by grand design + setting sun

valgustuslikust, vaatlevast inimesest on saanud kaleidoskoopiline spektaator : ta vaatab väljamõeldist ja näeb tegelikkusest und. kogemuse-eelsus kogub kihte; pole enam lootustki aimdusele, kui sügavale sisse ollakse sattunud. lineaarse progressi kujutis varjutab vaikselt, miinusmärgiliselt südames pulseeruvat musta auku. kui auk pole kaetud, imetakse arengu hammasrattad hüpoteetiliseks nuudliks. kas ühiskondlik konstruktsioon on alistamas füüsi(ka)list tegelikkust? ma ei tea. aga sada ühele, et must auk südames pole füüsikaline.

muuseumis oli üldhäire. arhivaarid, pseudonüümikud, lingvistid, eluloouurijad ja küberpunkarid läksid uurima, milles asi. signaali andis gaasikamber sügaval keldrikorrusel (ei, mitte niisugune, kus soovimatuid teisitimõtlejaid faehlmanni armastama pannakse, vaid küttesüsteemiga seotud). võeti hunnik võtmeid ja mindi läbi kümne ukse asja uurima. viimase ukse taga oli 2x2 meetrit ruum, kuiva tolmu ja miskeid papp-paane täis. pilk lakke tuvastas, et keegi oli suitsudetektorile katte peale pannud. detektor oli närvi läinud ja signaali andnud. kate eemaldati. käed pandi pettunult taskusse, keerati ohates ümber ja longiti tagasi üles, üksikute huntide urgudesse tagasi. another shitty boring day for lowlife geezers like us