelise tõega võrreldes väiksema tõelisusväärtusega, vaid neis on vähemalt nende poolehoidjate meelest midagi väga jumalikku: tuli, lend, rajamistahe ja teadlik utopism, mis ei pelga tegelikkust, küll aga käsitab seda ülesande ja väljamõtlemisena. lõpuks pole maakera üldsegi vana ja pole näiliselt veel kunagi õigesti käima peal olnud."

nii et tegelikult ei ole mitte kunagi asjadega päriselt ühel pool...

igaühele oma isiklik supileedi

2011-03-26T16:11:00.003Z

minu peaaegu kolm londonikuud hakkab peagi läbi saama - on olnud sisuline, tihe ja elamuslik - ning selle aja jooksul on end igapäevasesse kestusesse sisse seadnud ka mõned rohkem või vähem märkimisväärsed regulaarsused: nii nagu see elus ikka on. üks nendest regulaarsustest on olnud laupäevahommikune käik holloway roadi tänavaturule - kohaliku kogukonna omavalmistatud toodete väikest, kuid mitmekesist ja huvitavat iganädalast väljapanekut uudistama.

ning peaasjalikult ja esmajoones suppi tooma.

sest igal laupäeval müüb seal teiste seas väikestest plasttopsikutest täiesti oivalisi endakeedetud püreesuppe campbell - täiuslikult inglaslike maneeridega supileedi, kellel muuhulgas on kodus kaks last, kolm koera ja kolme jalaga kass. üks tema supp maksab kaks naela, aga kolm suppi maksab viis. ja tal olid ka termosed kaasas, kust ta neid maitseks proovida andis. ning esimesel korral, kui ma seal käisin, maitsesin ma neid ja need maitsesid nagu supid maitsevad, KUI SUPID LÄHEVAD TAEVASSE. ja nii ma siis hakkasin sealt igal nädalal suppe ostma - kolme kaupa, kogu nädalaks. ning suppe on tal tõepoolest kõige erinevamaid sorte. näiteks esimesel korral, kui seal käisin, ostsin

1) mushroom soupi
2) turkish lentil w chilli & mint soupi
3) yellow split pea w green chili & coriander soupi

ja neid nimesid oli muidugi rohkem ja osad neist olid veel pikemad ja keerulisemad, aga mitte kunagi ei olnud nad võõrastavad või tehnilised, vaid pigem ikka soojad ja kodused. ja ma ei ole nendest suppidest siiamaani ära tüdinenud, ning supileedi on kindlasti üks põhjustest, miks mul on archwaylt kahju lahkuda.

esimesel korral, kui ma seal käisin, oma supid ära olin ostnud, natuke juttu puhunud ja minekule pöördunud, peatas ta mind hõikega ja kõnetas mind veel viimast korda:

"one more thing."
" yes?"
"no microwave."
"yes?"
"yes. this is real soup. i made it. you would do it no good paying all this money and then ruining it with the microwave."
"all right."
"you have to take the old-fashioned saucepan and stir."
"i like old-fashioned..."
"then you're okay."

jätke meelde: holloway roadi archway metroopeatuse läheduses asuv tänavaturg.
highly recommended.

unes und nähes, seaduse sees hingates

2011-03-19T10:05:00.005Z

väga harva juhtub, et on palavik. aga väga tihti juhtub, et palavikuga tulevad kummalised unenäod. omakorda harva juhtub, kui need unenäod mingi erilise kirkusega meelde jäävad. ja veel harvem juhtub seda, et toda kirkust üritatakse kohe pärast ärkamist võimalikult väikeste kadudega kirja panna. mul oli üleeile palavik ning ma nägin kummalist und, millest jäi mulle (ent eriti kirkalt) õieti meelde ainult üks asi, mida mulle unes öeldi ja ma proovisin selle kohe üles kirjutada.

ma nägin - ja see osa on kõik väga hägune - kuidas berk mul siin londonis külas käis. (ja fakt iseenesest ei olegi täiesti vale, berk käiski siin natuke üle kuu aja tagasi). me hulkusime kusagil linna peal ja rääkisime millestki - ma ei tea, millest, ja see teebki asja huvitavaks. igal juhul ütles berk mulle selle asja kohta:

"ma näen seda nagu last, kes eksib suure ja tiheda võraga puu otsa ronides tükiks ajaks ära, ent siis, tagasi maa peale tulles, unes und nähes ja seaduse sees hingates teiseks on saanud."

on ilm-, sula- ja päevselge, et mu mitteteadvus on sellesse lausesse laiali plahvatanud, nii et ma ei saagi osata ise öelda, aga mida see tähendab? berk, mida sa silmas pidasid? millest jutt käis?

heinsaar meets mihkelson...

the trick is to keep breathing

2011-03-12T16:45:00.004Z

ma käisin laupäevahommikuse kodulähedase palverännaku korras highgate'i idasurnuaial isiklikult järele kontrollimas, ega äkki vaim pole lõpuks luuga uuesti üheks saanud. pidin tõdema: kondid olid seal, aga tont, mul on tunne, käib ikka veel mööda euroopat ringi. ja ega siin rohkem midagi öelda olegi. jääb üle vaid mõelda, aga mõeldagi on raske...

* * * * *
"what's the difference between the eastern part and the western part?"
"well, they opened the western part of the cemetery in 1839, but they were SO SUCCESSFUL that they had to purchase another 30 or 40 acres of land which became the eastern part in 1856."
"how much for entrance?"
"that would be three pounds, sir."
"and could you tell me where's karl marx?"
"oh, karl is easy. just follow this main road and keep to the left until you find him. he is VERY HARD TO MISS. it's with douglas adams that you'll be in trouble..."

the full english

2011-02-17T18:26:00.002Z

nurgataguse sainsbury locali rämpstoidu leti ees seisab umbes auväärsetes viiekümnendates paar: mees on hallides viigipükstes, pintsaku ja soniga, naine kannab kübarat, pikka mantlit ja käekotikest. väga traditsioonilised, omamoodi armsad. mees osutab ühele priske väljanägemisega koguperepitsale ja alustab:

"i want that pizza..."
"me too..."
"shall we get that pizza?"
"yes. let's..."
"but one is for four quid and three is for ten quid..."
"what are we going to do with three large pizzas?"
"honey, i have a hangover, from last night, in the pub..."
"me too..."
"shall we get all three then?"
"isn't it a bit expensive?"
"it is, but it won't kill us."
"then let's..."

paris, texas

2011-01-27T21:34:00.010Z

siin all, tommy hilfigeri väljapaneku juures, hakkas kogu see kaubamärgi-asi tal uuesti vaipa alt ära tõmbama. hoiatusaurat oli märksa vähem kui harilikult. mõned inimesed neelavad ühe ainsa maapähkli ning nende pea läheb paiste nagu korvpall. cayce'il juhtub sama asi psüühikaga. tommy hilfiger käivitab selle iga kord, ehkki ta oli arvanud, et on selle vastu juba kaitstud. räägitakse, et hilfiger on new yorgis oma aja juba ära elanud. nimi jääb nii nagu benettongi alles, kuid cayce'i jaoks tähendab see alles esimest verd. see värk on simulaakrumi simulaakrumit simuleeriv simulaakrum. see on otsekui lahjendatud tinktuur ralph laurenist, kes lasi end lahjendada brooks brothersi hiilgepäevadest; nood aga olid omakorda sattunud jeremy streeti ja savile row’ toodete otsa... kuid tommy on kindlasti nullpunkt, must auk. peab olemas olema mingisugune tommy hilfigeri sündmuste horisont, millest edasi pole võimalik olla rohkem derivatiivne, rohkem allikast eemaldunud ja hingetühi.

- william gibson, pattern recognition

[alljärgnev on kõige muu hulgas põgus eriläkitus archwaylt agnesele. hei, agnes.]

thecameraeye. eelmise aasta novembris juhtusin ma läbima kummalist trajektoori: lendasin üheteistkümneks päevaks columbusesse (ohio, usa) ja sealt kohe otse seitsmeks päevaks pariisi (prantsusmaa, mitte texas). esmapilgul tundus, nagu oleksin transatlantilisel lennul ületanud kahe paralleelse, kuid omavahel ühildamatu, igasuguse ühisosata maailma vahelise piiri. muidugi oli see puhtformaalsel tasandil niimoodi: fahrenheitidest, tollidest, naeladest ja dollaritest said otsekui kosmilise montaaživea tõttu celsiused, sentimeetrid, kilogrammid ja eurod. juhtmetes voolas teistsugune pinge, voolule pääses teistmoodi ligi. üleminek ühest mõõdustikust teise käis kummalise kognitiivse vahetuskursi alusel, ajavahest tulenev dissonants jäi märkima toda osa hingest, mis selle insomlilise tehingu käigus teenustasuna kaduma läks. tõepoolest umbes niimoodi, nagu gibsoni pattern recognitioni alguses.

ma leidsin nende kahe maailma vahel vähemalt ühe märkimisväärse ühisosa. kui ma püüdsin neid maailmu pildistada, ei õnnestunud mul kumbagi peale saada.

columbus oli elamurajoonide igas suunas sirutuv lõputu jada. keskkodanlus silmapiirini. väikeste, kuid sellegipoolest losse meenutavate elumajade süstematiseeritud vohang, mille peamiseks nominaatoriks oli mõõtmete ülemäärasus. ainult inimesed olid tavasuuruses: otsekui oleksid nad endale liiga suure maailma ehitanud. või justkui oleks miski maailma nende ümber suuremaks loitsinud. auto kui ainus mõistlik liiklusvahend: tervisejooksja kui ainus jalakäija. vähesed kitsamad tänavad meenutasid tähtveret, aga selle vahega, et akende taga oli liiklusummik. ruumiliste mõõtmete hüperbool: peaaegu võimatu oli leida kaameranurka, millelt jäänuks pildile mõni terviklik, ühtne tähendusüksus. teistel juhtudel tundus, nagu ei jääks pildile midagi tegelikku. tundus, nagu libiseks kõik valmistatu paratamatu ja takistamatu kergusega siinsest minema, simulatsiooni valda. näiteks nagu see maailma kõige suurem korvitehas. või nagu jeremy street ja savile row, mis mööda moetööstuse ajaarvamise lineaarset telge pidi takistamatu sujuvusega äkitselt tommy'ks lahustusid ... (muidugi tuli meelde baudrillardi "ameerika" - kas ainult niimoodi need eurooplased siis üle ookeani käivadki?)

ja loomulikult jäi pariis pildilt välja hoopis vastupidistel põhjustel - temporaalset telge pidi, oma ajaloolise hoomamatuse tõttu. peaaegu iga pilguheit paistis tagasi toovat ajaloost või "ajaloolisest olulisusest" ülelaetud materjali. veerand tunniga võis teha kolmkümmend pilti, ning elemendid, mis peaaegu vaba sattumuslikuse printsiibil salvestuma juhtusid, tühistasid end vastastikku oma ajaloolise olulisuse näiliselt mitmekesises võrdväärsuses: kui kõik on samavõrra ületähtis, pole mitte miski tähtis. selles mõttes kustutas pariis fotograafilist valikuprintsiipi kui niisugust. tundus, nagu libiseks kõik valmistatu paratamatu ja takistamatu kergusega praegusest minema, minevikku, mõnele antikvariaadist leitud vanale kolletavale mustvalgele postkaardile.

mõlemad kohad olid erinevat moodi mõõtmetelt liiga suured. mõlemas kohas tekkis neile iseomasel moel siinse-ja-praegusega tunnetuslikke raskusi. rääkimata juba võrdlemisi kulunud tõest, et fotograafia kui meedium ise kustutab simulatsioonilise jäädvustamise nimel vahetut kogemuslikku siinset-ja-praegust. mul on sellest kummalisest rännakust paarsada pilti. peaaegu mitte ükski neist ei kujuta peaaegu mitte midagi tähenduslikku või terviklikku, mitte ükski neist ei suuda peaaegu mitte midagi hoomata. aga neid on väga tore vaadata: neilt peegeldub inimese kohmetuvõitu allajäämine sellele, mille ta on aja jooksul loonud.

weather underground

2011-01-18T16:16:00.013Z

olme laguneb, tervikpilt maailmast kustub ja minatunnetus hajub. allesjäänud riismed pudenevad viirusena tänavale, kus proovitakse neist uuesti elukeskkonda kokku panna. mis tahes progressiretoorika ei käivita inimesi tema lugudes. nad pigem kompenseerivad oma isiklikke ilmajäämisi, otsivad hallutsinatsioone ja tajukrampe.[---] gibsoni lood ei näi rääkivat otse kellegagi meist. me saame pealt vaadata ja kuulata, kuid kunagi ei seletata meile kõike, ei öelda, millised kokkukuhjunud detailidest on olulisemad kui teised. me saame ainult katkendeid. nagu sõidaksime liftiga aeglaselt, kuid õudse tagasipöördumatusega tema juttudest mööda.

- tõnis kahu, william gibsoni "põleva kroomi" kohta

ma olen nüüd maa alt välja saanud: kummastav oli see ainuüksi metroo metakaardil ning kahe metroojaama vahetus ümbruses veedetud periood, mil kogu ülejäänud, kujuteldav linn oli taandatud peaasjalikult värviliste lineaarjoonte kahemõõtmeliseks skeemiks - tõepoolest otsekui simulaakrumi eelnevuseks, millele "päris tegelikkus" vastas ainuüksi teisejärgulise ja sümboolselt ebaolulise korrespondentsi korras - ning mille teljel liigeldes ei tekkinud mitte mingisugust ettekujutust selle kohta, kuidas need jaamaümbrused tegelikult teineteise suhtes asetsevad. teisisõnu, see oli nagu sajast või kahesajast tükist koosnev puzzle, millest mul oli olemas üksnes kaks tükki - aga kaks, mida ma seetõttu jõudsin üsnagi põhjalikult uurida. nüüd, mil olen linnas pikemaid jalutuskäike teinud ning neid tükikesi on rohkem kogunema hakanud,
on mulle selgeks saanud, et london on tegelikult umbes sajast tartust kokkuõmmeldud ning seetõttu lihtsalt märksa süvendatuma infrastruktuuriga lapitekk: iga metroojaama ümbruses on justkui väike kesklinnake, ja mida eemale seda hõredamaks, ei mingit kurnavat ülevust või hiilgust nagu (teataval määral) berliinis ning (rõhuval määral) pariisis, kõik on sees-elatavalt ja tõrgeteta maine, lihtsalt mine tänavale ja jaluta, lihtsalt ela oma elu - aga sellest mõni järgmine kord.

allilmasünoptikud ennustavad tuulepuhangut iga kord, kui rong torust jaama saabub. ning nad ei eksi. selles mõttes ei ole metroost just eriti palju kirjutada. või õigemini: on juba kirjutatud. "tillukesed perroonid" ja "sajandeid õhutamata soe õhk" (g. n. 2011) - tõsi. kõik, mida neil gaiman oma lühilugudes londoni metroo kohta kirjeldab - ilmselt samuti mingil äraspidisel moel tõsi. anti saare tähelepanekud pariisi metroost ("tekste siledast ruumist") - samuti tõsi, ehkki igas linnas ilmselt mingil iseomasel moel ja kellegi iseomaste silmade läbi. (ma ei mäleta, kas anti saare või meelis friedenthali) hüpotees selle kohta, et metroodega linnades on inimesed targemad, sest neil kas (a) kulub metrooga sõitmise peale nii palju aega või (b) neil ei ole metrooga sõites eriti mitte kusagile, kõige vähem teistele inimestele otsa vaadata, nii et kõige mõttekam on sel ajal lihtsalt raamatuid lugeda - ma tahaks uskuda, et ka see on tõsi, ehkki juba loo või hüpoteesina on see nii hea, et ei peagi tõele vastama, vaid püsib iseenesest koos juba ka loo enesena. (ehkki siin linnas loetakse minu kavatsuslike vaatluste kohaselt pigem evening standardit, ning ma ei tea, kas see "targaks teeb". äraspidiselt informeerituks kindlasti.) kõikide nende tõesuste summa annab siinsest metroost juba päris küllaldase empiirilise pildi, millele ongi üsna keeruline või ebavajalik midagi lisada.

ühe lisanduse ma siiski teeksin, ning see käib tolle üleminekutee kohta, mis inimesi maa pealt allilma, siit teispoolsusesse, esmasest tegelikkusest simulaakrumite kolmandasse järku viib. ma sõnastaksin selle lisanduse empiirilise hüpoteesi vormis: kõikidel maailma eskalaatoritel on mingi seniavastamata, eiramatu ning ilma ühegi kollektiivse kokkuleppeta sätestatud kosmilise seaduse jõul eksimatult üks ja seesama, suurima võimaliku täpsuseni paikaseadistatud edasinihutamiskiirus.

see on hinge kehasse tarretavalt spetsiifiline, inimkeha radikaalselt tahkestav ning hinge äärmise võimaliku määrani võõrandav kiirus: sujuv ja pöördumatu, ebaorgaaniliselt mitteparas aeglus, tehnoloogiasse maandatud paratamatuse modaalsus, kümme tuhat vatti halba elektrit.
rääkisin sellest tõnis kahuga, kes täheldas, et see on "kiirus, mis pole hüsteeriline, aga on tõhus" ning mis on "väga erinev futuristide kiirusest" - liikumine, mida võib täheldada end eskalaatoril edasi nihutada lastes, on "liikumine ilma ekstaasita", mis on "omane pigem kraftwerkile kui rockmuusikale". eskalaatori liikumiskiirus - see on sarnane "autobahnile" ja "trans-europe expressile", mis mõlemad, nagu tõnis ütleb, "markeerivad stabiilsust ja apolloonilist tasakaalu liikumises". üdini masinlik, pöördumatusele ja maksimaalsele tõhususele häälestatud absoluutselt anorgaaniline tasakaal. kes leiutas kogu maailma eskalaatorite edasinihutamiskiiruse?

(vaadake, kui pikk ja põhjalik lehekülg. aitäh, tshiif. ning ei ole mõtet tähelepanu pöörata seal äratoodud eskalaatorikiiruse täpsele füüsikalisele range'ile, kiirus, millest ma räägin, on konstant, ning mõõdetav kaugeltki milleski muus kui meetrites ja sekundites.)

minu jaoks veel täpsemalt kirjeldas tõnis kahu eskalaatorite liikumiskiirust tegelikult siis, kui kirjutas kunagi william gibsoni lühijuttudest: just eskalaatoriga sõites olme laguneb, tervikpilt maailmast kustub ja minatunnetus hajub, ning ümbritsev ei räägi enam otse mitte kellegagi meist. allesjäänud riismed pudenevad viirusena tänavale ning seal ringi vaadates ei ole üldse selge, millised kokkukuhjunud detailidest on olulisemad kui teised.

ma arvan, et see on elu, millest me eskalaatoril nihkudes "aeglaselt, kuid õudse tagasipöördumatusega mööda sõidame".

ps! archway stationi eskalaator on üsna pikk ning ühel ennelõunal sattusin ma ihuüksi mööda seda alla sõitma. ning just tolles üksinduses tabas mind fundamentaalne dilemma: kas ma peaksin apolloonilisele kiirusele ka hüsteerilist kiirust lisama ning mööda liikuvat eskalaatorit alla hakkama astuma, või peaksin ma laskma end lihtsalt edasi nihutada? mida peaksin ma peale hakkama selle tehnoloogia poolt indutseeritud prosteetilise nõutusega?

travelling without moving

2011-01-13T20:46:00.008Z

writing apropos his popular novel "timescape" (1980), gregory benford observes that time travel and faster-than-light travel are "probably impossible but difficult to disprove". and let us not forget the inverse corollary: reality is likely, but impossible to demonstrate.

