Friday, January 30, 2009

kõige huvitavam lause

hei

on minu viimane päev ljubljanas ning see on sõna otseses mõttes "vaba päev" - millegipärast need lahkumiseelsed päevad on alati "vabad", st, mitte kunagi ei ole tuju teha neid asju, mida "muidu tehakse". pole sisemist sundi, on tahtmine mõelda hoopis millelegi muule. käisin linnas ja pildistasin hooneid.

ma pole ammu siia kirjutanud. see paistab olevat tõene, mida üks mu lemmikkirjanikke william gibson oma harva weblogi kirjutamise kohta on öelnud: kirjutamine jääb kirjutamisele ette. see tõesti on nii. olen muud kirjutanud, ja tuleb tunnistada, et üllatavalt "plaanipäraselt". viis peatükki ja sissejuhatus on valmis, täiendused, parandused ja kokkuvõtted jäävad veel teha (aga pididki jääma). ühest küljest olen kõrvaltvaates üllatunud - et nii plaanipäraselt on võimalik. teisest küljest - üleeile sain esimest korda kogu selle asja peale tõeliselt vihaseks. et miks see juba ei lõpe... muudkui kestab ja kestab ja kestab. oleks nagu kaks mind: üks, kes õpib, loeb ja kirjutab. ja siis üks teine, silmadetagune, kes ainult ootab ja ootab ja ootab. (see esimene, mõistagi, imestab, et miks see peakski kunagi lõppema.) aga üldiselt olen avastanud, et teaduslik kirjutamine on tarbetu, kui seda ei saa teha mingil määral loominguliselt. kui tekib tunne, et kogu asi on taandatud pelgalt "nõuete täitmisele", tasub ilmselt midagi muud teha. viimase peatüki juures, kus räägin vaikiva kirjutaja võimelisusest, tundsin, et minule see formaat sobib - ükskõik kui palju ma seda ka proovile ei paneks.

üldiselt vastab kõik ikka veel eelmise sissekande kirjeldusele - vahepeal oli küll talv, kuid nüüd sügisvihmad jätkuvad. püüan edaspidi uuesti rohkem siia kirjutada, ning võib-olla tagasivaates ongi seda võimalik paremini teha. mingis mõttes tundub kajastav blogikirjutamine olevat nagu fotograafia - jääb tegelikule kogemusele ette või tyhistab selle täielikult. nii et edaspidi siis ilmselt (nagu natuke ka lubatud): ljubljana (post)sotsialistliku arhitektuuri külmadest mustadest pisaratest ning reklaamitööstusest.

ent seekord tegelikult hoopis kõige huvitavamast lausest. on olemas huvitavaid sõnu, mis otsekui ei tähenda mitte osutuse (st, siiski teatava distantsi) kaudu, vaid enese olemasolemise kaudu. "surmkindel" paistab olevat üks neist (aitäh, schtellunn!). mitmekesine paistab olevat teine (aitäh, elku!). aga on olemas ka huvitavaid lauseid, niisuguseid, mis kehtestavad teatava standardi, mille järgi lause olemasolu mõttekust üldse hinnata. kuulsin üht lauset, mis annab oma olemasoluga mõista, et lause on iseeenesest kõige rohkem tähenduslik siis, kui ta kirjeldab keelt ennast, tegelikkust, ning teatavat sotsiaalset normi. (või õigemini - kui ta näitab, et kõik need on tegelikult üks ja seesama asi).

niisiis, siin on lause, mille üks tema sõber ütles kunagi ivar ravile (kõlab roosinimelikult, kas pole?). (drumrolls):

mets on puude omavaheline asi.

tekib kiusatus öelda, et kultuuris, kus inimene võib väga ilusa jõululaulu kirjutamise eest elu lõpuni ära elada, ei peaks inimene, kes sedasorti spontaansuspuhanguga lagedale tuli, mitte kunagi enam tööd tegema.

laibach loves you.

1 Comments:

Anonymous Anonymous said...

kõige parem bändinimi:
world`s end girlfriend

10:01 AM

 

Post a Comment

<< Home