visby ja mina (vauxhall ja mina?)

ma alustan kirja. ma ei usu, et ma selle täna valmis saaks. ega homme. täna on hilja. ja ilmselt läheb pikaks. aga see on reisikiri, nii et äkki väärt kirjutamist. või - kui veab - siis ootamist. ma reisisin, kui see sõna midagi tähendab, ja millegipärast mõtlesin pidevalt, et kuidas ma sulle sellest kirjutaks. aga ma teadsin, et just sulle ma sellest kirjutan. mul oli peas mitmeid variante, ja vaevalt, et ükski langeb nendest kokku sellega, mis siia kirja saab. aga mitte ükski olnu pole ilmselt langenud kokku sellega, mis kirja on saanud.

ma olin nädal aega rootsis. ilmselt kõige rohkem kui riigis, aga ka kui teataval maa-alal, mis oli asustatud teatavate inimestega, ning mis asus ühes konkreetses kliimaruumis, millest mul oli raske aru saada. rootsi tundub nii enesestmõistetav, kuid ometi on seda kõike nii raske ühe hooga kirjeldada. ma tegelikult ei tea, kust seda juttu alustada. see on miniatuurne reisikiri, ja ilmselt märksa lakoonilisem ja väiksema ülevaatlikkusastmega kui need, mida juba vilunud praktiseerijad komponeerivad. lisaks ei hõlma ma sellega kogu oma kohalviibimist, vaid reisi visbysse, gotlandi saare kõige suuremasse linna. ja lisaks ei hõlma see ka niiväga nende kohtade kirjeldust, kus ma viibisin, vaid asju, mis toimusid minuga ja minu sees, kui ma visbysse asetusin.

võib-olla tuleks seda ülestähendust alustada teelolekust, tee pealt. ma olin rootsis täpselt esmaspäevast esmaspäevani. esimese päeva sõitsin ma bussi, lennuki, rongi ja bussiga, et jõuda kohale sinna, kus mu sõber õpib. kolmandal päeval sõitsin ma bussi, rongi, rongi, bussi ja laevaga, et jõuda gotlandile, kus me olime kaks päeva ja kolm ööd. kuuendal päeval sõitsin ma laeva, bussi, bussi, rongi, rongi ja bussiga, et jõuda tagasi sinna, kus me algselt ööbisime. ja kaheksandal päeval - täna - veel täna - varem - sõitsin ma bussi, rongi, bussi, lennuki, takso, bussi ja taksoga, selleks et tartusse koju jõuda. lisaks tegime ühe kahe-bussilise tiiru teisel päeval, et külastada lähedalasuvat linna, sest see campus, kus ka mina ööbisin, oli tõesti in the middle of the middle of nowhere. nii et väga palju sõitmist. mul oli kolm suhteliselt korralikku raamatut kaasas, ma ei lootnud neist ühtegi lugeda, aga ma lugesin kõik need läbi juba reedeks, nii et tagasitulles jäi üle ainult iamx-i ja roisin murphy't kuulata (oh, kuidas ta mulle praegu meeldib, kogu see pealispindne hoog) ja loetud raamatutest olulisi lõike korduvalt, korduvalt ja obsessiivselt korduvalt üle lugeda, et olla mingil seesmisel üksmeelel selles osas, kuidas neid oma töös käsitleda. mis kokkuvõttes vist ka õnnestub, sest tegin valmis neljalehelüljelise lõpliku plaani, kuidas see kõik võiks hakata välja nägema, ning mul pole mingit põhjust enam, miks mitte sellest kinni hoida.

tundus, nagu oleksime nendesamade rongide ja bussidega - vahel tuli üsna ruttu ühe pealt teise peale tormata, vahel tunde oodata, mõnikord sõitsid need järjest kaks ja pool tundi, mõnikord üksnes pelgalt paarkümmend minutit - läbinud terveid sisekliimavöötmeid, alustades lörtsisest idarannikust, läbi keskrootsi täistuisanud hangedega lumetormi, ja edasi läände, sadamasse, kus valitses sootuks lumeta kevad, puhus soe tuul ja lilled olid õide puhkemas. ja kui praamiga gotlandile üle saime, puhus seal jälle kõle tuul ja tuiskas lund. tundus, nagu see oleks mingisugune klimaatiline totaalruum, kus kõik nähtused on lõplikult segi aetud ja eksisteerivad korraga koos, ning yhelgi teadvusel (ja veel vähem ühelgi teadusel) polnuks võimalik neid kuidagi usutavalt korrastada.