- istvan csicsery-ronay, jr, "the seven beauties of science fiction"

väike sinine puuduolek - see õhuke ja kehatu isiklik infolade siin - kipub mul unustusse vajuma kergemini kui ma ise iga kord selle peale mõeldes arvanud olen. pikka aega ei ole aidanud ka lubadused (endale) seda mitte unarusse jätta ning lubadused (teistele) siia uuesti midagi kirjutada. ent niisugune on väli, millel ma paratamatult viibin: kirjutamine jääb kirjutamisele ette, või vähemalt minul jääb. aga pikemad kodu(linna)st eemalviibimised kuidagi lõdvendavad selle printsiibi kehtivust, ning on nähtavasti lõdvendanud ka seekord. nii ma siis istun siin põhja-londonis, ashbrook roadil, töölistelliskivilinnaku magalalasus, viieminutise jalutuskäigu kaugusel karl marxi hauast, ümbruskonnas, kus kõik kõrtsmikud on arsenali särkides, ning joon oma mahla ja hakkan siia - taaskord - kirjutama seda, mis on väike, sinine ja juba kaua aega puudu. seesinane siin on - kui soovite - suu avamise tseremoonia. pagendamata edevuse kahtlasevõitu ja lärmakas laat.

ja ei mingeid hoolikalt planeeritud reisikirju, ehkki mul on hea meel - ja seda ma tahan kõige esimesena öelda - et pärast aare ramadaani (või aare ramadaani pärast) on reisikirjanduse žanr end justkui sümboolselt rehabiliteerinud, tõstnud end kõrgemale kohast, kus ta kaua aega olnud on, näidanud, et reisikiri on esmajoones ja kõigepealt sisemise rännaku kiri ning alles seejärel füüsilise reisi sümptom. ja kui ma loen tuglast või isegi kui ma loen talvetit, siis tundub see justkui alati olevat niimoodi olnud. aga vahepeal, ilmselt hetkest, mil nõudlust kaugete kohtade järgi sai äkki suvalise lemmiktuju kohaselt (reisibüroos või internetis) peaaegu silmapilkselt rahuldada, muutusid ka reisikirjad (minu montenegro, sinu serbia ja meie Maa) ainuüksi füüsilise kohalolu pelkadeks dokumentideks. rännakut selle sõna sisulises mõttes paistis sellest ajast saadik olevat tõepoolest peaaegu võimatu üldse ette võtta. (jah, reisi ja rännakut tasub vist niisuguses kontekstis eristama hakata.) ning veel rohkem kummastab mind see, et see dokumendilasu on osutunud väga populaarseks: mida peaksin praegusel ajal hakkama peale lihtsa tõendiga kellegi kusagilviibimisest? miks - kui "kauge koht" on nii või teisiti võrdlemisi kättesaadav (ning simulaakrum sellele eksimatu sujuvusega alati eelneb) - peaksin ma endast üldse pelga kohalolutõendi maha jätma? minu ainus vastus oleks: et seda kohta ennast veel kuidagi kohastada, et anda talle tagasi see, mille "võigaste tehnoloogiate viirastus", postkaarditurism ja paketituurid ja kõik muu sellesarnane temalt juba ette ära võtnud on. aga selleks kohastamiseks tuleb reisikirjas täita koht endaga ja mitte ainuüksi vastupidi; tuleb identifitseerida koht ja mitte lasta kohal ennast identifitseerida; tuleb kirjutada rännakukiri aga mitte jätta reisist maha dokument. ja veel enam, kogu selle dokumendilasu taustal tõestab ramadaan mulle, et niisugust rännakut on mõtet ette võtta ainult poeedil - kui pidada poeedi all silmas seda, kes (freudi järgi) oskab jutustada oma fantaasiatest teistele niimoodi, et neil piinlik ei hakkaks. (fantaasia: koha täitmine endaga.)

see läks nüüd pikale, ja ma kavatsesin lisaks kirjutada veel hoopis muust, ent öö on liiga hiline. ning võib-olla olen viimasel ajal palju reisinud ja vähe rännanud, aga kohalolust londonist ei saa ma õigupoolest veel pelka dokumentigi maha jätta, sest tõtt-öelda pole ma veel korralikult maa alt välja saanud. olen seni liigelnud üksnes metroo meta-kaardil ning ainult kahe metroojaama, archway ja eustoni vahetus läheduses. ning metroo ja maa-alune vajaks hoopis eraldi käsitlust ja sootuks teistsugust stiili.

nagu eelvaates ka kogu see uus tegelikkus siin, iseeneses nii tõenäoline, kuid põhiloomuselt esitlematu.

the sky's cruel torch on aching autobahn

2010-04-02T13:46:00.005+01:00

täna, ühel üsna suurepärasel päeval, mõtlen ma muuhulgas äärmustele. ja täna - äkki ainult täna - mõtlen ma, et selleks, et kirjandusteadust teha, peab kirjandus olema kas väga külm või väga soe asi : sa oled sellest kas lõpmatult kaugel või sellega ühte imbunud. ja ma tean, et kumbki äärmus ei sobi tegelikult kirjandusteaduse KUI kirjandusteaduse tegemiseks. sest kirjandusteadus on hoolikalt valitud vahemaa küsimus: selle vahemaa võimalikult veenev põhjendamine, selle vahemaa läbijalutamise võimaldamine. täna mul on tunne, et minu jaoks on kirjandus üks väga külm asi, nii nagu näiteks lauri pilteri jaoks paistab see olevat üks väga soe asi. ja see ei ole negatiivne hinnang kirjandusele, ega ka minu sisemine hinnang oma tegevusele; see on lihtsalt tänane neutraalne kirjeldus: võib-olla just kirjanduse külmuse võrra on teadustekst kuidagi soojem. need on kahtlased sõnastused, lenduvad tundmused...

ja siin on uus andra teede.
sel pole midagi pistmist kirjanduse külmusega.
sest kirjandust, niivõrd kui tegu on ainuüksi õigluse küsimusega, pole üldse olemas.

*****

mäletan ma olin
väike tüdruk kui
need sõjad algasid

arvasin et nad teevad
nalja mis sõjad
sõda on kole trükifakt

mida ajalooõpikust
lugeda kästi
kui telekast tulid multikad

ainult et siis algasid
jälle sõjad ma olin
väike tüdruk

seisime isaga tartus
jõe ääres ja vanaema
helistas hirmuga

et kõik lehed on täis
äkki tuleb mobilisatsioon
äkki nad viivad isa kah sõtta

isa rääkis vanaemaga hästi
rahuliku häälega
ära muretse keegi ei vii mind

nüüd ma olen suur tüdruk
aga ikka on kõik lehed
seda juttu täis

ikka on sõjad
mitte ajalooõpikus vaid
mõnituhat kilomeetrit allpool

siinsamas nurga taga
iga öö saab nii palju inimesi
surma iga öö juba mõnituhat ööd

nüüd räägib minu mees
minuga rahulikul häälel
ära muretse keegi ei vii

midagi ei juhtu
ma kuulan teda
iga päev ja tean et ma

ei saaks sinna midagi parata
kõik need naised ei saa parata seal
mõnituhat kilomeetrit allpool

kõigile neile on keegi öelnud
et ära muretse ära hüsteeritse
sa teed kõik palju hullemaks

ja kui meie lapsed
hakkavad ükskord lehti lugema
siis ega need sõjad kuskile ei kao

kui meie lapsed on väikesed tüdrukud
saavad nad kuulma kuidas ma valetan
et luban mitte nii väga muretseda

ja kui nad on suured ütlevad
nende mehed neile et
ära hüsteeritse keegi ei vii mind

ainult et iga öö viiakse
nii palju inimesi mõnituhat kilomeetrit
allpool meie oma koduaia taga

isegi kui sa lehti ei loe
isegi kui sa silmad kõvasti kinni surud
on läbi linnahäälte läbi tuuletuhina

kuulda vaikselt kaugusest
tasast tärinat tasaseid pauke
kuidas keegi appi hüüab keegi ära jookseb

ja keegi teine jälle küsib jälle helistab
et talle võidaks valetada et ära muretse
keegi ei vii mind kõik saab korda

paradise circus

2010-02-07T14:00:00.001Z

väga suur sisemine külm on

Meri, Lennart Meri

2010-01-26T12:08:00.002Z

Vaatan öösiti vanu Bondi-filme. Kunagi kuulsin selle kohta huvitavat lugu. Jaan Kaplinski olla Lennart Merel külas käinud. Mehed olid saunas käinud ja istusid pärast viskiklaasi taha maha, et juttu ajada. Lennart Meri pani Bondi-filmi peale. Juttu jätkus, ja üks Bondi-film järgnes teisele. Nii kuni varavalgeni, viski lõppemiseni. Siis oli Jaan arvanud, et on juba väga hilja, ja et võiks õhtu lõpetada. Ja Lennart oli vastanud: "Jah, aga enne vaatame veel ühe Bondi-filmi ära."

Ma ei tea, kas see lugu vastab tõele, aga lood on head ka siis (või eriti just siis) kui need tõele ei vasta.

"James, you've gotta hurry, something is up. The minister of internal affairs is in the other room along with all the other 00-s available in the region!"
"Somebody probably lost a dog..."

Playlistis: The Orb, "A Beautiful Day".

tekste libedast ruumist

2010-01-24T22:45:00.006Z

soovitan kõigil lugeda anti saare uut raamatut
väikeseks, kuid minu arvates üsnagi iseloomulikuks maitseks kaks kirja eelmise aasta märtsist
sobib ka talvemuinasjutuks
(ja tegelikult mulle lihtsalt - vist käreda talvega seoses - meenus see lugu ning ma mõtlesin, et kui ma sellest kohe ei jutusta, siis võib-olla ei jutustagi kunagi...)

* * * * *

jaak tomberg to antisaar

oo, ülempasknäär,
ei saa mitte vaiki olla : need libedad tänavad on tartu postimehe võrguväljaande pannud looma tõeliselt eksistentsialistlikke elu võrdpilte. here goes:

"Kaunase puiesteel Sipsiku lasteaia juures seisis kella kaheksa paiku hommikul kepi najal vanamemm, kes ei julgenud minna ei edasi ega tagasi. Möödujatele kinnitas ta, et nii hull pole olukord varem olnudki."

pane tähele seda -ki liidet seal lõpus, mis viitab ka teatavale
mihkelsonlikkusele.
ei saanud kirjutamata jätta,
peeter lilje

antisaar to jaak tomberg

Tarmo,
omalt poolt lükkaks italikku "kinnitas", mis libedat puiesteed silmas pidades eriti perusid kujutelmi tekitab. Ühesõnaga: 1) vanamemm kinnitas kellele? Ajakirjanikele? Aa, hoopis möödujatele (kellest mõni võis seega a) informeerida ajakirjandust, b) olla ise ajakirjanik); 2) vanamemm kinnitas keda, mida? a) möödakäijate väidet libeduse kohta (à la - Möödakäija: vanamemm jääl, ega teie oma vana elu jooksul säärast libedust vist näinud olegi? Vanamemm: ei, ei ole.); b) iseenda väidet (mis, arvestades "kinnitama" viidet teatavale repetatiivsusele, mõjub juba otse meeleheitliku appipalvena..)
Niisiis: mööduvad möödujad; kinnitav memm keset puiested; kinnitus, mingisugune pakt kellegi ja või millegi vahel; libedus, jää, hõõrdeteguri minimaalsus, mis siiski, ometi ei saada vanamemme lõpmatult liuguma, vaid kinnitab nii, et see ei saa edasi ega tagasi.
u.

no one belongs here more than you

2009-12-29T16:55:00.002Z

"on the afternoon of the third day, the phone rang. i pulled it up from the loamy depths of the bed. i wanted her to know, from the moment she heard my voice, that i was dying. i delivered a salutation so craven, so wretched, it fell through language like pebbles. hello."

- miranda july, "something that needs nothing"

ma olen selle aasta viimased kolm kuud lugenud muude asjade kõrvalt miranda july jutukogu "no one belongs here more than you" ja tahaksin seda väga kõigile soovitada. ma lugesin seda lugu-loo-haaval nii pikalt seepärast, et ma lihtsalt ei tahtnud, et see varem otsa saaks : mõne raamatuga on niimoodi, et tunned kohe ära, et oled millegi väga erilise läheduses, ning hakkad siis kartma, et võib-olla satub järgmine selline sulle ette alles mitme aasta pärast. see july raamat mõjus mulle täpselt niimoodi ja ma vältisin selle lugemist peaaegu naiivse lapsikusega pikki päevi, aga eile sai ta siiski pöördumatult otsa.

ma ei taha seda raamatut või neid lugusid siin ümber jutustada (ega ma oskakski, olenemata nende peaaegu kliinilisest lihtsusest), pigem tahaksin kõiki, kes siia satuvad, neid lugema ärgitada. july stiilist, suhtumisest või lugusid läbistavast miljööst annab kõnekalt märku
raamatu kodulehekülg, raamatust ilmselt lihtsamini kättesaadav on july film "me and you and everyone we know", mille maailm on nende juttude omale samuti väga sarnane.

kui siiski midagi öelda, kui adresseerida july loomingut kui kirjandust, siis peaks vist ütlema, et stiili kliinilise lihtsuse ja lugude peaaegu kirurgilise liigutamisvõime kõrval on july ületamatu lugejaüllataja. ta võib sind üllatada iga nurga peal: järgmisel leheküljel, järgmises lõigus, järgmises lauses, keset lauset, keset sõna. aga see on mingi eriline üllatamisvorm. see ei raputa ega kõiguta olemasolevat niimoodi, et tema asemele tekiks midagi muud. see ei vii tegelikkusest välja millessegi imetabasesse, mis kütkestaks. pigem lisab see tegelikkusele või õigupoolest elu(hoo)le enesele värske, maagilise, rikastatud kvaliteedi, andes niimoodi mõista: tegelikkusest ja elust kusagile väljapoole polegi võimalik minna, on võimalik ainult elu ja keele rikkalikkuse suhtes võimalikult tähelepanelik olla, ja see on kõik.

miranda july lugemine tekitab lihtsalt hea tunde. isegi kui need lood juhtuvad hingepõhjani kurvad olema, tekitavad nad hea tunde. elus-olemise väärtuslikkuse tunde.

millest ei saa rääkida, tuleb kõnelda kõike

2009-12-04T05:07:00.004Z

sirbile lugu eneken laanese monograafiast tehtud. hiljuti usalduslikus seltskonnas kriitika üle arutledes on tulnud jutuks, et negatiivset kriitikat on keeruline taktitundeliselt ja tasakaalukalt teha. (mõned kriitikatoimetajad on öelnud, et kirjutajad tagastavad neile üsna palju niisuguseid teoseid, mille kohta on selgunud, et nad tunneksid end kohustatud olevat nendest "halvasti kirjutama".) samavõrra keeruline on lugu (peaaegu) mõõdutundetu kiitmisega, mis on ära teenitud. aga kui miski on ära teenitud, võiks selle ju hea õnne korral ka välja maksta. laanese uurimus on üsna mitmest küljest tõeline tour de force.

pean jälle tere hommikust soovima: kohv ja võileivad.
täna: lemi solaris ja id revi uue plaadi esitlus. millise kahe asja kombineerimisel saaks veel parema päeva?
ning tahaksin osutada veel millelegi täiesti suurepärasele.

tolstoi poolele miljonile talupojale

2009-11-30T04:22:00.005Z

tunnen viimasel ajal huvi kirjanduse ja ideoloogia suhete vastu.
umbes kuu aega tagasi, kui sellest rääkima sattusin, soovitati mulle võimaliku juurdepääsuteena üht Louis Althusseri kirivastust ühe oma kaasaegse küsimustele.
lugesin seda, ning seal osutas ta täiendava tungiva lugemissoovitusena edasi prantsuse kirjandusteoreetiku Pierre Macherey pikemale esseele "Lenin Tolstoi kriitikuna".
ma polnud Machereyst kummalisel kombel mitte kunagi kuulnud, aga leidsin endalegi üllatuseks raamatukogust just selle tema teose, kus vastav essee oli täiesti olemas.
Macherey aga annab mõista, et tema käsitluse täiendavaks mõistmiseks on oluline ka see, et lugeja Lenini Tolstoi-kriitikat lähemalt tunneks. selle tarbeks on tema raamatu lisades see kriitika ka täismahus ära toodud.

ja siin ma siis olen, kell kuus kakskümmend kaks hommikul, keset varaärkavat ja kohvikeetvat tartu kodanlikku äärelinna, ja loen Leninit.

bionic

2009-11-17T09:02:00.003Z

ma nägin täna öösel unes, kuidas mu parem jalg põlvest maha lõigati ning mingi poolbioonilise, enam-vähem liikumatu proteesiga asendati. elu jõudis juba edasi minna: jõudsin masenduda, karta, oma puudega ära harjuda, sellest teistele rääkida (mu vend oli šokis, aga mu tüdruk ei teinud teist nägugi), saada mingilt kummaliselt prognostikainstituudilt teada, et ärgu ma ülearu muretsegu, kümne aasta pärast tulevad taskukohased eksoskeletid. jõudsin hugh lauriega tuttavaks saada ja kepi najal kõndimist harjutada.

ning ka massiivset kergendust tunda, kui üles ärkasin ning avastasin, et vasak käsi on mõnevõrra ära surnud.
nii et tegelikult funktsioneerin ma igakülgselt täiesti normaalselt.
tere hommikust: kohvi ja ajaleht. vastus eelmises postituses püstitatud küsimusele: kapital.

machines of god

2009-11-03T03:51:00.007Z

selle artikli esmasest retoorikast nähtub, et pole enam mingit küsimustki, "kes" kogu maailma saladusi teab; küsimus on ainiti ja ainuüksi selles, kas ta suudab need meile "kohale toimetada". ja kas sa näe - oma suuremeelsuses anname me talle selleks ka teise võimaluse.

oleks ajastule sümptomaatiline, kui deklareeriksin kohe avalikult oma usku kollaiderisse. implitsiitselt teen ma seda nii või teisiti. jah, ei mingit kahtlust : kollaider teab.

"If it works, we will have built the most complex machine in history," said one. "If not, we will have assembled the world's most expensive piece of modern art."

nii et usku on mul asjasse igal juhul.

ja siit küsimus suurele ringile : mis on tegelikult see, millesse kõigil on nii suur usk, et selle mitteolemasolu on peaaegu täiesti võimatu ette kujutada?

röd

2009-11-01T19:50:00.002Z

uue kenti albumi ilmumiseni on viis päeva.
vähemalt (ja mis ka siis kui ainult) mina ja robert oleme selle uudisega rahul.
ja miks?
sest võib juhtuda, et kui head on liiga kaua ära, hakkab kurjus pead tõstma.

rêver

2009-10-30T00:40:00.005Z

ma muutun nüüd pateetiliseks.
sest mõnikord tundub, et pateetilisus ei ole muud, kui üdini isiklik žest kõige avalikumas võimalikus ruumis.
seepärast palun ma vabandust - niimoodi ei tehta.
aga mulle meeldib see laul.
taban end seda kuulamas.
see räägib (kõige muu hulgas) holokaustist.
taban end mõtlemas holokausti peale. juba see on (kõige muu hulgas) pateetiline.
mul on teile sõnad kah, sest anti tõlkis need ära.
veelkord, palun vabandust.

*****

et ta andis oma hinge su kätesse,
muserdasid sa seda kui mure,
ja et ta mõistis hukka teie erinevused
ei kõnni me enam koos

tema elu kaotab endise hoo,
tantsivad leegid, kerkivad käed,
seal, kuhu ta läheb, on surmavalt külm,
kuigi inimene ei vaheta taevast, nägin ma und

nägin und, et võisime üksteist armastada
tuulehoos
tõusis hing, inimkond,
tema veremantel,
lähen sülitan teie haudadele,
pole õige, pole ilus,
nägin und, et võisime üksteist armastada

mis hea pärast lammutada müüre,
et püstitada sinna kääpaid,
sallivuse ignoreerimise pärast
ei kõnni me enam koos

inglid on tüdinenud meie järele valvamast,
jätavad meid kui äpardunud maailma,
mis on igaveseks edasi lükatud,
maailma, kui pendli,
mis on peatunud

desenchantee

2009-10-27T06:36:00.000Z

tere hommikust.
müürilehele lugu jg ballardi mälestuseks tehtud. ilukirjanduslik, kasvavat rahulolematust tekitav.
istun köögis ja joon oma kohvi.
mõtlen ikka veel utoopia-uurimuse tööpealkirjale.
see on ikka veel "kuidas täita soovi?" ja ilmselt niimoodi siis jääbki.
mõnikord uurid pool aastat mitut asja korraga ja siis need saavad enam-vähem ühel ajal läbi. freedmani "critical theory and science fiction" (lihtne ja väga terane), jamesoni "archaeologies of the future" (massiivne, informatiivne ja taktitundeline), de mani "blindness & insight" (võib-olla kõige olulisem kirjandusteoreetiline raamat üldse?), hardti + negri "multitude" ("kapital" 21. sajandil?).
mingi siht oleks nagu sees ja mingi ees.
istun köögis ja joon oma kohvi.
aga justkui mitte kusagile pole minna.
nagu siis, sloveenias, ent ilma vihmata.
mis tähendab, et tänavatele saab ikka.

kuidas täita soovi

2009-10-12T14:05:00.001+01:00

sirbile pikem lugu aleksei gastevist tehtud. karm ja nõudlik. mitte kuidagi ei tahtnud käest anda. koguaeg oli tunne, et midagi peaks muutma või lisama. vast püsib koos: suurte tsitaatidega aare pilvelt, silver rattasepalt, priit rohtmetsalt, slavoj žižekilt, fredric jamesonilt. ja sai selline, et seal pole vist midagi, mis poleks justkui enesestmõistetav. lihtsalt et gastevi taustal on enesestmõistetavusi raske välja öelda. rusuv.

loen laupäevast lehte ja joon oma kohvi.
ja mõtlen utoopia-uurimuse tööpealkirja üle.
"kuidas täita soovi?"

rêver

2009-10-11T11:21:00.000+01:00

”Kuuldes eetrikahinana sahisevat Londonit, tunnetab ta nüüd läbinisti, et Damieni teooria ajavahest tuleneva lennuväsimuse kohta vastab tõele: et tema surelik hing on temast kaugele maha jäänud ning seda lohistatakse mööda tolle lennuki nähtamatut ja tontlikku sisemust, mis ta sadade tuhandete jalgade kõrgusel üle Atlandi siia tõi. Hinged ei saa nii kiiresti rännata; nad jäävad maha ning neid tuleb pärast maandumist oodata nagu kadunud pagasit.”

- William Gibson, "Pattern Recognition"

Ma ei ole kuu aega siia kirjutanud ning vahepealne aeg on möödunud pööraselt ruttu. Vaatan oma eelmist postitust - minu peas on see ikka veel aktuaalne ja elav - ning mõtlen: alles ma selle siia kirjutasin. (Või õigemini, Tõnis Kahu kirjutas.) Viimane kuu kujutab endast väljalõiget, mida võib kirjeldada montaaživea terminites: otsekui oleks hiiglaslik jada sündmusi montaažiruumi põrandale vedelema jäänud. Kõik käib nii kiiresti - suur hulk organisatoorset tööd, tüütuid aruandeid ja mitmesuguseid taotlusi; rabelemine, mida selle toimumise ajal saadab siiras entusiasm, kuid mis järele mõeldes nõuab oma laadilt võib-olla ka piisavat hulka enesepõlgust. Teisalt seltskondlike vestluste pidurdamatu voog. Nagu unenäod, mis Bill Murrayst "Coffee & Cigarettesis" mööda vihisevad, kui ta on palju kohvi joonud. Vestlused eluhoost, kirjandusest. Mul ei ole tükk aega nii huvitav olnud.

Aga kõik on läinud nii kiiresti. Justkui oleksin ma iseenesest ette jõudnud.
Pühapäevane Tähtverehommik. Lennuväsimus. Hetk, et selle kõige üle järele mõelda.
Oodata, et hing pagasiga järele tuuakse.

tuhande tähemärgi meister

2009-09-16T16:49:00.001+01:00

Leidsin Eesti Ekspressi arhiividest loo, mille esitaksin tõendina selle kohta, et Tõnis Kahu on eesti tuhande-tähemärgi-meister. Lugu iseloomustab William Gibsoni jutukogu, mille kunagi tõlkisin. Lühemalt oleks mõttetu, pikemalt pole tarvis.

