vaade õhulossist

on hommikuid, mil tähtvere on täiesti äärmuseni minimaalseks vaigistatud: ainult tuule käes väänlevad kasevõrad ja hall taevas, mis voolab üle nagu lai, aeglane ja jõulise tõmbega jõgi. mitte ühtegi hingelist, ei ühtegi möödasõitvat autot, kauget kolksatust või haugatust. vaikus - sidus püsimine hetkes, mil ülehelikiirusel lennuk on sinust juba kaugel eemal, ent heli pole veel kohale jõudnud. või nagu too film, kus tegelased ärkavad ühel hommikul üles ja leiavad end ühtäkki täiesti inimtühjast suurlinnast. et mida teha? ja kuhu minna? ning kas üldse kusagile?

täna on üks niisugune hommik.
vaade õhulossist, pilvedele alla.