kõige huvitavam on see, mida rongiga sõitmine (eriti kui see on väga kiire ja mitterappuv, sujuv rong) teeb lugemistajuga. olgu, kõigepealt vaatad sa pool tundi aknast välja, aga siis sa tüdined sellest sujuvusest ja rongide tehnoloogilisest uudsusest, ja haarad raamatu järele, sest magama sa ikka ei jää, mitte sellises rongis. ja siis äkki tabad ära asjaolu, et rongi sujuvkiire liikumine muudab sinu ümbruse voolavaks ja pidetuks, seal pole enam fikseeritud entiteetidega tegelikkust, kõik libiseb nii ruttu mööda, et silmad väsivad, ning samas ei ole sa nõus ka tunnistama, et vaguni sisemus ise oleks enamat kui kohtadevaheline tühi ruum, ja siis sa äkki avastad, kui soodus on sedasorti keskkond ükskõik mis teksti lugemiseks või tähelepanelikuks tõlgendamiseks või - ja miks mitte - täilikuks ületõlgendamiseks absoluutselt sobilik, sest välismaailm on ära lõigatud, või pigem lugemisega ühte sulatatud, ja mitte millelgi peale huugava kujutlusvõime ja toiteta tõlgendusaparaadi polegi mingit jõustavat voli.

[meelis friedenthal rääkis ühes seminaris sellest, et nende linnade elanikkond, kus suur osa logistikast põhineb metrool, on avarama silmaringiga, sest neil pole sõitude ajal tunnelis vaadata midagi muud kui aknast oma peegelpilti, või siis vagunit ja teisi inimesi, ent seda ei saa justkui lõputult teha - lugematult teisi põrnitseda ja oma lähiruumi eest hoolitseda. ja seepärast võtavad nad alati raamatu tee peale kaasa ning loevad, sest nii on kõige kergem iseenesega seda sõidu aega mööda saata. sellele võib vastu vaielda, kuid mingil moel see siia taustale siiski asetub. maa peal reisides on loomulikult palju vaadata, ja lugemiskogemus on niisuguses olukorras tegelikult raamatu vaatamise ja ümbritseva tegelikkuse möödavoogamise vaheline sulam]

see oli minu unistus, sõita rongide ja bussidega järjest pikka aega läbi pika vahemaa, ning ma ei teadnud enne, kuidas see mõjub, aga niimoodi see mulle mõjus. olgu, ilmselt oli teelolek ise tõesti esikohal, et ma seda niimoodi edasi annan. transport on rootsis muide rämekallis, ja üldse oli mul seal tunne, et ükskõik mida ma ka teeks (või ei teeks), kaob raha mul käest ilma minu enese sekkumata (ja kes teab, võib-olla üldse igasuguse inimtegevuse osaleva initsiatiivita?)

[nüüd pean ma vahepeal magama, sest olen surnud tagasitulekust. varsti jälle.]
[nüüd on järgmine öö, ja lisan siia midagi juurde]

maailmalõpukohvik. ilmselt see on see, mis jäi mu pinnale teise söövitava asjana pidama. olime gotlandil, nagu öeldud, kolm ööd ja kaks päeva. (st, õhtul tulime ja hommikul lahkusime, ja kohal saime olla põhiliselt kaks tervet päeva.) esiteks - nagu juba vihjamisi osutatud - oli reis sinna tõesti väga pikk ja meditatiivne, ning jäi tõesti mulje, nagu tegu oleks rännakuga maailma otsa (loe ka: santiago de compostela, finisterre, jne). ja kui me sinna lõpuks kohale jõudsime, avastasime sealt eest sellise täiuslikult nukumajaliku linna, kuhu kogu kohaloleku ajaks siis jäimegi. ja ei jaksanud me isegi tervele linnale tiiru peale teha, piirdusime laisalt vanalinna osaga, kus oli meie nunnuhotell ja kus oli väga palju haarata. see oli korraliku kivimüüri ja 29 torniga ümbritsetud vanalinn, mis oli ääreni täis keskaejast pärit ja nyydseks restaureeritud väikeseid kunagiste vaeste inimeste hütte, üks kassim ja armsam kui teine, ja neid oli seal ikka tõesti terve vohang, lõputult, oma samalaadses mitmekesisuses. tõesti tekkis tunne, nagu oleksin mingisugusesse fantasy-filmi otsatule võtteplatsile sattunud. siinkohal tekib vajadus kõigest kuidagi korraga rääkida, nii et edasine järjestus ei ole võib-olla kõige sobivam, aga teksti tuleb kah nii, et komponeerida ei jaksa eriti.