*****

Kunagi ehk tõotasid tehnoutoopiad vabanemist kõigile korraga. Uuemad neist lubavad intiimsust just sulle. Tehnoloogia lihtsalt nihkub su nahale lähemale, ulatab päris organismi välja ja siis…. Sci-fi klassik William Gibson uurib oma 1977–1985 loodud lühijuttudes postmodernset pohmelust tolle kontakti järel. Olme laguneb, tervikpilt maailmast kustub ja minatunnetus hajub. Allesjäänud riismed pudenevad viirusena tänavale, kus proovitakse neist uuesti elukeskkonda kokku panna. Mis tahes progressiretoorika ei käivita inimesi tema lugudes. Nad pigem kompenseerivad oma isiklikke ilmajäämisi, otsivad hallutsinatsioone ja tajukrampe. Gibsoni lood ei näi rääkivat otse kellegagi meist. Me saame pealt vaadata ja kuulata, kuid kunagi ei seletata meile kõike, ei öelda, millised kokkukuhjunud detailidest on olulisemad kui teised. Me saame ainult katkendeid. Nagu sõidaksime liftiga aeglaselt, kuid õudse tagasipöördumatusega tema juttudest mööda. Väga kurb, väga düstoopiline maailm.

glass theme

2009-09-09T11:46:00.000+01:00

vikerkaarele lugu arne merilai roomaanist tehtud. oli tõesti l'alpe d'huez, kirjutatud muude asjade kõrvalt: neli tehtud, üks minna.

merilai „türann oidipus” viib lugeja ühe feministi, ühe psühhoanalüütiku, ühe trotskisti ja ühe kunstiajaloolase ebatõenäolises, kuid virgutavas ja pidurdamatus seltskonnas ning itaalia fašistide orgastilis-militaarse (marina grišakova väljend) järelevalve all ühele 1938. aastal toimunud sümpoosionile bertinoro lossi hämaras keldrikrüptis, kuhu on üles seatud kuningas oidipuse hiljuti välja kaevatud, tuhandeid aastaid vana seenekultuuri poolt asustatud ja seepärast mingil tasandil ikka veel elav ning vastavaks puhuks välja töötatud tehnoloogilise aparatuuri kaudu ka paiguti komunikeeritav muumia.

kas pole küberpunk? merilaid lugedes tekkis kiusatus öelda: natuke nagu on küll :)

külaliskorteris, kus ma praegu helsinkis ööbin, on uksele kirjutatud suurelt TUGLAS. ning seal huopalahtis, helsinki kesk-ääres hommikuti jooksmas käies tekib sageli too kummaline ja rõske tunne: joostakse kellegi väga suurtes jalajälgedes.

mu oma privaatne draamafestival

2009-09-06T17:21:00.000+01:00

kuivõrd tartus algas draamafestival, ent mina kavatsen hoopis helsinkisse kirjutama sõita, siis tegin väikse ennetava ja kompenseeriva virtuaalse jalutuskäigu nii mõneski möödunud aegade teatrisaalis

tagasi nädala pärast. ikka veel pooleli: merilai, gastev, postdoki projekt, utopianismi artikkel, üks intervjuu, üks esseekommentaar. all work and no play makes jack a dull boy.

ja varsti võiks pooleli olla uus thomas pynchon. promovideo siin. ei jõua ära oodata. ei tohigi jõuda.

jalutuskäik tühjas linnas

2009-08-23T17:13:00.001+01:00

need võiksid kõik ühe linnaku moodustada. saaks elamusliku jalutuskäigu. kui mitte järele anda kujutelmale, et kell üksteist õhtul tähtveres jalutada teeb umbes sama välja...

bread and butter

2009-08-22T13:11:00.000+01:00

sel ajal, kui hiliskapitalistlik maailm rõhub palehigis teadusinnovatsioonile, avastasid mr fitzharris ja mr lane ühest iiri rabast kolme tuhande aasta vanuse võitünni. seda lugu tasub lugeda: kas teie silme eest ei vilksata mööda võimalus kirjutada sellest üks üsna karm ja hämar iirigooti filmikäsikiri? kaks punapäist meest udu sees sumpamas ja entusiastlikult kätega rabapinda üles kühveldamas.

millegipärast - ja ma ei tea miks - meenub ka neil gaimani "ameerika jumalad".

"we put it in a black plastic bag," mr fitzharris explained.
explained. neat.

patust vaba langemine

2009-08-19T17:23:00.000+01:00

vikerkaarele lugu enn kasaku romaanist tehtud. võib-olla paistab kriitilisem välja kui tegelikult on, loodan, et seda liiga valesti ei loeta. kolm olemas, kaks minna, merilai romaan on järgmine ning haistan, et tour de france'i terminites on see vähemalt mont ventoux või l'alpe d'huez. sweet.

ent sven on oma blogis saanud hakkama märksa parema kirjatükiga. meenutab mulle üht episoodi ühest ammusest, väga pika käsikirjaga ja tõepoolest intelligentsest arvutimängust, kus mingi hetk jõudsid karakterid ummiktänavasse ja ei saanud enam edasi. ning siis palus tänav sünnitusabi ja kui sa crowbariga ja haamriga teda siit-sealt järele aitasid, tõi ta sulle ilmale täiesti täiusliku läbipääsu...

sandaaliskandaal

2009-08-17T10:11:00.000+01:00

sageli öeldakse mõne katkiläinud asja kohta, et selle parandamine maksab nii palju, et pigem tasuks juba uus osta. aga minu arvates on asju, mida tasub järjest ja järjest parandada ning taguda nende remonti sisse tõepoolest peaaegu samapalju raha kui need ise väärt on. parandada senikaua, kui tõepoolest pole enam seda midagit, mida parandada.

mina armastan sel kombel jalanõudesse investeerida.

ning kui ma täna hommikul viisin oma katkiste taldadega sandaalid oma lemmikkingsepa juurde - vist munga tänaval tegutsev ilmselt varastes kuuekümnendates töölisdaam, kes suhtub jalatsitesse tõepoolest outright animistlikult (otsekui oleks jalanõud kaugelt elusamad kui jalad, mis neid kanda võiksid) ega hoia kunagi tagasi irooniliste kommentaaride või filosoofiliste vinjettidega - ütles ta neid silmitsedes mulle, et mitte ainult ei ole ma oma kandmisharjumustega mõrvanud need konkreetsed eksemplarid, vaid, veel enam, olen saanud hakkama ränga solvanguga jalanõude KUI NIISUGUSTE aadressil.

ma ei usu, et mul siia midagi lisada oleks.

vaade õhulossist

2009-08-16T12:43:00.000+01:00

on hommikuid, mil tähtvere on täiesti äärmuseni minimaalseks vaigistatud: ainult tuule käes väänlevad kasevõrad ja hall taevas, mis voolab üle nagu lai, aeglane ja jõulise tõmbega jõgi. mitte ühtegi hingelist, ei ühtegi möödasõitvat autot, kauget kolksatust või haugatust. vaikus - sidus püsimine hetkes, mil ülehelikiirusel lennuk on sinust juba kaugel eemal, ent heli pole veel kohale jõudnud. või nagu too film, kus tegelased ärkavad ühel hommikul üles ja leiavad end ühtäkki täiesti inimtühjast suurlinnast. et mida teha? ja kuhu minna? ning kas üldse kusagile?

täna on üks niisugune hommik.
vaade õhulossist, pilvedele alla.

the unbearable lightness of being no-one

2009-08-11T12:55:00.000+01:00

sirbile lugu andrus kasemaa luulest tehtud. väga raske, jäin vist ainesele alla. mulle tuleks luulelähenemiskeeld kehtestada. peaksin seda lihtsalt kümme aastat lugema. mingi rahutus jäi sisse. kaks tehtud, kolm minna. väsinud, linna suppi sööma. edasi enn kasaku romaan ja hilisõhtute välikino.

ma ei hakka ilmselt mitte kunagi n-ö "täiskohaga kirjanduskriitikuks" (kas niisuguseid üldse on enam?). arutasin seda potentsiaalset olukorda ühe sõbraga ning leidsime: täiskohaga kirjanduskriitiku jaoks on iga päev lonely day at the office...

ja saluut aarele, et gastev tehtud sai. suurepärane

jack of all trades, master of none

2009-08-08T13:26:00.000+01:00

kes on eesti kõige suurem tuhande-tähemärgi-meister? mina pakun, et tõnis kahu

into the uncertain divine

2009-08-05T20:31:00.000+01:00

palju ringirändamist, pea sees, peast väljas. taevaskojas, uni, ujumine, lugemine, omletitegu. tallinnas, läbi suurlinna püüdliku minimaketi, mööda otsustusvõimetuse hallidest vaimudest. badiou seminar, iha reaalse järele. palju kasemaa luulet ja kriitikat, kummaline enesekohane, iseend täiustav komplekt. sülearvutiüksindus. mõtted londoniüksindusest. eksoskeletid, mis kannavad hingi

silmad pärani kinni

2009-08-03T11:18:00.000+01:00

seljataga on elamuslik nädalavahetus. palju huvitavat vestlust ja palju tantsu. palju reisimist kah. täna vara üleval, teiste uniste varaste ärkajatega turul kukeseene hindade üle tingimas. nüüd vedelen, külitan, lesin ja selitan andrus kasemaa luule seltsis, ja tema luule kriitika seltsis. see luule on väga rahulik, aga ka väga väga ärkvel. võiks eeldada, et uni peaks kogu selle luulevedelemise juures peale tulema, aga ei, justkui kuidagi vastupidi. silmad pärani kinni. aga täiesti anti-schnitzlerlikult.

thru the eyes of ruby

2009-07-31T12:44:00.000+01:00

sirbile pikem jutt kirjanduslugudest tehtud. väsinud, ikka ei suuda veel normaalselt kirjutada. kahtlane tunne, et midagi läks seal valesti, aga parima tahtmise juures ei suuda öelda, mis. kindlasti keegi teine ütleb. üks tehtud, neli teha. ma ei tea, mis niimoodi saab. eriti kui iga lugu võiks olla vähemalt sama läbikomponeeritud ja välja-arendatud nagu minu jaoks see laivesinemine

nüüd tallinasse. homme tagasi. äike ja tehnikaseadmete automatistlik kabuhirm.

kes kardab poliitilist teatrit?

2009-07-30T11:29:00.000+01:00

"Sarah Palin exits, stage far-right."

unes nõidudes: üks varasem r.i.p.

2009-05-22T07:30:00.000+01:00

see projekt on saanud ühe vastuse, millele peaaegu et alla kirjutaksin:

My Infinite Jest experience:

(1) Read 1,100 pages.
(2) Read last page.
(3) Close book.
(4) Think.
(5) Shout "Oh, fuck you, David Foster Wallace!" at the wall. Loudly.
6) Sigh.
(7) Turn to page one and start again.

to the faithful departed

2009-04-22T15:14:00.000+01:00

Mismoodi hiliskapitalistlik kultuuriline tegelikkus endast erineks, kui sellest lahutada maha JG Ballard?

Ühel päeval tuleb JG Ballardi loomingust kirjutada pikem uurimus, sest see looming on sügav, ambivalentne, vastuoluline, häiriv, ning paneb mõtlema. Täna ei ole see päev, sest aega on vähe. Ent tõlkisin kunagi millegi, mida võiks pidada äsjalahkunu n-ö "programmiks", ning võib-olla oleks just praegu kohane aeg see siin ära tuua.

* * * * *

Sissejuhatus romaanile Crash

20. sajandit valitsenud mõistuse ja luupainaja abielu on ilmale toonud üha mitmetähenduslikuma maailma. Üle kommunikatsioonimaastiku hõljuvad võigaste tehnoloogiate viirastused ning unenäod, mida saab raha eest osta. Termotuuma-relvastussüsteemid ja karastusjookide reklaamid eksisteerivad koos ülevalgustatud maailmas, mida valitsevad reklaamitööstus ja pseudosündmused, teadus ja pornograafia. Meie elusid kontrollivad kaks 20. sajandi suurt leitmotiivi — seks ja paranoia.
Me oleme järjest rohkem sunnitud ümber mõtestama oma arusaamu olevikust, minevikust ja tulevikust. Nii, nagu olevik langes sotsiaalses ja psühholoogilises mõttes Hiroshima ja tuumaajastu ohvriks, on ka tulevik omakorda lakkamas olemast; seda seedib kõikeõgiv olevik. Me oleme pagendanud tuleviku olevikku kui vaid ühe lugematutest meile avatud võimalustest. Võimalused meie ümber paljunevad ning me elame peaaegu infantiilses maailmas, kus igasugust nõudlust ja võimalust elustiilide, reisimise, seksuaalsete rollide ja identiteetide järele saab silmapilkselt rahuldada.
Lisaks sellele tunnen ma, et tasakaal fiktsiooni ja reaalsuse vahel on viimastel aastakümnetel märkimisväärselt muutunud. Nende rollid on järjest rohkem ümber pööratud. Me elame maailmas, mida valitsevad kõiksugu fiktsioonid — lauskaubandus, reklaamitööstus, poliitika, mis on käsitletav reklaamitööstuse alamharuna, igasuguse kogemusele vastava originaalse reaktsiooni ennetav tühistamine teleekraani poolt. Me elame hiiglaslikus romaanis. Kirjanikul on nüüd üha vähem tarvis oma romaanile fiktsionaalset sisu leiutada. Fiktsioon on juba olemas. Kirjaniku ülesandeks on leiutada reaalsus.
Me oleme alati eeldanud, et meid ümbritsev väline maailm on representeerinud reaalsust, ükskõik kui segadust tekitavat või ebakindlat, ning et meie mõistustesisene maailm, selle unistused, lootused ja ambitsioonid on representeerinud fantaasia ja kujutlusvõime välju. Mulle tundub, et need rollid on ümber pööratud. Kõige ettenägelikum ning efektiivsem meetod meid ümbritseva maailmaga toime tulemiseks on eeldada, et see on täielik fiktsioon ning et ainus meile alles jäänud väike tõelisuse sõlm asub meie enese peas. Freudi klassikalist eristust unenäo avaliku ja varjatud sisu vahel — eristust näilise ja tõelise vahel — tuleb nüüd rakendada välisele, nii-öelda reaalsele maailmale.
Milline on neid muutusi silmas pidades peamine ülesanne, millega kirjanik silmitsi seisab? Kas ta tohib enam kasutada 19. sajandi klassikalise kirjanduse tehnikaid ja perspektiive — selle lineaarset narratiivi, tasakaalustatud kronoloogiat, selle konsulaarseid tegelasi, kes asustavad küllases ajas ja ruumis suursuguselt oma valdusi? Kas tema aineseks on minevikust sügavalt läbiimbunud karakteri ja iseloomu lähtekohad, kiirustamata juurteuuring ning sotsiaalse käitumise ja isiklike suhete kõige peenemate nüansside vaatlemine? Kas autoril on veel moraalset voli, et leiutada eneseküllane ja enesessesulgunud maailm ning juhtida oma tegelasi otsekui eksamineerija, kes teab kõiki küsimusi ette? Kas ta võib välja jätta midagi, millest ta eelistab mitte aru saada, sealhulgas iseenese motiive, eelarvamusi ja psühhopatoloogiat?
Mina ise tunnen, et kirjaniku roll, tema voli ja luba tegutseda on radikaalselt muutunud. Ma tunnen, et teatud mõttes ei tea autor enam mitte midagi. Tal pole moraalset seisukohta. Ta pakub lugejale oma pea sisemust, hulka valikuvõimalusi ja kujuteldavaid alternatiive. Ta on teadlase rollis, olgu safaril või laboratooriumis, ning seisab silmitsi tundmatu maastiku või ainega. Ta saab vaid koostada mitmesuguseid hüpoteese ning panna need faktide vastu proovile.
Crash on selline raamat, äärmusliku situatsiooni äärmuslik metafoor, hädapäraste meetmete komplekt, mida võib kasutada vaid äärmuslikus kriisis. Loomulikult ei tegele Crash väljamõeldud katastroofiga — ükskõik kui peatne see ka ei tunduks — vaid laustõvelise kataklüsmiga, mis tapab igal aastal sadu tuhandeid inimesi ning haavab miljoneid. Kas autoõnnetuses võib näha halba ennet painajalikust abielust seksi ja tehnoloogia vahel? Kas moodne tehnoloogia pakub meile seni ennenägematuid vahendeid meie psühhopatoloogiatega suhestumiseks? Kas meie loomupärase perverssuse niisugune rakendus võib meile tunnetatavat kasu tuua? Kas on tekkimas mingi hälbeline loogika, mis on mõistuse pakutust võimsam?
Ma olen kogu Crashi vältel kasutanud autot mitte ainult seksuaalse kujundina, vaid ka täieliku metafoorina inimese elule praeguses ühiskonnas. Sellisena omandab romaan ka poliitilise rolli, mis seisab võrdlemisi lahus romaani seksuaalsest sisust, kuid mulle meeldiks sellegipoolest mõelda, et Crash on esimene tehnoloogial põhinev pornograafiline romaan. Pornograafia on teatud mõttes kõige poliitilisem fiktsioonivorm, sest ta tegeleb sellega, kuidas me üksteist kõige tungivamal ja halastamatumal kombel ära kasutame.
Rääkimata sellest, et lõpuks ja põhimiselt funktsioneerib Crash ka hoiatusena tolle brutaalse, erootilise ja ülevalgustatud maailma vastu, mis meile tehnoloogilise maastiku servadelt üha veenvamalt viipab.

J. G. Ballard
1995

kõige huvitavam lause

2009-01-30T16:35:00.000Z

hei

on minu viimane päev ljubljanas ning see on sõna otseses mõttes "vaba päev" - millegipärast need lahkumiseelsed päevad on alati "vabad", st, mitte kunagi ei ole tuju teha neid asju, mida "muidu tehakse". pole sisemist sundi, on tahtmine mõelda hoopis millelegi muule. käisin linnas ja pildistasin hooneid.

ma pole ammu siia kirjutanud. see paistab olevat tõene, mida üks mu lemmikkirjanikke william gibson oma harva weblogi kirjutamise kohta on öelnud: kirjutamine jääb kirjutamisele ette. see tõesti on nii. olen muud kirjutanud, ja tuleb tunnistada, et üllatavalt "plaanipäraselt". viis peatükki ja sissejuhatus on valmis, täiendused, parandused ja kokkuvõtted jäävad veel teha (aga pididki jääma). ühest küljest olen kõrvaltvaates üllatunud - et nii plaanipäraselt on võimalik. teisest küljest - üleeile sain esimest korda kogu selle asja peale tõeliselt vihaseks. et miks see juba ei lõpe... muudkui kestab ja kestab ja kestab. oleks nagu kaks mind: üks, kes õpib, loeb ja kirjutab. ja siis üks teine, silmadetagune, kes ainult ootab ja ootab ja ootab. (see esimene, mõistagi, imestab, et miks see peakski kunagi lõppema.) aga üldiselt olen avastanud, et teaduslik kirjutamine on tarbetu, kui seda ei saa teha mingil määral loominguliselt. kui tekib tunne, et kogu asi on taandatud pelgalt "nõuete täitmisele", tasub ilmselt midagi muud teha. viimase peatüki juures, kus räägin vaikiva kirjutaja võimelisusest, tundsin, et minule see formaat sobib - ükskõik kui palju ma seda ka proovile ei paneks.

üldiselt vastab kõik ikka veel eelmise sissekande kirjeldusele - vahepeal oli küll talv, kuid nüüd sügisvihmad jätkuvad. püüan edaspidi uuesti rohkem siia kirjutada, ning võib-olla tagasivaates ongi seda võimalik paremini teha. mingis mõttes tundub kajastav blogikirjutamine olevat nagu fotograafia - jääb tegelikule kogemusele ette või tyhistab selle täielikult. nii et edaspidi siis ilmselt (nagu natuke ka lubatud): ljubljana (post)sotsialistliku arhitektuuri külmadest mustadest pisaratest ning reklaamitööstusest.

ent seekord tegelikult hoopis kõige huvitavamast lausest. on olemas huvitavaid sõnu, mis otsekui ei tähenda mitte osutuse (st, siiski teatava distantsi) kaudu, vaid enese olemasolemise kaudu. "surmkindel" paistab olevat üks neist (aitäh, schtellunn!). mitmekesine paistab olevat teine (aitäh, elku!). aga on olemas ka huvitavaid lauseid, niisuguseid, mis kehtestavad teatava standardi, mille järgi lause olemasolu mõttekust üldse hinnata. kuulsin üht lauset, mis annab oma olemasoluga mõista, et lause on iseeenesest kõige rohkem tähenduslik siis, kui ta kirjeldab keelt ennast, tegelikkust, ning teatavat sotsiaalset normi. (või õigemini - kui ta näitab, et kõik need on tegelikult üks ja seesama asi).

niisiis, siin on lause, mille üks tema sõber ütles kunagi ivar ravile (kõlab roosinimelikult, kas pole?). (drumrolls):

mets on puude omavaheline asi.

tekib kiusatus öelda, et kultuuris, kus inimene võib väga ilusa jõululaulu kirjutamise eest elu lõpuni ära elada, ei peaks inimene, kes sedasorti spontaansuspuhanguga lagedale tuli, mitte kunagi enam tööd tegema.

laibach loves you.

stand inside your love

2008-10-28T12:32:00.000Z

laual: läpakas, telefon, mp3 pleier, ühenduskaabel, fotoaparaat, mälupulk, dvd suure hulga muusikaga, üks erkki luugi artikkel teksti ja tundmatu suhetest, roland barthes'i tekstimõnu (ma ei loe seda, see lihtsalt on seal), kaust kaasapaljundatud materjalidega, postkaart tartust, illy latte macchiato tühi, kuid ilus punase logoga beežikas-hõbedane purk. vihma sajab väga kõvasti, vaatan suurest aknast halli taeva all laiuvaid arhitektuurseid vihakobaraid. vihma sajab väga, väga kõvasti : there is no going anywhere

maagiline : veel maagilisem

2008-10-20T03:10:00.000+01:00

Alljärgnevalt mõningaid minu siinse tegevusega rööbiti jooksvaid mõtteid, mis arenesid välja vestlustest paar aastat tagasi toimunud väga produktiivsetel ulmeseminaridel

* * * * *

Lisaks vähemalt ühele eesti kirjanikule, keda iseloomustades kiputakse sageli kasutama määratlust „maagiline realist”, ning reale teostele, kust võib tuvastada maagilis-realistlikke motiive või vastavale kirjandusžanrile iseloomulikku poeetikat, on nüüdseks võimalik osutada ka esimesele maagilist realismi käsitlevale küllaldasele kirjandusteaduslikule kirjeldustööle. Andrus Oru artikkel „Lammasinimene, liblikmees ja karunaine: maagilisest realismist eesti kirjanduse näitel” (vt Keel ja Kirjandus 7/2007) on lugemist väärt materjal kõigile, kes on end tõsisemalt maagilise realismiga nakatanud – võiks öelda, et selle teksti kaudu võib lugeja oma nakkuse loomusest ja sisemistest seaduspäradest teadlikumaks muutuda, ning õnnestumise korral see nakkus siis kinnistub ja süveneb.

