Friday, April 22, 2005

elavhõbeda nuttev puu

üle pikkade ajalaotuste on jälle selline tunne, et miski on seespool, mis hoiab iseenesest üleval seda (neid ...), mis moodustab minu. olen end vist mingisse tahtejõuautomaatikasse välja rebinud. ma ei küsi enam endalt, kas ma viitsin; ma lihtsalt teen, ise-enesest, mingi tundega, mis on teistsugune nendest, mida ma pidasin tunneteks varem, kui ma asju tegin, kuid sellest olenemata tundega. ning üks (võimalik, et suur) osa minust on vist saanud selleks, mida ma teen; ja too teine osa teeb viirastuslikke, tumedaid, raskesti väljakannatatavaid, kuid paratamatuid asju, mille tähendus selgub hiljem mõtete siseküljelt. olen nagu see selgusetu turvamees sealt romaanist, kes seisis öise tööpausi ajal bensiinijaama taga, igatses oma tüdrukut, meenutas oma elukäiku ning loopis killustikutükke seina peal elavasse vedelasse, soovimatut graffitit õgivasse polümeeri. kivid lupsasid polümeeri, polümeer sulgus pärast seinapinnaga kokkupõrget kivi ümber kokku ja kivi haihtus voolava kihi alla. ja mees mõtles, et tema on see killustikukivike ja polümeer on elu.

linn on nüüdseks kaotanud igasugused pretensioonid mingile vähegi tajutavale reaalsusastmele; on vaid kodu, muuseum, raamatukogu, mingid trajektoorikolmnurgad intuitiivsel kaardil ning kõik ülejäänu - kõik sümboolsed tähendused ja kohtumõistmine tegelikkuse üle - mängitakse välja mingil teisel tasandil. mis tasandil, seda hakkan välja uurima. kujutlen juba kolmandat nädalat, et olen elavhõbeda nuttev puu.

2 Comments:

Blogger eliina said...

Trajektoorikolmnurgad sul
trajektoorikulmud mul.

2:49 PM

 
Blogger Jaagup said...

trajektoor tõi lõpuks ka siia. brausimisel on trajektoor puukujuline.

9:23 PM

 

Post a Comment

<< Home