diary mode two

sufjan stevensi õhtupoolik, pärast pöff.

medikamendid mõikavad, väikesest muulast olen vist väiksem.

kirjutan kevadise õnnekonverentsi-ettekande põhjalikumat artikli-varianti ning sellega seoses tuli seal kõneldud "ärkamishetked" kõikidest tekstidest ka päriselt üles leida: tekkis harukordne ja "nõdralt väärtuslik" täppisteadlase tunne. otsing on seni viinud oodatud tulemuseni - need kohad on ka nüüd nendes tekstides täiesti olemas.

vahel teen tähtveres väga lühikesi jalutuskäike ning satun õue ilmselt aegadel, mil kõik siit kusagil ära on: järele jääb päevastest ududest ja hallist niiskusest läbistatud harukordne vaakum - otsekui oleks mingi horisontaalne gravitatsioon kõik inimesed kusagile ära tõmmanud; justkui oleks ümbritsev linnastik muutunud täis-skaalal natüürmortiks, kuhu vaatlejal on võimalik peale astuda.

mitte just kõige analüütilisem tuju.

loen jaanus adamsoni blogi, nõustun: jah, miks mitte, inimene vist tõepoolest ei ole dostojevskile eriline saladus. ja miski kusagil ütleb: ega äkki pole mullegi? note to self: selle üle võiks natuke järele mõelda.