Oru peamine maagilist realismi iseloomustav üldistus, mille üle tahaksin järgnevalt arutleda, on üks ja lihtne: poeetiliselt kujutab maagilis-realistlik maailm endast niisugust ruumi, kus maagia ja tegelikkus omavahel leplikult, konfliktideta, teineteisesse põimunult ning kuidagi iseenesest mõistetavalt läbi saavad. Teisisõnu eeldab maagilis-realistlik tekst niisugust lugejapositsiooni, millelt imetabasus toimib tegelikkuse harjumuspärase normina: kui taevast sajab hääletu rajuna tillukesi kollaseid lilli nagu peenikest vihma (G. García Márquesi „Sada aastat üksildust”), siis ei mõju see mingilgi moel ulmeliselt või fantastiliselt. Või kui rändaja õnn lendab mööda Eestimaad ringi, sisenedes erinevates kohtades erinevate inimeste kehadesse, kogedes nende meelelaade ja tegevusi, ning rännates seejärel edasi, otsides ja vahetades üha uusi ja uusi kehasid (nagu Mehis Heinsaare novellis „Rändaja õnn”), siis on seda liikumist kirjeldatud realistlikule tegelikkusele kohase rahulikkuse ja neutraalsusega: pole mitte midagi igapäevasemat.

Maagilisuse ja tegelikkuse niisugune „vastuoludeta koostoime” tõukab nüüd küsima, miks on see läbisaamine nii lihtne ja sujuv – ehk õigupoolest, milline võiks olla selle nähtuse loomus, mida maagilise realismis kutsutakse maagiaks? Leidub mõningaid maagilis-realistlikke tekste, mis muuhulgas paistavad arutlevat selle küsimuse enese üle.

Jorge Luis Borgese novellis „Hargnevate teede aed” räägitakse kirjandusteosest, mis sisaldab endas ühe loo kõiki loolisi võimalikkusi – iga konkreetne loo punkt on lähteks lugematutele uutele võimalikele hargnevustele, millest omakorda lähtuvad üha uued jne. Novellis „Paabeli raamatukogu” kirjeldatakse raamatukogu, mille köidetes eksisteerivad kõik võimalikud tähekombinatsioonid, ning sama raamatukogu ühe-raamatu-varianti, mille kaante vahel on lõpmatutu hulk lõpmatult õhukesi lehekülgi, millele on kantud samalaadselt kõik võimalikud tähejärgnevused. Borgese novell „Aleph” kirjeldab ühe keldritrepi astme juures asuvat punkti, mida silmitsedes võib samaaegselt kogeda kõiki teisi aegruumi punkte. Mehis Heinsaare novell „Kõhkleja Bernard” (Vt Vikerkaar 12/2004) räägib jalutaja Bernardist, kes ei taha tänavanurgale jõudes kunagi valida üht konkreetset rada ning on sunnitud valikuvõimaluste ette sattudes alati kahestuma (mitmestuma), ja niimoodi kuni lõp(matuse)uni välja – kuni kogu linn on sedasorti kõhklevate Bernarditega täidetud.

Kõik need näited paistavad viitavat teatavale sisemisele paljususele, mida tegelikkus varjab, võimalikkuste lõpmatusele, mille igapäevane, „reaalne” tegelikkus peab justkui maha suruma, et ühesena esile tulla – ma ei saa tänavanurgal minna üheaegselt kahele poole korraga, ühe loo kulgemise lõpmatuid variante pole kunagi võimalik üheaegselt realiseerida. Või üldisemalt: tegelikkuses juhtub alati ainult üks, aga mitte teine asi, tegelikkus on alati ainitine, ning mitte kunagi ühekorraga mitmetine. Kuid on samavõrra selge, et ainitises tegelikkuses seisja hoiab endas alati alal suhet võimalikuga – igapäevase reaalsuse kulgu toestab varjatud sõrestikuna lakkamatu nägemus või kujutelm sellest, kuidas oleks võinud olla, sellest, mis võib tulla, või sellest, mis on võimatu. Ülatoodud näited joonistavad välja just tolle võimalikkuse enese, selle mitmekesisuse, mille tegelikkuse kulg enesesse „alla surub”.

Nüüd saab teise pilgu heita ka sellele, mis nendes näidetes „maagilisena” mõjub: igapäevane imetabasus, mis tegelikkusega nii hästi läbi saab, osutub mingis mõttes „tegelikumaks kui tegelikkus”, selleks, mis võimaldab igasugust tegelikkust. Kaugel sellest, et olla kuidagi välispidiselt ja pealiskaudselt imepärane, ning evida kirjandusteose seisukohalt üksnes esteetilist funktsiooni ja mõju, on see, mis tekitab siin „maagilisuse efekti”, õigupoolest erakordselt tihke ja radikaalne – võib-olla liigagi ratsionaalne? – lähenemine tegelikkuse varjatud tuumale, tegelikkust seestpoolt kooshoidvale kõikevõimaldavusele. „Maagilisus” paistab siin justkui ohtlikult ülerikastatud mõistuslikkuse tontlik variefekt. Ning võib-olla just seepärast ongi „tegelikkus” ja „maagia” maagilises realismis leplikult, konfliktideta, teineteisesse põimunult ning kuidagi iseenesest mõistetavalt koos: nad pole mitte kaks erinevat ja ühildamatut asja, vaid üks ja seesama asi – tegelikkus ise – kahel erineval tasandil või kahest erinevast vaatepunktist.

Lõpuks tekib kiusatus laiendada seda mõtet, mis Borgese ja Heinsaare novellides vahest kõige selgemini välja joonistub, kõigele, mis maagilises realismis on maagilist: nii tillukeste kollaste lillede hääletule rajule kui ka rändaja õnnele, mis mööda eestimaad seikleb. Kas ei peitu neis mõlemas – ehkki pealtnäha vähem tuvastatavalt – uks tegelikkusest ühte ja lihtsasse võimalikkusesse, mis teda seestpoolt alal hoiab? Võib-olla millegi niisugusega võiks kokku käia ka Andrus Oru mõte, kui ta ütleb, et „maagiline realism loodib reaalsusesse peidetud tähenduste sügavust” (lk 524).

where old men go to die

2008-10-16T00:08:00.000+01:00

ehkki ma tegelikult ajutiselt elan siin, ütleb avantüristide võrgupäevik, et ma olen reisil, ning siin on pisut miskit, mis võiks seda viimast muljet süvendada.

käisin vahemereäärses pirani linnas, mida võiks visby kõrval kirjeldada kui veel üht positiivse laenguga maailmalõppu. saabusin sinna pühapäeva hommikul kell üheksa ja astusin ainsa reisjana bussist maha. buss keeras ümber (sest linn asub väikese ja kitsa poolsaare tipus), hakkas tagasi sõitma ning ringi vaadates ei näinud ma mitte ühtegi hingelist. leidsin end otsekui seiskunud ajast - otsekui oleksid ametivõimud saabuva tormi eelses vaikuses evakueerinud kõik elanikud. alles paar minutit hiljem kohtasin esimesi kummitusi, kes uniste nägudega püüdsid kohvikuid avada, või suundusid ükskõik millise järgmise tegevuse, ükskõik millise järgmise saatuse suunas, mis neid ees ootas. niimoodi oli see esimesed kaks tundi, mil tegin poolsaarele mööda mere äärt tiiru peale ning kolasin põhjalikult sellele kokkukuhjatud majavohangute sopilistes ja künklikes hoovides.

sest pirani hoonestik meenutab tõepoolest midagi, mida william gibson võiks kirjeldada kui nüüdisaegset vahemereäärset väikesprawli; elumaju pole sinna mitte niivõrd ehitatud kui kokku kuhjatud, ning nad on sinna maha prantsatanud ja hangunud võrdlemisi sattumusliku browni liikumise tagajärjel. tohutult, meeletult palju hoovisopistisi, lagunemakippuvate kivikatuste paljutasandiline tühermaastik, pizzakohtade sildid ja kõikjal rippuv pesu. siis, tolle hommiku tollel tunnil tundus, nagu oleks see pesu seal alati juba rippunud, ning nagu keegi ei kannaks neid riideid kunagi - sest kehatute ning läbi vohanguseinte liikuvatena, nagu selle koha asukad kindlasti olema pidid, polnud neil ka riide järele vajadust. millegi eest selles linnas polnud täienisti ja põhjalikult hoolitsetud, paistis, nagu hoolitseks elu vajaminevate asjade eest ise, ning kõik ülejäänu, funktsionaalsest ringlusest või tahtmistest ja ihadest kõrvalejääv lagunes aeglaselt, omasoodu otsekui bitimädanikku nakatunud virtuaalne tausttekstuur.

umbes kella üheteistkümnest kaheteistkümneni pani globaalne turismitööstus pirani kallastele maha paarikümne neoplani jagu tõsiselt kõrges eas turiste. algas vaikne ringijalutamine; vaevaline, kuid õnnelik uudistamine; mererestoranide täitumine. ma ei ole mitte kusagil näinud nii palju sedavõrd vanu rännulisi. tekkis kujutelm piranist kui linnast, kuhu õnnelikud vanad mehed lähevad surema, kui nad ära väsivad. lasevad lihtsalt peal pizzataldrikusse vajuda ning auto kirstuga sõidab ette...

ent tegelikult hakkas elu vilkalt käima, sukeldujateklubi avas uksed, ning just tol päeval möödus poolsaarest hooaja suurim regatt, millest võttis osa 1800 alust. sellega käisid maismaal kaasas paljud noored, levis jutt, et osavõtt on sedavõrd massiline, et paljud loobusid, sest merel läinuks kitsaks...

pärast seitset tundi ringikolamist ma väsisin ja otsisin ühe mereäärse kohviku, et istuda ja kirjutada. igal juhul on see koht, kuhu tõepoolest tasub minna, ja eriti nondesse sopistustesse ja hoovikestesse...

pildid on siin

ps! tagasi laibachi sõidutas mind hea õnne korras oma valges sport-audis üks tütarlaps, keda varasemast tundsin. istusime kolm tundi mere äärest tagasivalguva autodevoo ummikus, ning ehkki meil oli lõbus, oli tema koer - nagu ka võib-olla ka piltidelt näha võib - pikast päevast väga väsinud. aeg-ajalt, unest ärganuna hakkas ta meid tagaistmelt käppadega kompima, andes mõista, et ka tema on olemas. "she's quite an old lady, in dog years," öeldi mulle. nii et veel üks vanaldane rännuline...

pps! varsti peaks siin juttu tulema sotsialistliku ljubljana arhitektuuri vihakobaratest ja külmadest mustadest pisaratest. ja siis - veel enne aastalõppu - võiks saada sõna selle võrgupäeviku esmakordne külalisesineja, kelle nimi on arvatavasti gary.

kaleidoskoop

2008-10-15T23:23:00.000+01:00

staatus : ma pole mõnda aega kirjutanud, see tuleb sellest, et tegelesin oma töö ühe pikema ja nõudlikuma osa lõpetamisega, ning kirjutamine jääb kirjutamisele ette. hämmastaval kombel on suveilmad siiani vastu pidanud, päeval on 25 kraadi, koerad lösutavad jõe ääres, päike lõõskab ja sloveenid loevad pargipinkidel massiivsetes kogustes žižekit.

avatus : nad on avatud inimesed, vaidlevad teineteisega elavalt ja palju ning võib juhtuda, et pärast pooletunnist vestlust on nad jõudnud sulle ära rääkida mõned oma tõsisemad eraelulised mured, ema pikalt väldanud haiguse või poiss-sõbra järsult jahenenud suhtumise kohta. ilmselt vajab kogu see avatus ka adressaati.

keeleline imperialism : ja lahked ja abivalmid on nad samuti, ehkki ma olen mõtlema hakanud, et võib-olla mängib siin mingit lisarolli asjaolu, et saan nendega suhelda ainult inglise keeles, ning suurtel keeltel on väiksematele keelekeskkondadele imperialistlik mõju. paar aastat tagasi tahtsin kielis bussipiletit osta, tegin seda inglise keeles ning mulle vastati saksa keeles midagi, mida ma ei mõistnud. kui küsisin müüjalt, kas ta inglise keelt oskab, noogutas ta, ning selgitas mulle midagi saksa keeles edasi. ja siis ma mõtlesin selle peale, kui lihtsalt ja entusiastlikult olen ma nõus oma keeles rääkimisest loobuma, kui keegi mult eestis midagi inglise keeles küsib. võimalik, et suures keeleruumis osaleja ei näe vajadust seda niisama lihtsalt teha. võimalik - ning hoopis teises kontekstis ja mõttes - et tema keele piirid on kogu maailma piirid. aga sloveenid on lahked ka ilma selle mõtiskluseta keelte üle.

kuulujutt : räägitakse, et kakskeelses kodus üles kasvanud laps tajub neid keeli alguses ühe keelena, ning alles kolme-nelja-viie aastaselt hakkab neid eristama kui kaht selgelt erinevat keelt.

jalgrattateed : on laibachis, mis paljuski meenutab tallinnat, hästi organiseeritud ja kõikjalehargnevad. ühel päeval nägin üht sellist mööda tohutul kiirusel rulluisutavat tütarlast, kes lükkas enda ees suurt lapsevankrit. ja asi ei näinud välja, nagu see võiks kuidagimoodi ohtlik olla.

bosnialaste identiteet : loodi pärast teist maailmasõda suurel määral fiktsiooniaktina. sestap olid nemad need, kes hakkasid endast kõige tõenäolisemalt mõtlema kui jugoslaavlastest. ning seda suurem oli nende hämmeldus ja mõistmatus, kui nende endi identiteet neid yheksakymnendate alguses, sõja lahvatades ryndas.

kaleidoskoop : niisugune, killunenud ja pisut kodanliku loomusega see saigi. kas kodanluse eest peab vabandust paluma?

pingilt belvedere'ist

2008-10-01T22:31:00.000+01:00

Ljubljanas on vananaistesuvi.
Väljas on kuusteist kraadi.
Kõikjal üle selle suveöise linna vonklevad massiivsed burekijärjekorrad.

FilFax Inc

2008-09-25T17:06:00.000+01:00

täna hommikul läksin filosofksa fakultetasse (laialtlevinud küberpungiliku korporatiivse lühendnimetusega FilFax) ettekannet pidama ja pärast seda oma siinse mentori, professor Tomislav Virki põhjalikumale konsultatsioonile. ja on ju juba aimata, kuidas see postitus keerab nüüd täiesti pöördumatult ära arhitektuuriradadele: FilFax on kohutavalt, üüratult, MITTE VÄGA MAGEDALT suur ja rohmakas betoonhoone. ma ei oska isegi mõõtmeparalleele tuua, pakuksin paari jalgpalliväljakut, ent ilmselt eksiksin ükskõik kummas suunas. hinnangu andmise teeb raskeks ka see, et ta on igalt poolt ümbritsetud üsna kitsaste tänavatega, mille äärtes on kohe omakorda teised üsna suured hooned, ning need kitsad tänavad jätavad FilFaxist omakorda ilmselt ka kõrgema mulje. temale ei ole võimalik n-ö "kaugelt läheneda", et üldpilti saada (ükski foto ei kirjeldaks mitte midagi), ja seepärast saab tema juurde ainult n-ö "sattuda" - äkitselt oled sa seal kõrval, ilma ette hoiatamata - ning selles sattumuses mõjub ta nagu mingist meie tegelikkusele väga kaugest, veidra järjekindlusega tumedate haruldaste kivimite kirjeldamisele keskendunud kirjanduslikust ulmemaailmast kohale teleporteeritud monoliit. seitse kõrget korrust ja väga kõrge, otsekui tänavapinna asfaltkoorest välja rebitud sammaskäiguga ääristatud nullkorrusega, kus asuvad tudengikohvikud, printimis- ja paljundamistöökojad, rattahoidjad. kitsaste tänavate tõttu oli hoone ümbruses peaaegu igal pool hämar: otsekui neelaks see monoliit osa valgusest endasse. ühesõnaga, tõesti hiiglasliku hoonena mõjub. professor tomislavi suhteliselt väikesesse kabinetti jõudes ütlesin seda millegipärast, ilmselt lihtsalt mingi olukorraviisakuse kontekstis ka temale (kui keegi on žižekit inglise keeles rääkimas kuulnud, siis võib tema aktsendi siia rahulikult juurde kujutleda, temavanused mehed paistavad sloveenias kõik umbes sedamoodi rääkivat):

"your faculty has a huge building..."
"no, it has not."
"but it's huge - it's like some kind of a colossus!"
"no, it is not."
"what do you mean - it's not?"
"it is not. look, how many students do you think we have here, visiting lectures every day, from 7am til 10 pm?"
"by the size of it, i'd say at least two or three thousand."
"no, we don't. we have ten thousand students."
"really?"
"yes. and how much staff do you think we have here?
"?"
"about six hundred people. i am a professor and head of the department here, i am also the head of the faculty's library, i have a significant amount of secondary duties, and i'm having to share this small office with three other professors, one of whom is the nation's leading literary scientist. so don't tell me the building is huge. the faculty is huge. the building is a disgrace. don't even start with me on the building..."

nii et alustasin seepeale juttu hoopis oma lõputööst. ning õnneks selgus hiljem, et enamik tema negatiivsest kriitikast oli seekord hoone peale ära kulunud ja minu töö ennustatav keskmisest väiksem maht ei paistnud teda häirivat...

kiirpostitus veliki citalnicist

2008-09-24T15:11:00.000+01:00

kirjutan päeval oma tööd kohaliku ülikooli raamatukogu suures lugemissaalis ning teen aeg-ajalt kohvipause, ostes neid üsna häid cappucinosid kaasa lähedal asuvast bi-kofe kohvikust ja joon neid raamatukoguesisel kivileenil, kus on rahulik linna silmitseda.

ent täna, just praegu saabus raamatukogu peauste ette umbes kümneliikmeline võttegrupp kaamerate, mikrofonide, meigikunstniku ja jäädvustatavate osalistega. filmi nad seal kindlasti ei teinud, pigem mingisugust päevauudist või tutvustavat turismivideot. igal juhul oli neil plaan asjale pisut loovamalt läheneda, ning kava nägi ette seda, et kui režissöör (või produtsent, või kuidas iganes seda nimetada) hõikab "action", siis lähevad raamatukogu suured uksed lahti ning nendest väljuvad tekstiteadustajad/reporterid/kes iganes - poiss ja tydruk -, et siis raamatukogu ette seisma jääda ning oma jutuga peale hakata. ent üsna pea selgus, et nad olid niisuguseks ürituseks üsnagi kesise aja valinud - iga kord, kui hõigati "action", juhtus ikka ette jääma keegi, kes samal ajal nendest samadest ustest sisse või välja tahtis minna, pobisedes alati midagi vabanduseks, jäädes korralikult meigitud ontlikele "peategelastele" lihtsalt kohmakalt ette, või midagi muud sellesarnast. ühel korral katkestas režissöör ettevõtmise juba eos, nähes kaugelt lähenemas umbes viiekümneliikmelist kaug-ida turismigruppi. ent töö tuli ära teha ning nad ei andnud järele, ehkki rahutust-tekitavaks hakkas see asi muutuma küll.

ja siis, pärast umbes kümmet luhtunud korda ei paistnud enam kedagi hoonele lähenevat, ja ka mina, kui minu poole vaadati, tegin näo, nagu mul oleks veel piisavalt toda üsna head ja odavat kaasavõetavat kohvi, ning režisöör hõikas uuesti "action".

ja uksed läksid lahti ja neist väljus üleni häirimatult ja täiesti segamatus rahus üks kirgassinises tööstusülikonnas, suure roosa põlle ja lokkis pruunide juustega lüheldane matsakas kohvikupreili, käte vahel virn vanu hiiglaslikke pappkaste, ning suundus - otsekui oleks toosinane "action" ta nende uste taha selsamal hetkel lihtsalt tekitanud - muretult lähedalasuva prygikonteineri poole. võttegrupp sai oma rõõmsameelses resignatsioonis väga kõvasti naerda.

elada oma valikust

2008-09-19T13:16:00.000+01:00

mul on kahju, et ma ei jõudnud tartus kultuuritehasesse, nüüd kus see ilmselt suurema hoo on sisse saanud, ning mul pole mingit ettekujutust sellest, kuidas seal asjad välja näevad, kui palju seal on n-ö püsiresidente, kui palju toimub seal kõikvõimalikke üritusi ning kui hea on seal üleüldine atmosfäär. ent mul on tunne, et kaisa & co on üks paremaid näiteid sellest, kuidas on võimalik elada n-ö "oma valikust" : teha seda, mida tahad, aga niimoodi, et sellest laiemale kogukonnale kasu on. soovin kogu ettevõtmisele ainult jõudu. (aasta või poolteist tagasi tundus olevat periood - ja see oli tõesti kummaline -, mil paistis, nagu hoolitseks kogu progressiivsema ja huvitavama tartu kultuurielu eest üks konkreetne kõrgema kunstikooli fotoosakonna lõpetanud kursus - huvitav, kes hoolitseb selle eest nüüd?)

igal juhul on mul ka siit laibachist välja käia näide mehest, kes "elab oma valikust", ning seda võib-olla isegi sõnasõnalisemalt kui esmaapilgul paista võib. tutvustan teile imepisikest, mitte üle kümne ruudust raamatupoodi laibachi vanalinnas, mille kõik kohalolevad ja müügiks välja pandud eksemplarid on sinna jõudnud omaniku ülimalt valiva käe läbi. ampluaa oli väga lai - ilukirjandusest teaduse, filosoofia, kunstiraamatute ja lastekirjanduseni - ent valik väga spetsiifiline, ning nagu mees leti taga mulle väitis, võtab selle hoolikas koostamine omajagu aega ja lugemist. ja ta ütles, et kõiki neid raamatuid, mida tema pisike poepind ei mahuta, saab ta üsna kiiresti tellida. pisike ja karismaatiline valimik, ühesõnaga, mille taga on kriso-sarnane süsteem.

poepidaja ütles, et selle äriga elab enam-vähem ära - tuleb ette halvemaid ja paremaid aegu - ent need paigutised raskemad perioodid korvab tegemisrõõm ning meelega ja egoistlikult võrdlemisi subjektiivse väljapaneku hoolikas valimine.

ta naljatas veel - äraspidise osutusena tollele maailma vanimale elukutsele - et tegelikult ja selles mõttes on see puhas enesemüümine. ning muigas kui ma vabandasin, et vaese tudengina just ülearu palju raamatuid ei osta (ehkki shock doctrine'i sain) ja küsisin, kas tohin valikut pildistada.

mind huvitab, kas näiteks tartus oleks niisugune ettevõtmine võimalik - kas see suudaks end n-ö ise alal hoida või omadega nulli tulla? kümme aastat tagasi ilmselt mitte, aga praegu?

za novo politiko

2008-09-12T23:32:00.000+01:00

Sloveenias on kahe nädala pärast tulemas parlamendivalimised ja sellele kohaselt on kogu Ljubljana vaba seina- ning välireklaamipind üle kleebitud usaldusväärsete naeratustega, mõistvate pilkude ning lugematute konstruktiivsete lubadustega. Demokraatlikule ühiskonnale juba harjumuspäraseks saanud protsessis, ning ajastul, mil poliitikast on saanud reklaamitööstuse üks tulutoovamaid alamharusid, on uuel vasakparteil Zares copywriteritega iseäranis vedanud: idee on lihtne ja lööv, teostus ei maksa peaaegu üldse midagi ning "za novo politiko" (kui öelda seda veendunult ja madala häälega) võiks Eestilegi sarnaselt liiga kauaks paremale kaldu jäänud riigis nii mõnedki kõhklejate hääled koju tuua. (Ehkki Eestis, kui mu mälu mind ei peta, oli see mõni aasta tagasi just parempoolne partei, mis täpselt sama lubadusega suure hulga hääli kokku korjas ja valitsuse moodustas.)

