03 esimese lume linnud

Anna kahetoalise puumajakorteri köögil on väike kahekihiline pakettaken, mille välimine pind oli päeval (kui kesklinna gaasiline neoon sellest otse läbi ei tulva) täiuslikult peegelpuhas ning väljastpoolt sissetungimatu. Ta ei teadnud, kes selle akna sinna paigaldada oli lasknud ja miks ei nähtud siis vajadust teisi aknaid välja vahetada. Võib-olla viskas keegi selle kunagi sisse; võib-olla olid raamid mädanema läinud või oli kellelgi raha ainult ühe akna jaoks.

Aga päevavalguses, mil klaasi pind seinatagust reaalsust sellele täpselt vastavalt tagasi peegeldas, hakkasid väiksemad linnud, västrikud või pistrikud, ühest hetkest saadik otsekui hullunult ja hüsteeriliselt täie hooga vastu akent lendama. Igal sellisel juhul kostis terav kolksatus, akna kindel pind pidas ja lind kukkus uimase või surnuna maapinnale.


Aasta jooksul on mitukümmend lindu niimoodi oma otsa leidnud. Anna ei koristanud kunagi nende surnukehi, jättis need hulkuvatele lihanäljas kassidele ning pühkis vaid kokkupõrke järel klaasi pinnale kleepunud halle sulgi. Mõnikord koju tulles ja akna alla köögilaua taha maha istudes märkas ta neid väikeseid, puhevaid sulgi – teravalt painavat märki sellest, et kolksatus oli vahepeal kostunud. Mõnikord kui ta päeval magama juhtus, äratas see kolksatus teda unest, olles otsekui traumaatiliseks teejuhiks üleminekul õrnast unest unetagusesse reaalsusesse. Linnud lihtsalt lendasid seal ümber, põrkasid kinnisideeliselt vastu klaasi ja lakkasid jõuetult olemast.

Ta oletas, et linnud nägid klaasi taga tegelikkuse tavalist jätku, ei tundud ära uue kultuuri igavesti peegeldavat tasapinda, mida illusioon kattis, ning sööstsid paha aimamata ja ilma ühegi tundenõksatuseta sellesse, mis nende arvates oli harilik, asustatav ruum. Seepärast – olles kuulnud nii mõndagi kolksatust ja näinud paari surijat – vihkas Anna alguses seda akent ja needis selle paigaldajat. Niisugusel võikal lõksul polnud tema silmis mingisugust õigustust.
Kuid paar kuud hiljem, olles üle saanud esialgsest ehmatusest ning viibides täielikus hämmingus iseenese suutmatusest midagi ette võtta, muutus see asi – need kolksatused, kukkuvad linnud ja suletutid aknal – tema jaoks mingite laiemate asjade võrdkujuks.

Sest ta tundis end ära, tundis end lendamas ja nägi end viimast korda vaadates esimest korda tõeliselt, enne kui mulje teda pöördumatult enesest võõritas ja laupkokkupõrge pildi eest ära niitis. Kas polnud see mitte tema ise, läbi elu, kes püüab pindmise helendava ekraani taga vertikaalset sügavust leida: tähendust, mis võrgutas sealt, aga mida seal tegelikult kunagi polnud... Kas polnud see tema, kes iga kord mingil väiksemal skaalal pea ees olematusse sööstis?
See võrdpilt ja iseenese luupainajalik äratundmismoment muutusid õige pea paratamatuks vajaduseks, milleta poleks millelgi mõtet, ning ta istus seal köögilaua taga ja ootas lindude tulekut iga kord, kui soovis mingil vähendatud ja enesevälisel tasandil korraks surma kogeda.
Ja öö pakkus sellele leevendust. Öösel oli vaid linna keskmest tulvav neoon, surisev kaja, mis muundas klaasi pinna segaseks äratuntavaks säbruks. See linde ei ahvatlenud.

Öösel linnud ei tulnud.

Ta istus laua taha ja võttis neelatusnõksatusega valuvaigisti sisse. Jõi vett peale.
Otse vastu klaasi, täiesti mõttetult, pea ees.
Ta istus siin selleks, et elada – mitte ei ela siin selleks, et istuda.