latte lament

tegelikkuse oleku üleminek tahkest ainest gaasiliseks, reaalsest virtuaalseks, etteantust väljamõelduks, tundemärk no 1 : narkootikumide relevantsuse vähenemine ja nende järjest kahanev osakaal viimase aja angloameerika kirjanduslikus realismis.

david foster wallace'i «infinite jest» (1996) on (eriti psühhotroopsete ainete) pruukimisest üle laetud, william gibsoni «pattern recognitionis» (2003) pole neid enam üldse, ehkki gibsoni kõikides varasemates teostes on neil oluline, kui mitte keskne koht. näitevalik tuleneb asjaolust, et mõlemad romaanid taotlevad võrdlemisi järjekindlalt «kirjanduslikku naturalismi», kultuurilise tegelikkuse võimalikult adekvaatset kirjanduslikku kajastamist.

justkui oleks sotsiaalne tegelikkus end üheksakümnendatel põhjalikult ja pöördumatult pilve tõmmanud, kusagil uue sajandi algul allatuleku pohmaka üle elanud ja alles nüüd leidnud end olevat suuteline oma uut seisundit kriitiliselt kommenteerida. et miski pole enam nii nagu varem. et enam ei pea end pilve tõmbama, sest tegelikkus ise on parandamatult pilves. ning et inimestel kui psühhedeelsetel erisusmootoritel on nüüdsest igatsuslik iha kainuse poole, mitte tingimata enese, vaid võib-olla tegelikkuse saavutamatu kainuse suunas.

ja nad usuvad, et kohvi, uskumatu kogus kohvi virgutab, kainestab ning äratab neid mingisse teise, stabiilsesse reaalsusse või võimaldab neil ümbritsevate holohallutsinatsioonidega koherentselt toime tulla. «pattern recognitioni» üks läbivaid miljöölisi backdroppe on kohvi joomine, starbucksi kohvivaliku võimalikult üksikasjalik fetisheerimine ja selle kõige nii-muu-hulgas tarbimine. nii et kui kunagi tahtsid tegelased põgeneda üheplaanilisest, vähemõõtmelisest tegelikkusest mingisse võimendatud psühhedeelsesse või psühhopatoloogilisse konditsiooni, siis nüüd tahavad nad psühhopatoloogia poolt konstitueeritud sotsiaalses reaalsuses kogeda kasvõi hetkelist peasisest stabiilsusvälgatust, mingit kirgastavat ärkamismomenti millessegi üleni valgesse.

see on kohv, mis pakub leevendust.

minu laual, paremal, klaviatuuri ja hiire kõrval, on cafe late aroomiga lõhnaküünal. odav, massitarbekaubana turustatav lateklaasi-imitatsioon beežikas-valkja küünlarasvaga. oma haletsusväärsuses õnnestub sel isegi läitmata olekus eritada täiuslikult värsket late lõhna. aeg-ajalt, instinktiivselt, leiab mu parem käsi selle poole tee ning mina leian end, tardununa totrasse püüdesse küünlast hommikust sõõmu ammutada.

seda, mida praegu taotleb ja saavutab kirjanduslik naturalism, kirjeldas ja saavutas kakskümmend aastat tagasi düstoopiline teaduslik fantastika. «infinite jest» on muuseas hea raamat, soovitan lugeda.

huvitav, kui kaua peab blogimisega vahet pidama, et kõik bookmarki regulaarkontrollist loobuksid?

kevin bacon for president