Mõte on sedavõrd lööv ja paeluv, et kogu selles kampaaniaeufoorias ja uue juhtidee märatsevas turustamishoos pole Zaresil tulnud isegi ära otsustada, millist poliitikat täpselt lubada, või õigemini - kas toetada paljuhäälset liberaaldemokraatiat või hoopis midagi ainitist ja totalitaarset... Sest kas pole see niimoodi, et paljuhäälsus (ülemisel plakatil see, mida Zares toetab) peaks vastama just nimelt labürindile (mida Zares alumisel plakatil ei toeta) - lõpmatule diskussioonirägastikule, kus siis lõpuks, suure vaevaga ning mitte iialgi täienisti rahuldavalt, kuid kõigi õiglustundele vastavalt "jõutakse läbipääsuni", tehakse mingi otsus? Ning kas pole see ka niimoodi, et ainuline, totalitaarne ja absoluutselt kehtestav hääl (mida Zares ülemisel plakatil ei toeta) vastab just "tühjale labürindile" (mida Zares alumisel plakatil toetab), kus vastus on kehtiva korra struktuurist enesest tingituna "alati juba käes"?

Kuid need õhku jäänud sisulised pisiotsused pole kunagi takistanud kedagi kandideerimast - otsustada saab ju ka siis, kui partei suure võidu harjal koalitsiooni hakkab moodustama. Peaasi, et poliitika, mida müüa, oleks uus - ning niimoodi lause ju ütleb...

la-la-laibach

2008-09-10T17:21:00.000+01:00

enne kui nüüd siia kirjutama asusin, varusin nädala, et end ljubljanas sisse seada, ootasin ära aja, mil lähim puuviljakaupmees teab mu nime, mil lähima välikohviku ettekandjad mind nähes mulle esimesest harjumusest tasase naeratuse saatel tervituseks noogutama on hakanud, ning mil ma ise võin samaväärsest esmasest harjumusest noogutada selle linna ja tema tänavate peale, kui ma neile jalutama satun. see aeg on nüüd käes, ja nagu ma mõnele sõbrale lubasin, püüan siinsest olemisest ja nendest jalutuskäikudet sellesse võrguruumi senisest tihedamini kirjutama hakata. (senist kirjutamissagedust kaardistades tõden, et vähemalt esialgu ei peaks see üle jõu käima.)

esimene asi, mida ma tahaksin tutvustada on huvitaivam tosinast siin lähedal asuvast välikohvikust. või õigupoolest pole huvitav mitte kohvik ise, vaid ruum, mida ta on sunnitud otsekui pärast pikka vastupunnimist asustama.

ma ei ole mitte kusagil näinud nii palju välikohvikuid kui ljubljanas. ilmselt on see mõnevõrra ka suure suve sümptom, mis siin ikka veel kestab, aga ma elan umbes kolme ja poole kilomeetri kaugusel postkaarditurismi-kesklinnast, tulen linnast koju ühe laia asfalteeritud magistraali serva pidi, möödun lugematutest büroo- ja tööstushoonete ning paneelelurajoonide kvartalitest, et jõuda ühte üldmiljöölt üheksakümnendate alguse maigulisse regiooni, kus on segamini hallikarva elumaju, õppehooneid ja kontorihooneid, ning kus igasuguse loogika kohaselt ei tohiks olla rohkem kui paar toidu- või esmatarbekauplust, ent võin visuaalse mälu toel ikkagi lähema viiesaja meetri raadiuses kokku loendada vähemalt kaksteist keskmise suurusega välikohvikut. ja need kõik on keset tööpäeva enamasti umbes kolmveerandi jagu inimesi täis.

aga see minu lemmik, fontana-nimeline kohvik (ja piltide põhjal võite piisava lisauurimistöö korral järeldada, et kohviku logo on täpselt samasugune, nagu ühe kunagise üheksakümnendate alguse inglise alternatiivplaadifirma oma) on surutud ühe kõrge büroohoone taguse väiksematest hallidest betoonhoonetest ümbritsetud väljak-läbikäiguhoovi ühte nurka. väljaku keskel on purskaev, mis ei tööta, ja mis pigem polegi enam purskaev, vaid hiilgav monument mõnele kadunud maailmale.

aga keegi ütles, et üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna, ja ehkki mina sellesse teooriasse ei usu, räägitakse ka, et osad asjad töötavad, ilma et sa neisse uskuma peaks.

seal istudes, piimakohvi juues ja ümbrust vaadates tekib tunne, nagu oleks kohalik kultuur võtnud kõikide oma jõududega ette meeleheitliku sõjakäigu tolle absoluutselt nõtke kerguse vastu, millega le corbusier'lik Puhas Vaim selle tuumasõda välja kannatama mõeldud materjali, selle betoon- ja teraskonstruktsioonide inertse vohangu oli kunagi oma organiseerivale kontrollile allutanud.

ja siis saanud selles lahingus väga-väga suurte kaotustega lüüa.

aga kuivõrd kusagile polnud minna, siis tuli kaotusega harjuda, ning harjuda tuli ka pahupidi pööratud päikest meenutava skisoidse teraspurskaevuga, mille vastane oma võidu tähistamiseks lahinguväljale püstitas. ja aja möödudes ning seepärast, et elu peab edasi minema, rajati sinna väljaku äärde tagasihoidlik kohvik, pandi leplikkuse märgiks sellele tolle purskaevu nimi, ning hakati tasapisi selles kohvikus kohvi joomas käima. ning avastati peagi, et tegelikult on nende terasbetoonseinte vahel seal kohvikus kuidagi armas istuda - vestelda, vaielda, naerda ja juua. mõne aja möödudes oli kohvik alati inimesi täis.

ning ühel päeval lakkas purskaev töötamast ning inimesed, kes väljakunurgast seda teraskarkassi mõnda aega üllatunult silmitsesid, tundsid sellele lakkamisele isegi kuidagi kaasa, ja siis läks üks neist purskaevu juurde ja kinnitas sinna sildi, mis ütles, et sellest seismajäänud kaevust ei tasuks vast vett juua.

vett tasub pigem juua kohvikus "fontana", kus iga tellitud kohvitassiga seda ka ühe klaasi jagu alati kaasa saab.

visby ja mina (vauxhall ja mina?)

2008-03-30T13:57:00.000+01:00

ma alustan kirja. ma ei usu, et ma selle täna valmis saaks. ega homme. täna on hilja. ja ilmselt läheb pikaks. aga see on reisikiri, nii et äkki väärt kirjutamist. või - kui veab - siis ootamist. ma reisisin, kui see sõna midagi tähendab, ja millegipärast mõtlesin pidevalt, et kuidas ma sulle sellest kirjutaks. aga ma teadsin, et just sulle ma sellest kirjutan. mul oli peas mitmeid variante, ja vaevalt, et ükski langeb nendest kokku sellega, mis siia kirja saab. aga mitte ükski olnu pole ilmselt langenud kokku sellega, mis kirja on saanud.

ma olin nädal aega rootsis. ilmselt kõige rohkem kui riigis, aga ka kui teataval maa-alal, mis oli asustatud teatavate inimestega, ning mis asus ühes konkreetses kliimaruumis, millest mul oli raske aru saada. rootsi tundub nii enesestmõistetav, kuid ometi on seda kõike nii raske ühe hooga kirjeldada. ma tegelikult ei tea, kust seda juttu alustada. see on miniatuurne reisikiri, ja ilmselt märksa lakoonilisem ja väiksema ülevaatlikkusastmega kui need, mida juba vilunud praktiseerijad komponeerivad. lisaks ei hõlma ma sellega kogu oma kohalviibimist, vaid reisi visbysse, gotlandi saare kõige suuremasse linna. ja lisaks ei hõlma see ka niiväga nende kohtade kirjeldust, kus ma viibisin, vaid asju, mis toimusid minuga ja minu sees, kui ma visbysse asetusin.

võib-olla tuleks seda ülestähendust alustada teelolekust, tee pealt. ma olin rootsis täpselt esmaspäevast esmaspäevani. esimese päeva sõitsin ma bussi, lennuki, rongi ja bussiga, et jõuda kohale sinna, kus mu sõber õpib. kolmandal päeval sõitsin ma bussi, rongi, rongi, bussi ja laevaga, et jõuda gotlandile, kus me olime kaks päeva ja kolm ööd. kuuendal päeval sõitsin ma laeva, bussi, bussi, rongi, rongi ja bussiga, et jõuda tagasi sinna, kus me algselt ööbisime. ja kaheksandal päeval - täna - veel täna - varem - sõitsin ma bussi, rongi, bussi, lennuki, takso, bussi ja taksoga, selleks et tartusse koju jõuda. lisaks tegime ühe kahe-bussilise tiiru teisel päeval, et külastada lähedalasuvat linna, sest see campus, kus ka mina ööbisin, oli tõesti in the middle of the middle of nowhere. nii et väga palju sõitmist. mul oli kolm suhteliselt korralikku raamatut kaasas, ma ei lootnud neist ühtegi lugeda, aga ma lugesin kõik need läbi juba reedeks, nii et tagasitulles jäi üle ainult iamx-i ja roisin murphy't kuulata (oh, kuidas ta mulle praegu meeldib, kogu see pealispindne hoog) ja loetud raamatutest olulisi lõike korduvalt, korduvalt ja obsessiivselt korduvalt üle lugeda, et olla mingil seesmisel üksmeelel selles osas, kuidas neid oma töös käsitleda. mis kokkuvõttes vist ka õnnestub, sest tegin valmis neljalehelüljelise lõpliku plaani, kuidas see kõik võiks hakata välja nägema, ning mul pole mingit põhjust enam, miks mitte sellest kinni hoida.

tundus, nagu oleksime nendesamade rongide ja bussidega - vahel tuli üsna ruttu ühe pealt teise peale tormata, vahel tunde oodata, mõnikord sõitsid need järjest kaks ja pool tundi, mõnikord üksnes pelgalt paarkümmend minutit - läbinud terveid sisekliimavöötmeid, alustades lörtsisest idarannikust, läbi keskrootsi täistuisanud hangedega lumetormi, ja edasi läände, sadamasse, kus valitses sootuks lumeta kevad, puhus soe tuul ja lilled olid õide puhkemas. ja kui praamiga gotlandile üle saime, puhus seal jälle kõle tuul ja tuiskas lund. tundus, nagu see oleks mingisugune klimaatiline totaalruum, kus kõik nähtused on lõplikult segi aetud ja eksisteerivad korraga koos, ning yhelgi teadvusel (ja veel vähem ühelgi teadusel) polnuks võimalik neid kuidagi usutavalt korrastada.

kõige huvitavam on see, mida rongiga sõitmine (eriti kui see on väga kiire ja mitterappuv, sujuv rong) teeb lugemistajuga. olgu, kõigepealt vaatad sa pool tundi aknast välja, aga siis sa tüdined sellest sujuvusest ja rongide tehnoloogilisest uudsusest, ja haarad raamatu järele, sest magama sa ikka ei jää, mitte sellises rongis. ja siis äkki tabad ära asjaolu, et rongi sujuvkiire liikumine muudab sinu ümbruse voolavaks ja pidetuks, seal pole enam fikseeritud entiteetidega tegelikkust, kõik libiseb nii ruttu mööda, et silmad väsivad, ning samas ei ole sa nõus ka tunnistama, et vaguni sisemus ise oleks enamat kui kohtadevaheline tühi ruum, ja siis sa äkki avastad, kui soodus on sedasorti keskkond ükskõik mis teksti lugemiseks või tähelepanelikuks tõlgendamiseks või - ja miks mitte - täilikuks ületõlgendamiseks absoluutselt sobilik, sest välismaailm on ära lõigatud, või pigem lugemisega ühte sulatatud, ja mitte millelgi peale huugava kujutlusvõime ja toiteta tõlgendusaparaadi polegi mingit jõustavat voli.

[meelis friedenthal rääkis ühes seminaris sellest, et nende linnade elanikkond, kus suur osa logistikast põhineb metrool, on avarama silmaringiga, sest neil pole sõitude ajal tunnelis vaadata midagi muud kui aknast oma peegelpilti, või siis vagunit ja teisi inimesi, ent seda ei saa justkui lõputult teha - lugematult teisi põrnitseda ja oma lähiruumi eest hoolitseda. ja seepärast võtavad nad alati raamatu tee peale kaasa ning loevad, sest nii on kõige kergem iseenesega seda sõidu aega mööda saata. sellele võib vastu vaielda, kuid mingil moel see siia taustale siiski asetub. maa peal reisides on loomulikult palju vaadata, ja lugemiskogemus on niisuguses olukorras tegelikult raamatu vaatamise ja ümbritseva tegelikkuse möödavoogamise vaheline sulam]

see oli minu unistus, sõita rongide ja bussidega järjest pikka aega läbi pika vahemaa, ning ma ei teadnud enne, kuidas see mõjub, aga niimoodi see mulle mõjus. olgu, ilmselt oli teelolek ise tõesti esikohal, et ma seda niimoodi edasi annan. transport on rootsis muide rämekallis, ja üldse oli mul seal tunne, et ükskõik mida ma ka teeks (või ei teeks), kaob raha mul käest ilma minu enese sekkumata (ja kes teab, võib-olla üldse igasuguse inimtegevuse osaleva initsiatiivita?)

[nüüd pean ma vahepeal magama, sest olen surnud tagasitulekust. varsti jälle.]
[nüüd on järgmine öö, ja lisan siia midagi juurde]

maailmalõpukohvik. ilmselt see on see, mis jäi mu pinnale teise söövitava asjana pidama. olime gotlandil, nagu öeldud, kolm ööd ja kaks päeva. (st, õhtul tulime ja hommikul lahkusime, ja kohal saime olla põhiliselt kaks tervet päeva.) esiteks - nagu juba vihjamisi osutatud - oli reis sinna tõesti väga pikk ja meditatiivne, ning jäi tõesti mulje, nagu tegu oleks rännakuga maailma otsa (loe ka: santiago de compostela, finisterre, jne). ja kui me sinna lõpuks kohale jõudsime, avastasime sealt eest sellise täiuslikult nukumajaliku linna, kuhu kogu kohaloleku ajaks siis jäimegi. ja ei jaksanud me isegi tervele linnale tiiru peale teha, piirdusime laisalt vanalinna osaga, kus oli meie nunnuhotell ja kus oli väga palju haarata. see oli korraliku kivimüüri ja 29 torniga ümbritsetud vanalinn, mis oli ääreni täis keskaejast pärit ja nyydseks restaureeritud väikeseid kunagiste vaeste inimeste hütte, üks kassim ja armsam kui teine, ja neid oli seal ikka tõesti terve vohang, lõputult, oma samalaadses mitmekesisuses. tõesti tekkis tunne, nagu oleksin mingisugusesse fantasy-filmi otsatule võtteplatsile sattunud. siinkohal tekib vajadus kõigest kuidagi korraga rääkida, nii et edasine järjestus ei ole võib-olla kõige sobivam, aga teksti tuleb kah nii, et komponeerida ei jaksa eriti.

visby oli tõepoolest otsekui kohvik maailmalõpus, umbes nii nagu vennaskond kunagi laulis ("maailma lõpus on kohvik"), või nagu douglas adams kirjutas (in the end of the world, there is a cafe), või nagu neil gaiman ühe oma sandmani osa pealkirjastas (the world's end; myytilised olendid tulid seal kõrtsi kokku, ja ajasid juttu), või isegi nagu mängufilmis "insomnia", kus al pacino sõidab alaskale yht mõrvalugu lahendama, avastades eest skisoidse polaarpäeva, ning räheldes selle käes lõputus unetuses, ja püüdes rulookardinat räbala paberteibiga seina külge kinni kleepida, et sealt vahelt valgus sisse ei paistaks. visby oli kõikide nende asjade nukumaja-variant, st seda, et sa tunned, et kogu see pikk ja otsatu reis maksab sulle tagasi mingi kummalise põhjamaise paradiisi näol (ja minul on sellega suur emotsionaalne side, me oleme vist selles suhtes temperamendilt ja termoregulatsioonilt erinevad, et mina olen soovinud niisuguseid huvitavaid ja armsaid kohti jahtida just nimelt sealt, kus on külm).

linn oli väga künklik, ja täis restorane, mis ilmselt on töös peaasjalikult suvel, ja seal vanalinnas oli veel suur botaanikaaed, ja kolmed kunagise suure kiriku varemed, mida ei oldud piinlikult korda teha üritatud, vaid lihtsalt ära konserveeritud ja neil hytivohangute vahel rahulikult olla lastud. kõik teed olid kurvilised, käänakulised ja üles-alla jooksvad, nii et peaaegu iga nurga peal oli põnev, ja kõik need väikesed majakesed olid, nagu juba öeldud, oma põhimises ühelaadsuses kummaliselt ja leidlikult erinevad.

[tegelikult lähen jälle magama, ja jätkan homme, ja ära muretse, küll sa selle millalgi kätte saad. ja et mul meelde jääks: edasi räägin TYHJUSEST.]

nüüd siis tühjusest. ja ei ole see midagi hingetühjusest või subjekti tühikulisest tuumast, vaid visby peaaegu täiesti tühjadest tänavatest. natuke liialdades võiksin öelda, et sain alles umbes teise päeva õhtul aru, et selles linnas veel teisi inimesi tegutseb. selles mõttes oli tegu tõelise paralleelmaailmaga. kui võrrelda toda maailma, ja seda, milles meie elame, siis võiks öelda, et need on kaks ühildamatut ja vastastikku teineteist välistavat maailma. mul on tunne, et inimesed on seal nii õnnelikud (nimetagem õnnelikkuseks seda, kui on suudetud loobuda järgimast oma iha), et nad on ringikäimise piiranud paarile keskpäevatunnile. (empty souls will leave their homes) ja ka siis on inimesi hõredalt, õieti üsna aruharva (või on see haruharva?). aga pärast kella seitset õhtul ei ole enam peaaegu mitte ainumastki inimest tänaval töllamas. hüttide akendest paistab valgust (neil on komme, ma ei tea, kas ma juba ütlesin, panna pisike buduaarilambike tänavapoolsetele hütiakendele, ja neid aknapealseid oli seal tõesti tohutult palju).

kasutasime olukorda loomulikult ära, ja mingil määral oli see võrreldav rongides lugemise ajal tekkinud fantaasiaruumiga: kui linn on nii tyhi, on võimalik tunda, kuidas see on sinu päralt, kuidas see kõik äkitselt muundub su kummituslikuks lähiruumiks, ja - kui nüüd püüda veel provokatiivsemalt öelda - et sa oled ainus tahke asi kogu selles ruumis, nii et ruum oled sina ja sina oled ruum, sest kuidas - ja ilmselt mingit teistmoodi - kujutleda ruumi ilma yhegi tahke asjata, ilma ühengi materialiseeriva koondumispunktita? viimase päeva õhtul tegin üksinda väikese jalutuskäigu, ja siis andis see iseenese tahkus eriti kõvasti tunda. tegin tollel jalutuskäigul palju pilte, ja ühest tänavast näiteks puhtalt sellepärast, et mööda seda kõndis mäest alla suur mustades riietes mees, kes oli nii suur, et tema käed vehkisid loomulikus kõnnakus kaasa nagu veskitiiviku labad, ja kes kogu linna siis nendeks hetkedeks mu ymber jälle tagasi materialiseeris, kontuuridelt nende näilise kvaliteedi röövis. niisugune tühjus siis, tühjus, mida pole ette nähtud täita.

ja esiti ei tulnud meeldegi, et olime seal ju pühade ajal, ning siis ilmselt on kõik tänavad eriti maha jäetud, ilmselt kuni piirini, et kui tyhjuselt midagi veel lahutada saaks, siis oli see seal otse ja vahetult tegelikkusse ellu viidud. (kas tänavad on tänavad, kui nendel ei käi mitte kunagi mitte yhtegi inimest?)

visbyst leidsime veel kaks kohvikut. ühe fotokohvikust hütikese, mis pakkus peaasjalikult yksnes kohvi, saiakesi ja päevasuppi, ning mille tagaruumis oli ühe moldova rootslase fotonäitus, mis tundus kehtestavat teatavat võrdlusmomenti kohalike prostituutideks müüdud laste ning kohalikus, räämas ja mädanevas balletikoolis treenivate laste vahel. sotsiaalkriitiline kommentaar nunnukohviku tagaruumis - see ei mõjunud tollena, mida tavatsetakse postmodernistlikuks kutsuda. pigem toimis see seal probleemiteadvustuse nulltasandi integratsioonina päevasuppi. ma nimetaksin seda tõepoolest normaalseks, teadmata, kas normaalne on hea või halb asi. ei olnud kerge, see näitus, aga kohvik oli nii atmosfäärikas, et ma mõtlesin, et tartus sellist ilmselt ei ole (mis on tartu kõige atmosfäärikam kohvik?). ja teine kohvik oli künkliku tänavakäänakunuki peal, kitsas ja kõrge ja üsna pisike maja, mille teisel korrusel oli vist hotell, ja mille laudade ääres istus yllatavalt palju inimesi, kes lahkudes kohaliku personaliga pikalt lahkumisviisakusi vahetasid ja sundimatuid tagasitulekutõotusi välja jagasid. rootslased, olgu siinkohal tõepoolest ära öeldud, on vist kõige viisakamad inimesed maailmas. tahad, et sind viisakalt koheldaks (kui pole kindel, kas see endas üleüldse midagi muud peale viisakuse kui niisuguse sisaldab), siis ei pea kaugemalt otsima.

ja yhe korraliku jalutuskäiguga mere ääres saime kah hakkama, kevadtalvine meri on kummalisel kombel yhtaegu nii rahustav kui rahutust tekitav, ei saa aru, kuidas mõlemat korraga, aga igal juhul on. lõpuks hakkas mul (mul!) väga külm, ja pidime ümber keerama...

motiivide valik, nagu näed, ei saanud ammendav, sai suhteliselt subjektiivne juhuslik, ja ilmselt ikka selle poolt üle värvitud, mida mõte hiljem välja filtreeris. aga niisugune see valik on, ja paljud need kujutluspildid on siiamaani minuga.

saadan selle sulle nyyd ära, muidu arvad, et seda polegi tulemas. ja pealegi - homme ja ülehomme poleks vist aega kirjutada, ja sealt edasi veniks juba väga pikale.