visby oli tõepoolest otsekui kohvik maailmalõpus, umbes nii nagu vennaskond kunagi laulis ("maailma lõpus on kohvik"), või nagu douglas adams kirjutas (in the end of the world, there is a cafe), või nagu neil gaiman ühe oma sandmani osa pealkirjastas (the world's end; myytilised olendid tulid seal kõrtsi kokku, ja ajasid juttu), või isegi nagu mängufilmis "insomnia", kus al pacino sõidab alaskale yht mõrvalugu lahendama, avastades eest skisoidse polaarpäeva, ning räheldes selle käes lõputus unetuses, ja püüdes rulookardinat räbala paberteibiga seina külge kinni kleepida, et sealt vahelt valgus sisse ei paistaks. visby oli kõikide nende asjade nukumaja-variant, st seda, et sa tunned, et kogu see pikk ja otsatu reis maksab sulle tagasi mingi kummalise põhjamaise paradiisi näol (ja minul on sellega suur emotsionaalne side, me oleme vist selles suhtes temperamendilt ja termoregulatsioonilt erinevad, et mina olen soovinud niisuguseid huvitavaid ja armsaid kohti jahtida just nimelt sealt, kus on külm).

linn oli väga künklik, ja täis restorane, mis ilmselt on töös peaasjalikult suvel, ja seal vanalinnas oli veel suur botaanikaaed, ja kolmed kunagise suure kiriku varemed, mida ei oldud piinlikult korda teha üritatud, vaid lihtsalt ära konserveeritud ja neil hytivohangute vahel rahulikult olla lastud. kõik teed olid kurvilised, käänakulised ja üles-alla jooksvad, nii et peaaegu iga nurga peal oli põnev, ja kõik need väikesed majakesed olid, nagu juba öeldud, oma põhimises ühelaadsuses kummaliselt ja leidlikult erinevad.

[tegelikult lähen jälle magama, ja jätkan homme, ja ära muretse, küll sa selle millalgi kätte saad. ja et mul meelde jääks: edasi räägin TYHJUSEST.]

nüüd siis tühjusest. ja ei ole see midagi hingetühjusest või subjekti tühikulisest tuumast, vaid visby peaaegu täiesti tühjadest tänavatest. natuke liialdades võiksin öelda, et sain alles umbes teise päeva õhtul aru, et selles linnas veel teisi inimesi tegutseb. selles mõttes oli tegu tõelise paralleelmaailmaga. kui võrrelda toda maailma, ja seda, milles meie elame, siis võiks öelda, et need on kaks ühildamatut ja vastastikku teineteist välistavat maailma. mul on tunne, et inimesed on seal nii õnnelikud (nimetagem õnnelikkuseks seda, kui on suudetud loobuda järgimast oma iha), et nad on ringikäimise piiranud paarile keskpäevatunnile. (empty souls will leave their homes) ja ka siis on inimesi hõredalt, õieti üsna aruharva (või on see haruharva?). aga pärast kella seitset õhtul ei ole enam peaaegu mitte ainumastki inimest tänaval töllamas. hüttide akendest paistab valgust (neil on komme, ma ei tea, kas ma juba ütlesin, panna pisike buduaarilambike tänavapoolsetele hütiakendele, ja neid aknapealseid oli seal tõesti tohutult palju).

