Wednesday, October 15, 2008

kaleidoskoop

staatus : ma pole mõnda aega kirjutanud, see tuleb sellest, et tegelesin oma töö ühe pikema ja nõudlikuma osa lõpetamisega, ning kirjutamine jääb kirjutamisele ette. hämmastaval kombel on suveilmad siiani vastu pidanud, päeval on 25 kraadi, koerad lösutavad jõe ääres, päike lõõskab ja sloveenid loevad pargipinkidel massiivsetes kogustes žižekit.

avatus : nad on avatud inimesed, vaidlevad teineteisega elavalt ja palju ning võib juhtuda, et pärast pooletunnist vestlust on nad jõudnud sulle ära rääkida mõned oma tõsisemad eraelulised mured, ema pikalt väldanud haiguse või poiss-sõbra järsult jahenenud suhtumise kohta. ilmselt vajab kogu see avatus ka adressaati.

keeleline imperialism : ja lahked ja abivalmid on nad samuti, ehkki ma olen mõtlema hakanud, et võib-olla mängib siin mingit lisarolli asjaolu, et saan nendega suhelda ainult inglise keeles, ning suurtel keeltel on väiksematele keelekeskkondadele imperialistlik mõju. paar aastat tagasi tahtsin kielis bussipiletit osta, tegin seda inglise keeles ning mulle vastati saksa keeles midagi, mida ma ei mõistnud. kui küsisin müüjalt, kas ta inglise keelt oskab, noogutas ta, ning selgitas mulle midagi saksa keeles edasi. ja siis ma mõtlesin selle peale, kui lihtsalt ja entusiastlikult olen ma nõus oma keeles rääkimisest loobuma, kui keegi mult eestis midagi inglise keeles küsib. võimalik, et suures keeleruumis osaleja ei näe vajadust seda niisama lihtsalt teha. võimalik - ning hoopis teises kontekstis ja mõttes - et tema keele piirid on kogu maailma piirid. aga sloveenid on lahked ka ilma selle mõtiskluseta keelte üle.

kuulujutt : räägitakse, et kakskeelses kodus üles kasvanud laps tajub neid keeli alguses ühe keelena, ning alles kolme-nelja-viie aastaselt hakkab neid eristama kui kaht selgelt erinevat keelt.

jalgrattateed : on laibachis, mis paljuski meenutab tallinnat, hästi organiseeritud ja kõikjalehargnevad. ühel päeval nägin üht sellist mööda tohutul kiirusel rulluisutavat tütarlast, kes lükkas enda ees suurt lapsevankrit. ja asi ei näinud välja, nagu see võiks kuidagimoodi ohtlik olla.

bosnialaste identiteet : loodi pärast teist maailmasõda suurel määral fiktsiooniaktina. sestap olid nemad need, kes hakkasid endast kõige tõenäolisemalt mõtlema kui jugoslaavlastest. ning seda suurem oli nende hämmeldus ja mõistmatus, kui nende endi identiteet neid yheksakymnendate alguses, sõja lahvatades ryndas.

kaleidoskoop : niisugune, killunenud ja pisut kodanliku loomusega see saigi. kas kodanluse eest peab vabandust paluma?

1 Comments:

Blogger (Tõnis) said...

Bosnialaste-hertsegoviinide idetiteediga seoses, wikipedia teatab: Ethnically, 1,902,956 (43%) were Bosniak, 1,366,104 (31%) Serbs, and 760,852 (17%) Croats, with 242,682 (6%) Yugoslavs. See viimane rahvakild on minus ikka kummastust tekitanud.(:

Kuulsin pühapäeval Dolce Vitas naaberlauast toredat anekdooti, mida räägiti jugoslaavia ajal montenegrolaste ja nende kurikuulsa laiskuse kohta. Küsimus: mis on Montenegro rekord saja meetri sprindis? Vastus, kuuskümmnend meetrit. (:

12:06 PM

 

Post a Comment

<< Home