ööd,
j.

no comment

2008-03-11T10:49:00.000Z

olen umbes kuu aega jäginud telekanalit euronews. see on selline suht otstarbekas ettevõtmine, sest saad mingi üsna üldise ettekujutuse sellest, mis võiks maailmas parasjagu toimuda. see, et seal on reastatud just need uudised, ei tähenda muidugi seda, et need toimunud oleks, või et need ülepea olulised oleks, kuid euronewsi formaat on selline, et tekib selline rafineeritud üldistatuse tunne: olukord maailmas on parasjagu umbes niisugune. sa naudid formuleeritud üldistatust, ühesõnaga, ja mitte autentset kokkuvõtet toimuvast.

ja siis sattusin ma nende rubriigi peale "no comment": see on reeglina umbes viieminutiline videolõik mingist maailmas parasjagu toimuvast asjast, mis nii-öelda "ei vaja kommentaari", mis peaks olema "kõnekas" ilma selleta, et keegi midagi ütleks. vaatad midagi, umbes siis, kui see toimub, ja mõtled ise selle üle, miks see on piisavalt "kõnekas", et seda näidata. äge dokumentalistikaversioon, kas pole?

ainult et viimased neli "no commentit" on näidanud mustade aafriklaste, aborigeenide või indiaanlaste märatsevat, ennastsalgavat ja absoluutselt all-out suguharutantsu.

ja siis sa mõtled, miks sulle seda näidatakse.
ja mida see "no comment" seal tähendada võiks.

kas "no comment" tähendab seal seda, et see, mis toimub, on absoluutselt mõistusetu ja tähendusetu dekoreeritud klounaad, millest sul on võimalik meie telemembraani vahendusel osa saada - et kinnitada sulle, et sinu igapäevane ajud purgis eksistents on mingil kvalitatiivselt kõrgemal tasandil tähenduslikum? või tähendab see "no comment" seal juba vahetult ja eelarvamuslikult seda, et seda, mida te parasjagu näete, pole võimalik mitte ühegi filigraanse finessiga ära tähistada - et see on midagi nii kauget, põhjendamatut, õigustamatut ja madalamat, et keeleline lausumine ei küündi seda kommenteerima, et seda ei saagi kommenteerida, et see on liiga kaugel sellest, et keeleline tähistamine suudaks sellesse sekkuda? kolmas mõte tuleb indiana jonesi vaimus žizekilt: et kui äkitselt avastatakse kolm tuhat aastat suletud hauakambrist, koopast või katakombist muistsed egiptlased, kes teevad mingit müstilist rituaalset ringtantsu ja paistavad kohe-kohe mingi maailma muutva lõpptulemuseni jõudvat, ning mõeldakse, et mis on nende tegevuse tegelik tähendus, seesmine toimimapanev mehhanism või müstiline saladus, siis on ainuvõimalik vastus: ärge imestage, mis võiks olla nende müstiline saladus või tegutsemismotiiv, mis paneb neid tegema täpselt seda, mida nad parasjagu teevad, sest see on müstiline saladus ka muistsetele egiptlastele enestele, ja just sellepärast nad seda teevadki.

kindlasti näitab euronews varsti midagi muud, mis puhaste kultuuriliste eelarvamuste pärast kommentaari ei vääri.
kuid miks nii palju suguharutantsu järjest

lähemale iseendale

2007-09-18T13:41:00.000+01:00

On õpetusi, mille kohaselt „tõelise minuni” jõudmiseks tuleb mul „iseendast” lahutada kõik mulle teadaolevad minu omadused. Alles siis seisan silmitsi selle tühja „ise” või „minaga”, tolle sõna kui tühja tähistajaga, mis asub minu olemise tuumas.

Võiks arvata, et umbes samasuguse lahutustehtega on saavutatud near-water tüüpi karastusjook, mille paar head näidet juba mõnda aega ka Eesti turul ringlevad.

http://www.alecoq.ee/index.php?action=prods_change&lang_ID=1&prod_group_ID=6&prod_ID=319

http://www.saku.ee/camp/2007_06_vivafresh/

Too lahutustehe võiks vihjata, et near-wateri retseptiks on maitse-, värvi- ja säileainete kriitilise massi ja meeletu vohangu oskuslik vähendamine millekski hõrguks, õhkõrnaks, peeneks ja nauditavaks, mida lõunal pikast ja kitsast klaasist prae kõrvale nautida või külmkapist kiiresti loengusse kaasa haarata.

Miski pole kaugemal tõest. Miks?

Kui Monty Python võrdleb Austraalia õlu maitset kanuus armatsemise veelähedase kogemusega, siis kindlasti ei saa sama võrdluse abil kirjeldada near-waterit. Sest near-water – too postmodernsele ühiskonnale iseloomuliku „peaaegu-olemise” õrnalt gaasiline võrdkuju – läheneb veele sealt kusagilt teiselt poolt. See moodustub – või õigemini saavutatakse – hoopis liitmistehte alusel: sellest millestki saab near-water alles millegi juurdetulekul. See pole nii, et near-water „poleks enam muud kui peaaegu pelgalt” vesi. Near-water „pole veel” vesi. See on lõputu iseendaks-saamise protsessis toimuva püüdlusterohke soovmõtlemise pakendatud vaheprodukt.

minimaalne sümboolne erinevus

2007-04-20T12:09:00.000+01:00

siin on kaks näidet minimaalsest abstraktsest nihestusest, mis sümboolsel tasandil midagi märksa laiemat ümber mängib

leidsin stockholmi moodsa kunsti muuseumi poest mustade kaantega ja kolletunud lehtedega tagasihoidliku, kuid väärika väljanägemisega kaustiku. kõrge hinna tingis punane kleebis tagakaanel, mis teavitas, et täpselt samasugusesse kirjutas pisut vähem kui sada aastat tagasi hemingway. polnud põhjust kahelda: "vanamees ja meri" oli eestikeelses väljaandes umbes sama paks. nagu paljude muude asjade puhul, vaatas ka selle väikese objekti näol mulle vastu müügiks välja pandud vaimsusekujutelm. ja see mõte tekitas tolle laialtlevinud perversioonilise rahuldustunde, mida pakub tarbimisühiskonna varjatud mehhanismide paljastamise pettekujutelm. ent e-k pakkus välja märksa huvitavama võimaluse, kuidas kaustikule läheneda (tsitaat on ligikaudne): „aga see on päris ilus kaustik, OLENEMATA sellest, et hemingway sellesse võis kirjutada.” võib-olla ongi see praeguse aja ainus tinglik võimalus loomulikkusele : anda „tähenduslikustamise” protsessile vastupidine käik ning tabada painava tähenduskohustuse lämmatavas surves tähenduse-eelne sõlm.

sõber, kellele ma võlgu juhtusin olema, vaatas koos minuga jalgpalli. õige meeskond juhtis, ajasime lõbusalt juttu. äkitselt sai ta (ju vist telefoni teel) teada, et talle on antud töö juurest tublisti preemiat. niisiis nõudis ta südamlikult: „ma tahan sulle välja teha, vali midagi”. asi oli aga selles, et napsu võtta ma mingil juhul ei tahtnud, aga söönud olin äsja ja tublisti. niisiis – mulle polnud võimalik välja teha. mitte kuidagi kohe. mu sõber sattus mõningasse kimbatusse. ning siis teatas ta mingil hetkel otsusekindlalt: ma kustutan su võla ära; niimoodi olen ma sulle välja teinud. see on kõige veidram väljategemine, mis mulle osaks on langenud. mingis mõttes ju mitte midagi ei juhtunud – läbi ei viidud mitte ühtegi käegakatsutavat materiaalselt protsessi. kummagi peast käis läbi lihtsalt üks minimaalset erinevust tekitav nõksatus. aga mitte kunagi pole mul pärast välja-tegemist (ja tihti seda niikuinii ei juhtu) nii kummastavalt huvitav olnud.

anonüüm

2007-04-13T05:19:00.000+01:00

lennujaam.
kohtadevaheline nimetu ruum.
ajalise pidevuse sisestesse lõhedesse varjuv aeg ise.
inimesed, ärkvel, kuid pidevas ärkamises mingisse järgmisse pidevusse.

samal ajal, ühes teises kohas, natuke külma sõja hõngulist teaduslikku fantastikat:
http://www.guardian.co.uk/russia/article/0,,2056321,00.html

asjade kasutus

2007-04-09T15:43:00.000+01:00

tänav leiab asjadele oma kasutuse.
need kaks lauset on kõige huvitavamad, mis tartu tänavatel seintele on kirjutatud.
esimene neist on juhuslik leid, autor teadmata. teine lause on kirjutatud performatiivse akti korras, kirjutajale tehti selle eest trahvi.
nende kahe lause vaheline pingeväli kirjeldab kõige paremini teatud laadi tartu vaimu, mille luules on võtnud enda kanda vahur afanasjevi "katedraal emajões". nendelt seintelt kangastub mingi väljapääsmatus, mis tartule tema keha tagab. ühel juhul on see eksistentsiaalne väljapääsmatus, teisel juhul keeleline enesessesuletus (ning selle kaudu kõige lausumine).
need on kaks ühildamatut lauset: kuid ühildamatut mitte seepärast, et nad esitlevad mingit silmnähtavat erinevust, vaid seepärast, et need on tegelikult üks ja seesama lause kahes erinevas ruumis.

a different class

2007-03-17T23:08:00.000Z

võimalikud spoilerid neile, kes "klassi" näinud pole (ehkki minumeelest spoilib meedia seda juba ammu külma rahuga, ja ega see teadmine ka midagi riku või muuda)

riskin öelda, et "klass" on mängufilm, mis oma (eeldatavalt) odava eelarve kohta on kunstiliselt hästi teostatud: hea kaameratöö ja montaažiga, tõetruult mõjuva dialoogiga ja viimase aja eesti filmi kohta harvanähtavalt korraliku näitlejatööga - üldises plaanis pani see pisut taga igatsema seitsmekümnendaid, mil leidus veel korralikke eestlastest filminäitlejaid, kelle teatrikool lähtus teistsugustest alustest või siis ei avaldanud filmirollidele sedavõrd suurt mõju, et igal võimalikul hetkel peaks filmimeediumi miljööloomelist potentsiaali umbusklikult eirates teatraalset efekti üle keerama. noorte näitlejate näomiimika passiivne valgustneelav cool mõjus külakomöödiate skemaatiliste ja ülepingutatud tundesimulatsioonide ajastul igati virgutavalt. autentselt, kui soovite - ent selle autentsuse juurde tulen ma peagi tagasi.

meie silme ette manatakse väidetavalt "paljude tõestisündinud lugude" alusel kirjutatud lugu koolivägivallast, väga üldjoontes sellest, kuidas klassi peksupoiss otsustab päev päevalt kasvavatele repressioonidele ning olukorra väljapääsmatule loomusele lõpuks reageerida ning laseb ühel päeval pool klassi maha. kirjeldatakse olukorra väljapääsmatuse mitmeid valusaid aspekte, alates otsesest diskursiivsest paratamatusest ("kui hakkad vastu, teeb see asja ainult hullemaks") kasvatuse problemaatika ("minu poeg ei lase ennast lihtsalt niisama peksta!") ja pedagoogiliste väärlahendusteni välja (kui ülejäänud klass vaikib kollektiivses konsensuses õpetaja nõude peale "süüdlane välja anda", käsib ta neil kõigil tunni lõpuni püsti seista ja peksupoisil istuda - suurendades ja rõhutades sellega veelgi rõhujate ja rõhutu sotsiaalset erinevust...). filmi tegemisel on kõvasti vaeva nähtud noorsoo sotsiaalkultuuriliste aspektide edasi andmisega - draamateosele omast poeetilist liialdust kõrvale jättes võiks öelda, et noortekultuuri (stiilid, kõnepruuk, släng, soundtrack jne) on siin kirjeldatud võrdlemisi usutavalt, autentselt. ent selle autentsuse juurde, nagu öeldud, tulen ma peagi tagasi.

ilmar raag on mitmel pool ajakirjanduses rõhutanud "klassi" maailmaparanduslikku taotlust - ju tähendab see kavatsust osutada sotsiaalkultuuri helladele kohtadele, et nende teadvustamise kaudu neid seejärel siis hõlpsamini vältida. selles mõttes jääb filmi juhtmõte ("koolivägivald ON", "vägivald sünnitab vägivalda", "vägivald ei ole lahendus") neutraal-passiivseks - kutsutakse üles "midagi muutma", kuid konkreetset lahendit ("kuidas muuta") välja ei pakuta. nagu väga tihti sotsiaalproblemaatikaga tegelevates filmides, on ka siin seega jäädud lootma "usuhüppele" ja jäljendava kunsti tervendavale mõjule - iga võimaliku klassi "pahad poisid" peaksid end filmi kui peeglisse vaadates ära tundma, järgmisel päeval kooli minema ja sellele, kes eile roietesse sai, mõistev-kahetsevalt õlale patsutama. nüüd on aru saada, miks "usuhüpet" peab toetama stiililine autentsus: filmi passiivsena sisse kirjutatud sõnum muidu lihtsalt ei avalduks, ei jõuaks kohale.

paradoksaalsel kombel on autentsusel aga ambivalentne mõju - ning ma ei räägi tingimata sellest, mida nägin kinolinal, vaid pigem sellest, mida kogesin saalis. minu selja taga istus rida teismelisi (arvatavalt klassi kõige "vajalikum" sihtgrupp), kelle pidev kommentaar peaaegu kõigele filmis toimunule kenasti minuni jõudis. (tegelikult olid nad hoopis valesse saali tulnud ja pettusid, sest olid lootnud näha pigem tartu poole teele asuvat jani.) efekt oli paljuski sama, millest mõni aeg tagasi räägiti rullnokkade ja "tulnuka" puhul - "tulnukas" olevat rullnokkade seas väga populaarne, selle asemel, et tuvastada filmis enese aadressil tulvavat kriitilist kommentaari, ei tunne nad end seal ära ning laenavad sealt vaimustunult slängi jne. (või õigemini, kui olla täpne, siis tunnevad nad sealt end liigagi hästi ära - ilma tolle kriitiliseks samastumiseks vajamineva minimaalse distantsita, mis võiks neile öelda, et "midagi on valesti".) ka "klassi" vaadates jäi sama mulje: kui väga räigete kohtade peal millegi lausutu üle naerdi, ei mõjunud see mingi väärdunud sarkasmina, mida distantseerunud pseudo-analüütik endale halvimates unenägudes võiks lubada, ega ka hirmunaeruna, millest michael haneke oma filmidega seoses räägib: naer selleks, et traumaatilisega kuidagigi toime tulla - vt andres maimiku suurepäraseid artikleid haneke filmide kohta http://www.sirp.ee/index2.php?option=content&task=view&id=3399 ning http://www.sirp.ee/index2.php?option=content&task=view&id=3438

pigem oli see ikka diskursiivse samastumise naer: ennast tunti ära, kuid liigagi hästi. ja niimoodi haihtub "autentsuse tervendav mõju" praegusel postmodernsel ("tegelikkuse lõdveneva haardega") ajastul koos tegelikkuse ja representatsiooni vahelise tingliku piirjoonega. kujutis ei mõju enam kujutisena, vaid tegelikkuse enesena (või tegelikkus kujutisena, mis vahet seal on), representatsioon ei pruugi enam "minimaalse kriitilise distantsi" saavutamiseks võimeline olla. vaatajas ei tekkinud enam tõlgitsevat küsimust "võib-olla oleme me kah mingis mõttes nagu nemad seal ekraanil?" pigem oli äratundmishetk täielik ja afektiivset laadi: "näe, need oleme meie!" - süvendades ja rikastades sellega vastavaid käitumismalle ning sotsiaalset diskursust.

niimoodi võib väga kergesti juhtuda, et see film avab vaid nende vaatajate silmad, kellel on need juba niikuinii avatud: kriitiline distants tekib ainult neil, kes on tõepoolest kõrvalseisjad, neil, kes tajuvad situatsioonitervikut "väljastpoolt". selles mõttes on täisväärtuslik e.-k. mõte selle kohta, et pragmaatilises mõttes on "klassi" parim sihtgrupp kooliõpetajad ja lapsevanemad, keda film võiks suuremale mõistvusele kutsuda või võimalike kasvatuslik-pedagoogiliste väärlahendite vältimise suhtes (mitte just eriti kerge ülesanne...) aru pidama panna. (ning kujutlegem ette eriti traagilist vaatajapositsiooni, "peksupoisi" enda oma - mida see, kes koolis igapäevaselt kere peale saab, "klassi" vaadates võiks mõelda? vaadata klassikaaslastele lootusrikkalt otsa, silmis meeleheitlik "ärge enam tehke..."? või hoida kahekordselt teadlikult silm peal eneses kerkivatel agressioonihoogudel ja kannatada keskkooli piinarikka lõpuni? ("küll see ükskord läbi saab...) - see viimane filmitõlgendusvõimalus oleks domineerima jäämise korral eriti julm, vaigistades ainsa tegelikult õigustatud vastuhakupositsiooni.

paradoksaalsed küsimused "klassi" ümber paljunevad, teisenevad ning ei leia ühest vastust (paljudest üksiknüanssidest ei jõua ma siia lihtsalt kirjutada). mida enam ma mõtlen, tundub filmi neutraal-passiivne, osutuslik sõnum mulle teatava paratamatusena - siiani pole ma suutnud sellele probleemistikule "positiivset lahendusprogrammi" välja mõelda. kui keegi, kes siinset lugema satub, millegi sellise peale tulema peaks, võiks ta selle blogikommentaarides välja pakkuda. ent see, et film nende asjade üle mõtlema paneb, tähendab iseeneses juba mõningast õnnestumist.

ning kas pole see lõppude-lõpuks tõeliselt eetiline kunstiline akt - kõikide riskide kiuste siiski midagi niisugust luua, loota kaotatud lootuse ajastul, mingis mõttes ohverdada end ennustamatute tulemuste nimel?

* * * * *

nii temaatiliselt kui ka stiililiselt tekitab "klass" minu peas lühiühenduse mõne aasta vanuse michael moore'i dokumentaalfilmiga "bowling for columbine", mis jutustas usas sageli esinevatest koolitulistamistest. sagedaste õpilasagressioonide tekkepõhjustena nägi moore uuskonservatiivse poliitika tulemusena süvenenud ja massimeedia kaudu regulaarselt juurutatud agressiivset meelestatust ("we are at war at all times"; "in today's america, freedom has a price..." jne), tööpuudust, relvahankimise lõtvu seaduslikke kriteeriume jms.

tähelepanuväärne oli moore'i dokumentalistika stiil: tegu oli n-ö fiktiivse dokumentaaliga; peatselt selgus, et moore'i esmapilgul väga atraktiivse, sarkastilise ja igameheliku jutustamislaadi toetamiseks oli ta mitmeid intervjuukatkeid oma suvast lähtuvalt lõikunud, et "üldine argument" veenvamana kõlaks. moore'i tegevusprintsiip, "võitle vaenlasega tema enda tingimustel" (kasuta parempoolsete populistide õõnestamiseks ise populistlikke meetodeid!) ,jooksis üldjoontes vastu seina, sest see mitte ei õõnestanud uuskonservatiive, vaid tõmbas moore'i enese nende mõjuvälja: tootis ja tugevdas juba kehtivat diskursust, andis taaskord põhjuse samadest asjadest pisut erinevalt rääkida, neid üle korrata ja juurutada ning andis väiksema lisandusena valitsevale ideoloogiale uue välisvaenlase, mida enese põlistamiseks oli kerge ära kasutada ("moore seab sõja ning järelikult ka vabaduse kahtluse alla"). nii et moore'i juures ilmnes (nüüd juba kvantitatiivselt märksa laiemal skaalal - ent kvalitatiivselt on need skaalad alati võrdsed!) sama paradoks: et jõuda oma pointiga kohale ("avada parempoolsete silmi") pidi ta kasutama populistlikke meetodeid, kuid mõjus seeläbi parempoolsetele enestele populistlikult ning kokkuvõttes veenis ta ainult vasakpoolseid, kelle silmad olid juba niikuinii avatud (ning kes seeläbi ei tundnud eriti paradoksaalsel kombel ära ise-enese poliitilise retoorika populistlikku loomust).

aga ma ei taha selle analoogiaga mingilgi moel väita, et "klass" kuidagi populistlik oleks (???), ja kindlasti ei taha ma asuda sarkastilisele positsioonile, millelt lähtudes niisuguste filmide maailmaparanduslik taotlus on naiivne ja mõttetu. tahan lihtsalt osutada selle taotluse realiseerimise raskustele kultuuriruumis, kus tegelikkust ja representatsiooni (tähendust ja tähendus-simulatsiooni) on keeruline eristada.

a ma nüüd magama...

ruutjuur punasest luulust

2006-11-06T21:34:00.000Z

Anna magamistoa kulunud klaasidega ruutaknal laotuva sapikarva tolmukihi tagant algab tegeliku ja väljamõeldu, kehalise ja kehatu tinglik piiriala. Tema närviliselt tõmblevate silmade jaoks – valinuks ta need hommikuvalguses vastu tuhmjat klaasi suruda ning teisel küljel kunagi alla libisenud happelistest piiskpisarajälgedest mööda vaadata – on selle ala läbimõõduks peaaegu poolteist kilomeetrit: objektid, struktuurid ja ideed muutuvad linna keskme poole minnes üha viirastuslikumaks, järjest kehatumad asjad saavad järjest materiaalsema tähenduse. Raha virvendab õhus. Iga isend sellest varahommikusest inimestevoost, mis kirka vohava korallrahuna kesklinna tänavaid kattis, on selles läbipaistvuses kindlal kursil omaenese võimaluse, paratamatuse või pöördumatuse poole – ettemääratud, süstemaatilises liikumises oma ainsa läbitunnetamata vabaduse suunas.