kasutasime olukorda loomulikult ära, ja mingil määral oli see võrreldav rongides lugemise ajal tekkinud fantaasiaruumiga: kui linn on nii tyhi, on võimalik tunda, kuidas see on sinu päralt, kuidas see kõik äkitselt muundub su kummituslikuks lähiruumiks, ja - kui nüüd püüda veel provokatiivsemalt öelda - et sa oled ainus tahke asi kogu selles ruumis, nii et ruum oled sina ja sina oled ruum, sest kuidas - ja ilmselt mingit teistmoodi - kujutleda ruumi ilma yhegi tahke asjata, ilma ühengi materialiseeriva koondumispunktita? viimase päeva õhtul tegin üksinda väikese jalutuskäigu, ja siis andis see iseenese tahkus eriti kõvasti tunda. tegin tollel jalutuskäigul palju pilte, ja ühest tänavast näiteks puhtalt sellepärast, et mööda seda kõndis mäest alla suur mustades riietes mees, kes oli nii suur, et tema käed vehkisid loomulikus kõnnakus kaasa nagu veskitiiviku labad, ja kes kogu linna siis nendeks hetkedeks mu ymber jälle tagasi materialiseeris, kontuuridelt nende näilise kvaliteedi röövis. niisugune tühjus siis, tühjus, mida pole ette nähtud täita.

ja esiti ei tulnud meeldegi, et olime seal ju pühade ajal, ning siis ilmselt on kõik tänavad eriti maha jäetud, ilmselt kuni piirini, et kui tyhjuselt midagi veel lahutada saaks, siis oli see seal otse ja vahetult tegelikkusse ellu viidud. (kas tänavad on tänavad, kui nendel ei käi mitte kunagi mitte yhtegi inimest?)

visbyst leidsime veel kaks kohvikut. ühe fotokohvikust hütikese, mis pakkus peaasjalikult yksnes kohvi, saiakesi ja päevasuppi, ning mille tagaruumis oli ühe moldova rootslase fotonäitus, mis tundus kehtestavat teatavat võrdlusmomenti kohalike prostituutideks müüdud laste ning kohalikus, räämas ja mädanevas balletikoolis treenivate laste vahel. sotsiaalkriitiline kommentaar nunnukohviku tagaruumis - see ei mõjunud tollena, mida tavatsetakse postmodernistlikuks kutsuda. pigem toimis see seal probleemiteadvustuse nulltasandi integratsioonina päevasuppi. ma nimetaksin seda tõepoolest normaalseks, teadmata, kas normaalne on hea või halb asi. ei olnud kerge, see näitus, aga kohvik oli nii atmosfäärikas, et ma mõtlesin, et tartus sellist ilmselt ei ole (mis on tartu kõige atmosfäärikam kohvik?). ja teine kohvik oli künkliku tänavakäänakunuki peal, kitsas ja kõrge ja üsna pisike maja, mille teisel korrusel oli vist hotell, ja mille laudade ääres istus yllatavalt palju inimesi, kes lahkudes kohaliku personaliga pikalt lahkumisviisakusi vahetasid ja sundimatuid tagasitulekutõotusi välja jagasid. rootslased, olgu siinkohal tõepoolest ära öeldud, on vist kõige viisakamad inimesed maailmas. tahad, et sind viisakalt koheldaks (kui pole kindel, kas see endas üleüldse midagi muud peale viisakuse kui niisuguse sisaldab), siis ei pea kaugemalt otsima.

ja yhe korraliku jalutuskäiguga mere ääres saime kah hakkama, kevadtalvine meri on kummalisel kombel yhtaegu nii rahustav kui rahutust tekitav, ei saa aru, kuidas mõlemat korraga, aga igal juhul on. lõpuks hakkas mul (mul!) väga külm, ja pidime ümber keerama...

motiivide valik, nagu näed, ei saanud ammendav, sai suhteliselt subjektiivne juhuslik, ja ilmselt ikka selle poolt üle värvitud, mida mõte hiljem välja filtreeris. aga niisugune see valik on, ja paljud need kujutluspildid on siiamaani minuga.

saadan selle sulle nyyd ära, muidu arvad, et seda polegi tulemas. ja pealegi - homme ja ülehomme poleks vist aega kirjutada, ja sealt edasi veniks juba väga pikale.

ööd,
j.