hunt ukse taga

äärelinnade õhtutes pole mõnikord lahked varjud, teed on täis kummalist prügi ja inimesed hoiavad kõndides kuidagi tõrjuvalt omaette. nad on siin kaua elanud ning on juba ammu jõudnud veendumusele, et neil pole enam tarvis karta hunte, kes nurgatagustes pimedustes korisedes uluvad. kuid nende kehahoiakusse on ikka jäänud märk sellest kunagisest suhtumisest - sellest seletamatust umbusaldavast hirmust igaühe suhtes, kes liighilisel kellaajal vastu võib astuda. nii on nad mõtetes ammu mujal, kuid keha kannab vaevunähtavat märki edasi.

jalutasin, kuulasin kordamööda kaht laulu, mida paremad teavad - üht pikka ja üht lühikest. käisin poes ja ostsin juua : ühe aura active apelsini-nektariini mahlajoogi vitamiinidega ja ühe sinises pudelis aura plus kergelt gaseeritud vee sidruni maitse ja vitamiinidega. keskmise suurusega hoolikalt kokkuvolditud kilekoti, kuhu need sisse panna. jalutasin tagasi ja miski torkas mind selles saavutatud kõhnkülmas kõrgelus. ma muutusin valulikult teadlikuks oma kitsaplaanilise detailitunnetuse peensusest ja tähelepanu võikast täpsusest. tõepoolest teadlikuks sellest, kuidas iga asi, püüdes läbi erisuse identiteeti saavutada, on omaenese paratamatul teel oma lõpliku nime poole. teadlikuks sellest, et mahladel, tahtes igaüks olla mahlad, pole enam lihtsamaid nimesid, ning et erinevus kahe erimaitselise mahla vahel on selles all-bets-are-off nimetamisorgias nii suur, et nad kuuluvad peaaegu eri liikidesse. sellest lähtuvat tunnen vahel, et olen hetkemööduvusele orienteeritud tähelepanuga masin, niisugusel veidral moel totaalselt tänapäevane olend. [ka võrgutav välgatus tohib kesta vaid hetke, sest muidu ei teeni ta oma eesmärki ega täida oma funktsiooni.] ja läksin tagasi koju, ja jägisin omaette hoidvaid inimesi, tehes vargsi kummarduse kõikidele varasematele möödumistele, mil mul oli olnud samasugune hoiak. võib-olla kannan praegugi veel märki?

james + tema alamad järgijad on juba läbi terve hooaja hoiatanud, et liverpool ei jõua kuhugi. eile sai siis sama laulu saatel meistrite liiga finaaliuks pauguga lahti löödud. ning nüüd on talle jäänud õhkõrn lootus, et kaotame pühapäeval arsenalile. eksid, james, eksid. võtan sulle migreenirohu mängule kaasa. mis ma muud öelda oskan : go reds!!!

tabasin «asphalt worldi» lõpust mingid helisämplid vanast, arvatavasti siis «dog man stari» nimelisest filmist.

üks naine ütleb: «that old dirty. he never likes me to have more than one, and i'm scared to death.»

ja teine naine küsib: «were you drinking yourself sick?»
indeed...