Aga siin on praegu veel vaid järelpildid, paigutised vilgatused kirkast neoonist, mis on sunnitud alistuma äärelinna teravnurksete varjude ees ning loobunud üritamast paljastada elanike läppunud ihavaakumit ja poriseid hunte, kes uluvad. Hiiglaslikud, unustatud iidsete sõjamasinate sarnased koristusmasinad pühivad ja kastavad nüüd rahunenud kiskjate vaiksel urinal lagunenud teekatteid, tehes seda alati hommikuhämaras, otsekui kartes oma nähtamatusepüüdluses, et keegi satub peale sellele paljastushetkele, mil vohav linn igaks algavaks päevaks oma puhta, üleklantsitult ahvatleva kuju võtab. Rütmiline roomikuklõbin on juba ammu saanud osaks igahommikusest mürafoonist. Roostesed prügihunnikud, mille inimesed on oma kindlakskujunenud automatismis otse tänavale paisanud, haihtuvad hiiglaslike prügikulgurite teraskõhtudesse; masinad pahvatavad neelatades välja saastliku õhuvoo, mis pihustab lauslagunevate puituberike vahele nööridele rippumajäänud pesu peale gaasilist pruuni. Anna mõtiskleb, kes võiks istuda nende rahulik-massiivsete koidukuulutajate roolis? Kas üldse keegi? Ta ei teadnud... Võib-olla polegi need masinad, vaid kindlasse poolvalgusesse esile paisatud eeterlikud viirastused, linna tasapindu pidi kulgevad masin-vaimud, mis annavad siit, nõlva pealt, hoolikale vaatlejale mõnesekundilise võimaluse kaardistada linna veritsevaid hargnemisteid ja kohtadevahelist miinusmärgilist ruumi.

Sest nüüd on prügimasinad kadunud nagu poleks neid kunagi olnudki ja üks leemendav keskklassi ärimees keerab oma roostetolmuse vana Dodge’i järsu jõnksatusega ümber nurga, nägu tuuleklaasi taga otse Anna akna poole vaadates vakatavasse, hambaid paljastavasse karjesse hangunud. Neil kõigil on sellised näod, nüüd kui ta näeb neid oma autodes rändtirtsuparvena ka äärelinnast üle sõitmas – see hääletu karje on tasane märk tundest, mida pakub liikluses püsimise ahvatlev hüsteeria. Neil kõigil võib olla erinev eesmärk, kuid seda tähistab üks ja seesama naudinguline pantomiimne röögatus.

Ta kujutleb hetkeks, et neist igaühe ainuvõimalikuks sõiduvahendiks on nii kiirteel kui all-linna sumbetes ummikutes väikese elumaja suurune mustjaskollane Cati buldooser. Nad sõidaksid ülikondades nende asjadega oma angaaridest välja, suunduksid allalinna ja läheksid võimalikult kompromissituks. Püüaksid teineteisest metallikrigina ja teraskolksatuste saatel agressiivselt üle sõita ning lõhuksid oma koppadega kollateraalses süüdimatuses ümbritsevate peegelklaasiliste ärihoonete küljest toestavat terast.

Anna lööb kihvad keelde. Katsub vaikides näpuga verd.

Koitma hakkav solaarorgia viitab äkitselt pulseeriva, vihiseva insomnialaine uuele teadvustatud tulekule. Ta võpatab end kiire tõmblusega ärkvelunelisest sooporist püsti, võtab harjutatud sõlme seotud takunööri ning jookseb sekundite pärast kergetes sandaalides raudteeviadukti poole; sinna kus algab tema enese isiklik tukslev ruutjuur punasest luulust. Ta teab nüüd, nagu iga kord uuesti, et kõige olevam on just linna ääres, kus õhulõhedest võis mõnikord märgata tegelikkuse aktiveerimata registreid. Ent viaduktiharjale jõudes ei vaata ta ringi, vaid viaduktipõhja nüüdseks punaseks värvunud asfaldile ja jälgib, kuidas see murenema ning tükkhaaval aeglaselt taeva poole rebenema hakkab. Servadest kergema kiviklibuna, keskelt ruutmeetriste lahmakatena ja vahepealt närvilise antigravitatsioonilise sajuna mis hakkab viimaks ka Annat ennast kaasa kiskuma. Ta klammerdub kättpidi viaduktipiirdesse, saab aru, et õige pea sellest ei piisa, võtab harjunud liigutusega käe ümber keeratud takunööri ja seob selle viimasel hetkel piirde külge. Tagurpidine asfaldisadu veab ta hapra keha ülespoole, kuid paarimeetrine nöör peab ning ta jääb pea alaspidi õhku rippuma, tundes, kuidas nöör peopesa soonib ja musttõrvased tükid temast aeglaselt mööda kriibivad.

Ta ärkab kunagi hiljem, siis, kui siin juba päevased autod sõidavad, ühe mureliku möödakäija õlastraputuse peale, ning seob ebamugavalt vabandades nööri viaduktipiirde küljest lahti. Ta tõuseb püstimale, heidab pilgu all-linnale ning kujutleb mõttes, kuidas oleks kõndida selles hoonete poolt piiritletud inimtihedas vetikameres. Kui see oleks tema, mõtleb ta, siis võib-olla nendest läbi või nende kohal, kõrgel hoonete vahel.

Ja kesklinnast tulvab vananevate logoviitade surisev neoon, seal kohapeal kindlasti kirkam kui päev.

Anna tunneb, et peab mingit tegevust leidma. Ta võtab telefoni, helistab, kuid keegi ei võta vastu.

latte lament revisited

2006-08-17T14:36:00.000+01:00

ehkki ma olen seda mõnel pool juba teinud, tahaksin ma kõigiga, kes siia satuvad, jagada üht õnnistavat kogemust:

tund aega tagasi võtsin ma twinpeaksilikult piduliku randmenõksatusega oma vasakust taskust kaheksa templiga CoffeeIn-i kliendikaardi, ulatasin selle cooperlikult entusiastliku pilgu ja naeratuse saatel meeldivale kassapidajale ning sain vastutasuks oma elu esimese selle suurepärase asutuse tasuta, rohkete šokolaadihelveste ja kahe teelusikatäie pruuni suhkruga suure topeltcapuccino.

ja kuidas maitses?
maitses nagu see koht, kuhu kohvid lähevad, kui kohvid lähevad taevasse

viimasel hetkel või veel hiljem

2006-08-10T14:25:00.000+01:00

ei ole olemas sellist asja nagu "õige hetke ootamine"
"õige hetke ootamine" ise on surnud hetk. "vahepeal võiks midagi muud teha" on hetke kustutamine
võiks isegi radikaalsemalt öelda : "õige hetke ootamine" on mingil vähemal skaalal surma ootamine
sest kas pole surm just too kõige põhimisem "õige hetk"?

03 esimese lume linnud

2006-07-31T15:45:00.000+01:00

Anna kahetoalise puumajakorteri köögil on väike kahekihiline pakettaken, mille välimine pind oli päeval (kui kesklinna gaasiline neoon sellest otse läbi ei tulva) täiuslikult peegelpuhas ning väljastpoolt sissetungimatu. Ta ei teadnud, kes selle akna sinna paigaldada oli lasknud ja miks ei nähtud siis vajadust teisi aknaid välja vahetada. Võib-olla viskas keegi selle kunagi sisse; võib-olla olid raamid mädanema läinud või oli kellelgi raha ainult ühe akna jaoks.

Aga päevavalguses, mil klaasi pind seinatagust reaalsust sellele täpselt vastavalt tagasi peegeldas, hakkasid väiksemad linnud, västrikud või pistrikud, ühest hetkest saadik otsekui hullunult ja hüsteeriliselt täie hooga vastu akent lendama. Igal sellisel juhul kostis terav kolksatus, akna kindel pind pidas ja lind kukkus uimase või surnuna maapinnale.

Aasta jooksul on mitukümmend lindu niimoodi oma otsa leidnud. Anna ei koristanud kunagi nende surnukehi, jättis need hulkuvatele lihanäljas kassidele ning pühkis vaid kokkupõrke järel klaasi pinnale kleepunud halle sulgi. Mõnikord koju tulles ja akna alla köögilaua taha maha istudes märkas ta neid väikeseid, puhevaid sulgi – teravalt painavat märki sellest, et kolksatus oli vahepeal kostunud. Mõnikord kui ta päeval magama juhtus, äratas see kolksatus teda unest, olles otsekui traumaatiliseks teejuhiks üleminekul õrnast unest unetagusesse reaalsusesse. Linnud lihtsalt lendasid seal ümber, põrkasid kinnisideeliselt vastu klaasi ja lakkasid jõuetult olemast.

Ta oletas, et linnud nägid klaasi taga tegelikkuse tavalist jätku, ei tundud ära uue kultuuri igavesti peegeldavat tasapinda, mida illusioon kattis, ning sööstsid paha aimamata ja ilma ühegi tundenõksatuseta sellesse, mis nende arvates oli harilik, asustatav ruum. Seepärast – olles kuulnud nii mõndagi kolksatust ja näinud paari surijat – vihkas Anna alguses seda akent ja needis selle paigaldajat. Niisugusel võikal lõksul polnud tema silmis mingisugust õigustust.
Kuid paar kuud hiljem, olles üle saanud esialgsest ehmatusest ning viibides täielikus hämmingus iseenese suutmatusest midagi ette võtta, muutus see asi – need kolksatused, kukkuvad linnud ja suletutid aknal – tema jaoks mingite laiemate asjade võrdkujuks.

Sest ta tundis end ära, tundis end lendamas ja nägi end viimast korda vaadates esimest korda tõeliselt, enne kui mulje teda pöördumatult enesest võõritas ja laupkokkupõrge pildi eest ära niitis. Kas polnud see mitte tema ise, läbi elu, kes püüab pindmise helendava ekraani taga vertikaalset sügavust leida: tähendust, mis võrgutas sealt, aga mida seal tegelikult kunagi polnud... Kas polnud see tema, kes iga kord mingil väiksemal skaalal pea ees olematusse sööstis?
See võrdpilt ja iseenese luupainajalik äratundmismoment muutusid õige pea paratamatuks vajaduseks, milleta poleks millelgi mõtet, ning ta istus seal köögilaua taga ja ootas lindude tulekut iga kord, kui soovis mingil vähendatud ja enesevälisel tasandil korraks surma kogeda.
Ja öö pakkus sellele leevendust. Öösel oli vaid linna keskmest tulvav neoon, surisev kaja, mis muundas klaasi pinna segaseks äratuntavaks säbruks. See linde ei ahvatlenud.

Öösel linnud ei tulnud.

Ta istus laua taha ja võttis neelatusnõksatusega valuvaigisti sisse. Jõi vett peale.
Otse vastu klaasi, täiesti mõttetult, pea ees.
Ta istus siin selleks, et elada – mitte ei ela siin selleks, et istuda.

04 ohutu võimaluse paratamatu üleolek [poolik]

2006-06-08T10:26:00.000+01:00

Sel teravhämarasse õhustikku ja rahututesse rahvamassidesse uppunud õhtupoolikul ajab Isac Grey end juba kuuendat korda poriselt asfaldilt püsti. Ta peab seda tegema kiiresti, sest iga järgmine moment, iga viivitatud sekund võib teda uuesti pikali paisata. Need tänavad ei halasta iialgi – väiksemgi hilinenud instinkt või refleks maksab siin rängalt kätte. Grey teab, et siin pole kunagi ruumi – pole kunagi aega.
Neli sekundit tagasi tahkestas linn tema ümber uuesti inimesed. Eriline tunnetus, mis lubas tal haarata hoonete piirjooni ja objektide paigutust, haihtus äkitselt õhku ja asendus rämeda löögiga kuklasse. Kellegi kollane spordikott polnud oma ettemääratud trajektoori muutnud, kontakt selle sisse peitunud tahke ja raske esemega niitis Grey ilma igasuguse vastupanuta jalust maha. Ta prantsatas vaikides põlvili ja saadud valuaisting halvas reageemisvõime veel üheks momendiks, mille vältel jõudis järjekordne spektraalne tundmatu temast üle kõndida.
Nüüd on ta püsti ja liigub rahvamassiga samas tempos. See on sellel tänaval ühest kohast teise jõudmiseks ainus ohutu võimalus; võimalus, mille paratamatut üleolekut ta peab mõneks loetud momendiks tunnistama. Ta on tahkestunud, ja järjekordne katse tungida linna fluidaalsesse olemusse on läbi kukkunud. Eksimused tulevad siin kergelt ja lähevad alati väga kalliks maksma.
Grey teadvustab seda. Tema põlvekedred on põrutada saanud, varvastest on paar korda millegagi üle sõidetud, üks seljalülidest tuikab teatud asendis teravalt valutada. Südames neab ta neid kannatusi – miski ei õigusta nii jõhkrat käitumist inimese kallal, olenemata tema soovimatusest sobituda – aga ta surub need kannatused sellegipoolest maha. Ta ohkab ja sellesse ohkesse väänduvad heeliksina kokku rahu ja väljapääsmatu raev. Grey teab: tal on oma eesmärk – mingi seisund, mingi häguselt tajutav lõppsiht – ent tal pole seda enam millegagi võrrelda.

Selles pealesurutud kindlustundes meenuvad talle mõned varasemad eesmärgid, kuid need on liiga kauged, liiga hägused et neile tähendust või tähtsust omistada. Läbipaistev hall naisevaim, mis Greyle ikka ja jälle kõrgel hoonete vahel viirastub, on talle midagi linna hinge sarnast, ainus irratsionaalsuse ja algimpulsi avaldumisvorm selles meeletus loogikavoos, kus loodust asendab kultuur – too teine loodus. Ja ometi tundub ka see üleloomulik karnevalikummitus mõnikord mingit moodi ratsionaalsena, justkui oleks tegu linna enese igatsusliku karjatusega kaotatud asjade seisu järele. Haarata see vaim oma tunnetuskeskmesse ja lasta sel ennast absoluudini läbistada – see on ainus asi, millest Grey praegu tõeliselt hoolib.
Grey teab linna kohta kõike peale tema nime, selle kõige mõttetuma tähistaja. Ta teab kõiki tänavaid, nende paiknemist, nende miljöölist ilmet; kõiki maju, asutusi, puiesteid, parke, väljakuid, otse- ja põgenemisteid; ta teab kõiki turismiobjekte, ehkki eelistab neid mitte tähele panna. Ta tunnetab erinevate kohtade liiklusvoogusid ja liiklustihedust. Ta tunnetab, kuidas teatud konkreetsetel inimestel on tendents olla teatud aegadel teatud kohtades ja kuidas mingid kindlad ehitised muudavad teatud aja jooksul teatud viisil oma kuju. Ta on peaaegu absoluutselt teadlik kõikidest ruumilistest muutustest selles linnas, ilma et peaks olema nende vahetuks tunnistajaks.
Kuid ainus asi, ainus konstant, mis ei lase end lõpuni haarata, on see hallikas õhku tahkunud tont. Tema muutumist ei saa haarata, sest ta ei muutu kunagi, ja selle tõdemusega on Grey nii mõnegi korra käpuli käinud.
Aga ta on otsustanud sihikindlalt edasi proovida, sest ta ei suuda uskuda, et siin linnas saab eksisteerida miski, mis ei allu tunnetuslikkuse kompivale kontrollile. Ja veel enam – ta ei suuda uskuda, et see mittemõistuspärane asi on ainus, mis kunagi ei muutu. Ta võtab seda kõike kui võitlust, milles on lõputu hulk ajutisi tagasilööke. Ta võitleb linnaga, ja linn võitleb vastu.

Mõnikord, kui Grey sukeldub millegi juhusliku ajel oma otsingutesse liiga sügavale sisse, murrab ta läbi ühte teise kohta, mingisse ebatavalisse, harilikult tajumatusse maailma, kus kõik kontuurid on selgepiirilised ja iga objekti tähenduses segustub häirimatult ja üheseltmõistetavalt nii idee kui funktsioon. Ta teab, et see maailm on igas inimeses olemas, ent vähesed jõuavad selleni, sest see on liiga põhimine, liiga olemas, et sellesse ilma äärmise pingutuseta kohale jõuda.
Ta istub lennukis, mis on just käivitanud oma reaktiivid, et atmosfääri kõrgematesse kihtidesse söösta. Lennukis on viisteist kohta, millest enamik on alati tühjad; seal on ainult paar kolm perifeerset reisjat, kellega ta kunagi ei räägi, kes on samavõrra üksinda kui tema ning kes haihtuvad, kui neile otsepilk visata. Ta teab juba varasemast üksindust, mille see taevassesööst tekitab, ja see üksindus on absoluutne, põhimine - see on puuduolek, millele on rajatud tema sisemine kese.
Kui lennuk on jõudnud kõige kõrgema kandva atmosfäärikihi peale, lülitab ta mootorid läbistava jõnksatusega välja. Edasi toimub ainult hõljumine, vaikne staatika kümme tuhat kilomeetrit tunnis. Grey lihtsalt hõljub seal ja see on saanud talle laiemate asjade võrdkujuks.
Nagu oleks tema sama suur kui see maailm – too teine – millele ta alla vaatab.
Kui lennuk on langenud piisavalt madalale, et tihedamad atmosfäärikihid selle hõljuvat kulgu oluliselt takistama hakkavad, lülituvad mootorid uuesti sisse ja tulistavad kroomjashalli sujuvterava kere uuesti tagasi üles.

Aga praegu on ta siin, sel tänaval, väga kaugel tollest teisest kohast, kus ta end ainsana õigesti minana tunneb. Kõrghoonete peegelklaasid toovad tagasi kujutisi sadadest möödavilksatavatest identiteetidest. Üks neist, nüüdseks kõikidest teistest eristamatu, paistab endale olevat Isac Grey. Saanud hetkeks tahtmatult osakeseks sellest korallrahu meenutavast inimvoost, heidab ta endale liikumise pealt kiire pilgu. Tema riided – helebeež mantel, sinised Lee teksased, suvaline valge triiksärk ja mustvalged Avanti tennised – paistavad kohatult märgade ja poristena. Aeg on jälle kord loobuda ja neid vahetama minna.
Grey keerab ümber nurga ning jätab rahu endast maha.

lovers unite

2006-05-07T11:30:00.000+01:00

see saab nüüd nostalgiahõnguline ja kultuslik olema : kui üht või teist ei salli, pole mõtet edasi lugeda. minul on vist teatav (impulsiivselt vahelduva tugevusega) kalduvus mõlema suunas, nii et mina kirjutan edasi.

jaan undusk ütles kunagi tabavalt : "kultuslikuks saab nimetada neid asju, mis ühel või teisel moel on lõiganud ajastu veeni." ning ajastu ei kesta seevastu tingimata kuupäevast kuupäevani, aastast aastani, ühest konkreetsest määrtähisest teiseni - teisisõnu, see pole kaart, mille piirjooned vajaksid lihvimist. ajastu on intuitiivselt ligipääsetav ja osadeks lahutamatu. ajastud võivad järgneda, kattuda, ühest teiseks üle minna, üle servade libiseda, kohakuti asetuda, korraga pähe mahtuda, fragmentaarsete hallutsinatiivsete segmentidena teadvuse tagatubasid kummitada etc. ajastu võib end objekti projitseerida.

nostalgia on iha "tegelikult" kadunud, jäädavalt deaktiveerunud kultuse järele.

mul on välja pakkuda nostalgia ühe üheksakümnendate kultuse tagamaadelt : suudlus, milleni mulder ja scully kunagi ei jõudnud. päevade, nädalate ja hooaegade kaupa ootavad miljonid väike- ja-mitte-nii-väikekodanlikud konspiratiivsed tõeotsijad seda ainsat asja, mis x-filesis tõeliselt luges, seda ainumast, mis oli tegelikult "out there" ning mis läbi lugematute unustuste, meeldetuletuste, pseudofaaside, kližeede, iroonia ja eneseparoodia vähemalt esimest seitset hooaega konstitueeris. ausalt-öeldes pole ma viimast kolme hooaega näinud. kas nad jõudsid suudelda? või jäi tõde ikka kusagile "sinna välja"? aare ja sirle (lovers unite!) ütlesid, et nemad said tuttavaks just siis, kui tv3-s oli fbi detektiivide afäär täies hoos, ning siis sirle oli aarelt küsinud, et mis ta arvab - kas mulder ja scully armastavad teineteist? ja siis aare oli öelnud, et temameelest küll, ja sirle oli öelnud, et temameelest mitte.

