tolstoi poolele miljonile talupojale

tunnen viimasel ajal huvi kirjanduse ja ideoloogia suhete vastu.
umbes kuu aega tagasi, kui sellest rääkima sattusin, soovitati mulle võimaliku juurdepääsuteena üht Louis Althusseri kirivastust ühe oma kaasaegse küsimustele.
lugesin seda, ning seal osutas ta täiendava tungiva lugemissoovitusena edasi prantsuse kirjandusteoreetiku Pierre Macherey pikemale esseele "Lenin Tolstoi kriitikuna".
ma polnud Machereyst kummalisel kombel mitte kunagi kuulnud, aga leidsin endalegi üllatuseks raamatukogust just selle tema teose, kus vastav essee oli täiesti olemas.
Macherey aga annab mõista, et tema käsitluse täiendavaks mõistmiseks on oluline ka see, et lugeja Lenini Tolstoi-kriitikat lähemalt tunneks. selle tarbeks on tema raamatu lisades see kriitika ka täismahus ära toodud.

ja siin ma siis olen, kell kuus kakskümmend kaks hommikul, keset varaärkavat ja kohvikeetvat tartu kodanlikku äärelinna, ja loen Leninit.

bionic

ma nägin täna öösel unes, kuidas mu parem jalg põlvest maha lõigati ning mingi poolbioonilise, enam-vähem liikumatu proteesiga asendati. elu jõudis juba edasi minna: jõudsin masenduda, karta, oma puudega ära harjuda, sellest teistele rääkida (mu vend oli šokis, aga mu tüdruk ei teinud teist nägugi), saada mingilt kummaliselt prognostikainstituudilt teada, et ärgu ma ülearu muretsegu, kümne aasta pärast tulevad taskukohased eksoskeletid. jõudsin hugh lauriega tuttavaks saada ja kepi najal kõndimist harjutada.

ning ka massiivset kergendust tunda, kui üles ärkasin ning avastasin, et vasak käsi on mõnevõrra ära surnud.
nii et tegelikult funktsioneerin ma igakülgselt täiesti normaalselt.
tere hommikust: kohvi ja ajaleht. vastus eelmises postituses püstitatud küsimusele: kapital.

machines of god

selle artikli esmasest retoorikast nähtub, et pole enam mingit küsimustki, "kes" kogu maailma saladusi teab; küsimus on ainiti ja ainuüksi selles, kas ta suudab need meile "kohale toimetada". ja kas sa näe - oma suuremeelsuses anname me talle selleks ka teise võimaluse.

oleks ajastule sümptomaatiline, kui deklareeriksin kohe avalikult oma usku kollaiderisse. implitsiitselt teen ma seda nii või teisiti. jah, ei mingit kahtlust : kollaider teab.

"If it works, we will have built the most complex machine in history," said one. "If not, we will have assembled the world's most expensive piece of modern art."

nii et usku on mul asjasse igal juhul.

ja siit küsimus suurele ringile : mis on tegelikult see, millesse kõigil on nii suur usk, et selle mitteolemasolu on peaaegu täiesti võimatu ette kujutada?

röd

uue kenti albumi ilmumiseni on viis päeva.
vähemalt (ja mis ka siis kui ainult) mina ja robert oleme selle uudisega rahul.
ja miks?
sest võib juhtuda, et kui head on liiga kaua ära, hakkab kurjus pead tõstma.