"burnt out car" on lugu, mille filmistuudio tellis st. etienne'ilt puhuks, kui mulder ja scully peaksid suudlema. see tähendab - suudlus oli neil ikkagi plaanis ja etienne tegi loo valmis, kuid ei kuulnud stuudiolt enam sõnagi. lugu jäi avaldamata ja suudlust ei tulnud kunagi.

kas fox ja dana armastasid teineteist?

läbi äreva vere

2006-05-03T22:59:00.000+01:00

väga pikk jalutuskäik mööda suunavaid, ahistatud laotusi, mis moodustavad linna.
servade poole, piiri peale, üle viskoossete äärte : sinna, kus kroomroosid annavad staadioniprožektoritele tahtmatult märku. teadev, kuid sõltumatu silmapilgutus.

regulaarsete kaubarongide nõeluv ja kindlaksmääratud tee - ühe tungivama pimeduse ühepoolne salatehing nendega, kes magavad ja kes ei tea. kes istub seal juhikabiinis? kas üldse keegi?

jõgi, ja reklaam, mis sellelt vaikselt käändu suubudes vastu peegeldab - iseenese täiuses tegelikult tumemust, läbitungimatu; ühe alateadvuse aeglane ja uputav tee millesegi kollektiivsesse. kas suue kõnetab kedagi isiklikult?

tungiv vajadus jäädvustuse järele - teispoole mõnuprintsiipi. atraktiivne kardin, mille taga on tuimestav valge. vähim ja häguseimgi foto kui surma kutse, mingi asjade seisu igavikustamine, mis paiskab tegelikkuse sinna, kust tagasi ei tulda. silm, mis vaatab, ja mida kõik vaatavad, kuid mis ei vaata kellelegi isiklikult silma. kas megapiksli number on võrdeline vikatimehe viipe mõjususega?

liiga palju, mida vaadata, ja millele üksikasjalikku tähelepanu pöörata. kas pimeda inimese peas on enesekohasem? kas pupilli must on toosama jõe läbitungimatus? kas pilgu keskel on tühimik? kas see tühimik on suuteline kedagi otse kõnetama?

alaskan pipeline (sülearvuti-üksindus)

2005-11-09T10:06:00.000Z

taevaskoja öödes - kui askeldada mõned päevad väikeses, metsa mattunud majas, mille ruume valgustab piisav hulk küünlaid ning milles elades tuleb janu korral emalättest vett tuua - valdab peale täieliku eemaloleku sisemise harmoonia ning kõige selle, mida kunagi oli tarvis hakata looduseks kutsuma, paratamatult veel vähemalt kaks asja: kujutlusvõime katalüüs ja kriitilise distantsi eriline spektraalne läige. sest nii kummaline, kui see ka pole, mõjuvad just seal LinnaTsooni kohta kirjutatud raamatud kõige kirkamalt. just seal, kus vähemalt kilomeetri raadiuses pole ühtegi juhet (rääkimata nendest isearenevatest sinivetikavoogudest, mis iga tavalise arvutilaua tagant väljuvad), ning kus ei leidu midagi sellist, mida looduse asemel tingimata kiusatuslikult loodusvarana peaks vaatlema, tunduvad mõtted tehnoloogiast (KaameraSilmast, KarmaProteesist jne) kõige teravamad ja loomulikumad.

millal lakkasid inimesed teineteise keskel elamast ning hakkasid objektide keskel elama?
millal lõpetasid nad teineteisega rääkimise ning hakkasid rääkima suurepärasest miljööst või huvitavast atmosfäärist: tollest materiaalse tasandi ja kommunikatsioonimaastiku sulami poolvirtuaalsest silmapiirist, mis agorafoobse musta auguna kõikjalt võrgutavalt viipab?
millal - nagu debord küsis - nihkus kõik varem otseselt läbielatu täienisti representatsiooni valda? leidub sadade lehekülgede kaupa kultuurikirjeldusi, mis püüavad seletada, miks ma nendele küsimustele vastuseid ei saa: ma ei suuda omaenese minevikku koherentselt alal hoida. uudistemeedia pagendab kõik sündmused võimalikult kiiresti ajalukku ning toimib ühiskondliku amneesia agendina. pseudosündmused minu ümber paljunevad ning murdosad sekundist mõjuvad nii, nagu neil oleks ajalooliselt määrav tähtsus. aga need kultuurikirjeldused on samavõrra sellesama kultuuri sümptomid kui mingi adekvaatse lahenduse pakkujad.

aegruumiline implosioon (psüühilise ajamõõtme tihendatus ja kõhnad kõrgtehnoloogilised taevatornid keset lõputut fantaasiavaeset tühermaad) on kihistunud "mina" plahvatuse peale (minu subjektiivsed, laialipihustatud, võõrandatud emotsioonid ja isiklikud eelistused, mida mulle vaatemänguliselt tagasi müüakse).

ja tangil on õigus: need on tõesti minu hingega asjad, ning teatud konkreetses mõttes ei ole geniaalsemat reklaamlauset. sest mitte ükski teine reklaamlause ei varja oma allutusmehhanismi selle kaudu, et laseb sel täies alastuses kõigile otse välja paista. (see on nagu see lugu väikesest poisist, keda kahtlustatakse millegi varastamises, ning poiss lausub enesekaitseks: kui arvate, et mina varastasin, siis otsige mind läbi! ning loomulikult keegi ei otsi.) maailmas, mis on sedavõrd vaatemänguliselt pea peale pööratud, on tõde ainuvõimalikult valesuse välgatus. ning mitte keegi, nagu ütleb baudrillard, ei allutu reklaamile sellepärast, et selles oleks midagi tõepoolest tõest. ma ei tea, kas mul on vedanud, et mingi hääl mulle seda pidevalt meelde tuletab, et need on minu hingega asjad? (võimalik, et see on selle "kõigi homse pidude" tulevikulise pangaautomaadi hääl, sootu ja kastraatne, nagu oleks keegi sel pool tundi mune pigistanud...) nagu ma just kuulsin, on seppälä tulnud välja sinu hingega asjade temporaalse ekvivalendiga: see hetk mahub kilekotti. pole just väga mage? ei, mitte väga.

on selge, miks terve elu linnas elanud inimene hülgab selle väga harva täielikult: ta ütleb, et loodusest puudub fantaasia. aga miks? sest ta ei saa lahti harvatajutavast ja mingil teisel eksistentsitasandil värelevast vaimust, mis tegelikult koguaeg tema vasakul õlal istub ja valetab: hinge tagasi ostmiseks on kujutlusvõimet tarvis. (kas sellepärast tulevad taevaskojas tehnokraatliku ideoloogia kohta mõeldes kõige sisulisemad järeldused?)

sülearvuti-üksindus: kultuurilise võõrandumise võitva külgetõmbe kõige täiuslikum konditsioon. sülearvuti: piisavalt suur, et piirata ja hõivata piisaval määral füüsilist liikumist; piisavalt väike ja lubavalt multifunktsionaalne, et see mõjuks küllaldase ja atraktiivse proteesina. (sülearvuti tõeline afektiivne eelis ei seisne mitte selles, et sellega saab peaaegu igale poole minna ja "peaaegu kõike teha", vaid selles, et see just täpselt paras füüsiline vaev, millega teda vajalikku kohta nihutada, teisendatakse automaatselt ümber edasiseks pöördumatuks gravitatsiooniks sülearvuti enese suhtes.) vangistades vaid õige pisut füüsist, paiskab see mu ilma igasuguse juhtmeta (seal kus ja siis kui ma seda tahan!) kollektiivse alateadvuse mitteruumi (ma pole seal mitte üksi, vaid justkui kõigi kõige vahetumas läheduses) ning laseb sümboolsel universumil mulle ilma igasuguste takistusteta materialiseerituna paista (sest kas mitte just seda ma ei tahagi, ja võimalikult palju ja tasuta, et oma võõrandatust korvata?)

sülearvuti-üksindus kui minu ajaloolise päritolu hägustatuse ja minu sotsiaalse võõrandatuse võikalt täiuslik kompensatsioon: minu enese poolt sisustatud iseloomulade, millest on ühtäkki pöördumatult võimatu loobuda. ning loomulikult on sülearvuti-üksindus linliku olemisvormi mikrotasandi peegeldus, hiliskapitalistliku konditsiooni üks tuumstseene. sest kas pole linn mõeldud just selleks, et inimene ei peaks enam iial seisma silmitsi oma seesmise, lahendamatu traumaatilise tuumaga (nt oma päritolu paine, oma hinge ning vanade ülemvõimu ja allumise suhete liignähtavate manifestatsioonidega?) kas pole linn see, mis elab, et inimene ei peaks ise elama?

linn, nagu ütleb peaornitoloog, on tehtud unenägudest.
ja selles on võimalik olla võikalt ja täiuslikult üksi.
üksi, paremate laulusõnade kohaselt, nagu naftajuhe alaskal.

hea uus sajand

2005-10-19T17:31:00.000+01:00

kui suruda oma silmad kokkupõrkekindla klaasi plastist ja argoonist kihtide vastu (virtual light) ning vaadata aknast välja, terendab tartutagune tuumataevas. oranž kummituslik kuma on laotanud end öise linna kaguosa taha, peegeldades oma spektraalse keha alastuses allpool toimuvaid võikalt pöördumatuid protsesse : seda veenvat teist loodust, mis võrgutavalt vallutab, seda plastmassist paradiisiaeda ilma õunteta. miljööliste taustkihtidena meenuvad tuntumad klassikalised kirjanduslikud düstoopiad: orwelli ja huxley prognostilised metafoorid, pynchoni tekstiline skisofreenia. kogu linnaruumi on võimalik kirjeldada nii segaduse ja "reaalsuse kao" negatiivsetes terminites, aga ka pilvesoleku, kohese afekti ja pindmise vabamängu positiivsetes terminites. tartu on düstoopiline linn par exellence. siin on võimule tulemas kokkuvarisenud tähistusahela kultuur, mille suhtes hakkavad inimesed käituma kui afektiivselt laetud skisofreenilised operaatorid. identiteedikao võitev afekt, hämar abielu hauaga.

aga kas pole see mitte igal pool nii - isiklikud, subjektiivsed ihad on võõrandatud, reklaamitööstus on need objektiivseteks muutnud ning turundus on neile oma sümboolse väärtuse määranud. just seda ma kaubamajas tunnen: kuidas minu subjektiivseid ihasid mulle universaalselt atraktiivsetena tagasi müüakse. sest kas ei tunne ma tükikest endast ära, kui otsustan täiesti spontaanselt, teadmata isegi miks, osta FCUK teesärgi? või kenti uue plaadi?

ning loomulikult on see lõppkokkuvõttes lihtsalt minu enda hangunud sisemine külm.

sest oranži tekitavad kõigest luunja kurgikasvuhoone valguslambid (kas taevas pärlendaks, kui seal viljeletaks vesikultuure?) ning tulemuseks on tahkestatud rohekas vesi, mille pakendil on potentsiaal tuumasõda üle elada. kurgid on ulmeliselt aerodünaamilised, kuid millegipärast ei meenu sellele mõeldes star treki positivistlik usk tehnokraatlikusse ideoloogiasse, vaid pigem alien ja see, kuidas seedetrakt võib osutuda üsaks senitundmata eluvormidele...

kolm nädalat tagasi oli tartus öine ülelinnaline elektrikatkestus, aga oranži kuma see ei mõjutanud. tekib tõsine kiusatus mõtlema hakata, et see on saanud olemuslikuks osakeseks loodusest.

järgmine kord: sülearvuti-üksindus
yours truly,
love is dead

from the bench at belvedere

2005-10-07T14:42:00.000+01:00

kassitoomele sedavõrd lähedal elades ei pane tihti enam tähele, kui valusa formatsiooniga tegelikult tegu on. mulle meeldib mõelda, et igal linnal on mingi unikaalne koht, niisugune, mis paneb ta teistest absoluutselt eristuma : erisuse vereringemootor. ühel linnal on selleks üks koht, teisel linnal teine koht, tartul on selleks kassitoome. sentimentaalne ja pseudopatriotistlik, kas pole?

umbes kolmkümmend magamiskottide ja muude reisikottidega tegelast - võimalik et turisti - olid arvatavasti just märganud kassitoomet, ning läinud seejärel selle veerele. mul pole tegelikult õrna aimugi, mida nad võisid mõelda, kui nad hakkasid tegema seda, mida nad tegema hakkasid. ma ei saanud neilt ka otsest vastust, sest nad ütlesid, et nad LIHTSALT teevad seda. ma pole ka teadlik sellest, kas see on mingisugune kummaline traditsioon, mida mõned seltskonnad aeg-ajalt harrastavad, ega ka kindel selles, et seda viidi läbi kunstilistel eesmärkidel (ehkki jäädvustati palju). neil oli lõbus, ent mõned neist - üks võrdlemisi aktiivne noor chica ja kaks arvatavasti pisut vanemat chicot - suhtusid sellesse tegevusse metoodiliselt ja külma tõsidusega ning juhendasid teisi.

nad heitsid teineteisele suhteliselt lähestikku veereservale sellili, moodustasid niimoodi umbes viis kolonni, ning hakkasid nagu kilplaste palgid toomeorgu veerema. hüsteeriliselt naerdes, kilgates, oiates ja nii edasi. alla jõudes tõusid nad püsti, läksid tagasi üles, said metoodikutelt juhiseid ja viskasid pisut teises formatsioonis pikali tagasi, korrates oma tegevust.

ma sain toimunust silmapilkse afekti ning läksingi millegipärast küsima, miks nad seda teevad.
ning olenemata vastusest, one can't help but wonder.

mõistagi muutus see stseen oma allutava geomeetriaga kohe ideaalseks projitseerimispinnaks - see oli nagu rebend õhus, mille kaudu lacani Reaalne sisse valgub. kolmkümmend loova mõtlemisega tegelast satuvad kogemata toomeoru veerele ning ühtlasi ka silmitsi kõige rängema paratamatusega : mida teha sedasorti kummastava ja alistamatu poolkeraga, mateeria pinnale kaevatud tegelikkuse lahtise hauaga? ja teevad poolmetoodilist ükskõikmida. allaveeremine kui toimetulek painava paratamatusega.

neil inimestel oli õigus: ainus tõelisuse sõlm asub inimese peas. sellest ka nende toimimisviis.
[is it out there somewhere / or just in the head?]

latte lament

2005-08-21T15:00:00.000+01:00

tegelikkuse oleku üleminek tahkest ainest gaasiliseks, reaalsest virtuaalseks, etteantust väljamõelduks, tundemärk no 1 : narkootikumide relevantsuse vähenemine ja nende järjest kahanev osakaal viimase aja angloameerika kirjanduslikus realismis.

david foster wallace'i «infinite jest» (1996) on (eriti psühhotroopsete ainete) pruukimisest üle laetud, william gibsoni «pattern recognitionis» (2003) pole neid enam üldse, ehkki gibsoni kõikides varasemates teostes on neil oluline, kui mitte keskne koht. näitevalik tuleneb asjaolust, et mõlemad romaanid taotlevad võrdlemisi järjekindlalt «kirjanduslikku naturalismi», kultuurilise tegelikkuse võimalikult adekvaatset kirjanduslikku kajastamist.

justkui oleks sotsiaalne tegelikkus end üheksakümnendatel põhjalikult ja pöördumatult pilve tõmmanud, kusagil uue sajandi algul allatuleku pohmaka üle elanud ja alles nüüd leidnud end olevat suuteline oma uut seisundit kriitiliselt kommenteerida. et miski pole enam nii nagu varem. et enam ei pea end pilve tõmbama, sest tegelikkus ise on parandamatult pilves. ning et inimestel kui psühhedeelsetel erisusmootoritel on nüüdsest igatsuslik iha kainuse poole, mitte tingimata enese, vaid võib-olla tegelikkuse saavutamatu kainuse suunas.

ja nad usuvad, et kohvi, uskumatu kogus kohvi virgutab, kainestab ning äratab neid mingisse teise, stabiilsesse reaalsusse või võimaldab neil ümbritsevate holohallutsinatsioonidega koherentselt toime tulla. «pattern recognitioni» üks läbivaid miljöölisi backdroppe on kohvi joomine, starbucksi kohvivaliku võimalikult üksikasjalik fetisheerimine ja selle kõige nii-muu-hulgas tarbimine. nii et kui kunagi tahtsid tegelased põgeneda üheplaanilisest, vähemõõtmelisest tegelikkusest mingisse võimendatud psühhedeelsesse või psühhopatoloogilisse konditsiooni, siis nüüd tahavad nad psühhopatoloogia poolt konstitueeritud sotsiaalses reaalsuses kogeda kasvõi hetkelist peasisest stabiilsusvälgatust, mingit kirgastavat ärkamismomenti millessegi üleni valgesse.

see on kohv, mis pakub leevendust.

minu laual, paremal, klaviatuuri ja hiire kõrval, on cafe late aroomiga lõhnaküünal. odav, massitarbekaubana turustatav lateklaasi-imitatsioon beežikas-valkja küünlarasvaga. oma haletsusväärsuses õnnestub sel isegi läitmata olekus eritada täiuslikult värsket late lõhna. aeg-ajalt, instinktiivselt, leiab mu parem käsi selle poole tee ning mina leian end, tardununa totrasse püüdesse küünlast hommikust sõõmu ammutada.

seda, mida praegu taotleb ja saavutab kirjanduslik naturalism, kirjeldas ja saavutas kakskümmend aastat tagasi düstoopiline teaduslik fantastika. «infinite jest» on muuseas hea raamat, soovitan lugeda.

huvitav, kui kaua peab blogimisega vahet pidama, et kõik bookmarki regulaarkontrollist loobuksid?

kevin bacon for president

hunt ukse taga

2005-05-04T21:52:00.000+01:00

äärelinnade õhtutes pole mõnikord lahked varjud, teed on täis kummalist prügi ja inimesed hoiavad kõndides kuidagi tõrjuvalt omaette. nad on siin kaua elanud ning on juba ammu jõudnud veendumusele, et neil pole enam tarvis karta hunte, kes nurgatagustes pimedustes korisedes uluvad. kuid nende kehahoiakusse on ikka jäänud märk sellest kunagisest suhtumisest - sellest seletamatust umbusaldavast hirmust igaühe suhtes, kes liighilisel kellaajal vastu võib astuda. nii on nad mõtetes ammu mujal, kuid keha kannab vaevunähtavat märki edasi.

jalutasin, kuulasin kordamööda kaht laulu, mida paremad teavad - üht pikka ja üht lühikest. käisin poes ja ostsin juua : ühe aura active apelsini-nektariini mahlajoogi vitamiinidega ja ühe sinises pudelis aura plus kergelt gaseeritud vee sidruni maitse ja vitamiinidega. keskmise suurusega hoolikalt kokkuvolditud kilekoti, kuhu need sisse panna. jalutasin tagasi ja miski torkas mind selles saavutatud kõhnkülmas kõrgelus. ma muutusin valulikult teadlikuks oma kitsaplaanilise detailitunnetuse peensusest ja tähelepanu võikast täpsusest. tõepoolest teadlikuks sellest, kuidas iga asi, püüdes läbi erisuse identiteeti saavutada, on omaenese paratamatul teel oma lõpliku nime poole. teadlikuks sellest, et mahladel, tahtes igaüks olla mahlad, pole enam lihtsamaid nimesid, ning et erinevus kahe erimaitselise mahla vahel on selles all-bets-are-off nimetamisorgias nii suur, et nad kuuluvad peaaegu eri liikidesse. sellest lähtuvat tunnen vahel, et olen hetkemööduvusele orienteeritud tähelepanuga masin, niisugusel veidral moel totaalselt tänapäevane olend. [ka võrgutav välgatus tohib kesta vaid hetke, sest muidu ei teeni ta oma eesmärki ega täida oma funktsiooni.] ja läksin tagasi koju, ja jägisin omaette hoidvaid inimesi, tehes vargsi kummarduse kõikidele varasematele möödumistele, mil mul oli olnud samasugune hoiak. võib-olla kannan praegugi veel märki?

james + tema alamad järgijad on juba läbi terve hooaja hoiatanud, et liverpool ei jõua kuhugi. eile sai siis sama laulu saatel meistrite liiga finaaliuks pauguga lahti löödud. ning nüüd on talle jäänud õhkõrn lootus, et kaotame pühapäeval arsenalile. eksid, james, eksid. võtan sulle migreenirohu mängule kaasa. mis ma muud öelda oskan : go reds!!!

tabasin «asphalt worldi» lõpust mingid helisämplid vanast, arvatavasti siis «dog man stari» nimelisest filmist.

üks naine ütleb: «that old dirty. he never likes me to have more than one, and i'm scared to death.»

ja teine naine küsib: «were you drinking yourself sick?»
indeed...

by grand design + setting sun

2005-04-27T17:43:00.000+01:00

valgustuslikust, vaatlevast inimesest on saanud kaleidoskoopiline spektaator : ta vaatab väljamõeldist ja näeb tegelikkusest und. kogemuse-eelsus kogub kihte; pole enam lootustki aimdusele, kui sügavale sisse ollakse sattunud. lineaarse progressi kujutis varjutab vaikselt, miinusmärgiliselt südames pulseeruvat musta auku. kui auk pole kaetud, imetakse arengu hammasrattad hüpoteetiliseks nuudliks. kas ühiskondlik konstruktsioon on alistamas füüsi(ka)list tegelikkust? ma ei tea. aga sada ühele, et must auk südames pole füüsikaline.

muuseumis oli üldhäire. arhivaarid, pseudonüümikud, lingvistid, eluloouurijad ja küberpunkarid läksid uurima, milles asi. signaali andis gaasikamber sügaval keldrikorrusel (ei, mitte niisugune, kus soovimatuid teisitimõtlejaid faehlmanni armastama pannakse, vaid küttesüsteemiga seotud). võeti hunnik võtmeid ja mindi läbi kümne ukse asja uurima. viimase ukse taga oli 2x2 meetrit ruum, kuiva tolmu ja miskeid papp-paane täis. pilk lakke tuvastas, et keegi oli suitsudetektorile katte peale pannud. detektor oli närvi läinud ja signaali andnud. kate eemaldati. käed pandi pettunult taskusse, keerati ohates ümber ja longiti tagasi üles, üksikute huntide urgudesse tagasi. another shitty boring day for lowlife geezers like us

elavhõbeda nuttev puu

2005-04-22T13:36:00.000+01:00

üle pikkade ajalaotuste on jälle selline tunne, et miski on seespool, mis hoiab iseenesest üleval seda (neid ...), mis moodustab minu. olen end vist mingisse tahtejõuautomaatikasse välja rebinud. ma ei küsi enam endalt, kas ma viitsin; ma lihtsalt teen, ise-enesest, mingi tundega, mis on teistsugune nendest, mida ma pidasin tunneteks varem, kui ma asju tegin, kuid sellest olenemata tundega. ning üks (võimalik, et suur) osa minust on vist saanud selleks, mida ma teen; ja too teine osa teeb viirastuslikke, tumedaid, raskesti väljakannatatavaid, kuid paratamatuid asju, mille tähendus selgub hiljem mõtete siseküljelt. olen nagu see selgusetu turvamees sealt romaanist, kes seisis öise tööpausi ajal bensiinijaama taga, igatses oma tüdrukut, meenutas oma elukäiku ning loopis killustikutükke seina peal elavasse vedelasse, soovimatut graffitit õgivasse polümeeri. kivid lupsasid polümeeri, polümeer sulgus pärast seinapinnaga kokkupõrget kivi ümber kokku ja kivi haihtus voolava kihi alla. ja mees mõtles, et tema on see killustikukivike ja polümeer on elu.

linn on nüüdseks kaotanud igasugused pretensioonid mingile vähegi tajutavale reaalsusastmele; on vaid kodu, muuseum, raamatukogu, mingid trajektoorikolmnurgad intuitiivsel kaardil ning kõik ülejäänu - kõik sümboolsed tähendused ja kohtumõistmine tegelikkuse üle - mängitakse välja mingil teisel tasandil. mis tasandil, seda hakkan välja uurima. kujutlen juba kolmandat nädalat, et olen elavhõbeda nuttev puu.

0.1

2005-03-15T12:55:00.001Z

puuduolek algab sinistest servadest