Friday, October 07, 2005

from the bench at belvedere

kassitoomele sedavõrd lähedal elades ei pane tihti enam tähele, kui valusa formatsiooniga tegelikult tegu on. mulle meeldib mõelda, et igal linnal on mingi unikaalne koht, niisugune, mis paneb ta teistest absoluutselt eristuma : erisuse vereringemootor. ühel linnal on selleks üks koht, teisel linnal teine koht, tartul on selleks kassitoome. sentimentaalne ja pseudopatriotistlik, kas pole?

umbes kolmkümmend magamiskottide ja muude reisikottidega tegelast - võimalik et turisti - olid arvatavasti just märganud kassitoomet, ning läinud seejärel selle veerele. mul pole tegelikult õrna aimugi, mida nad võisid mõelda, kui nad hakkasid tegema seda, mida nad tegema hakkasid. ma ei saanud neilt ka otsest vastust, sest nad ütlesid, et nad LIHTSALT teevad seda. ma pole ka teadlik sellest, kas see on mingisugune kummaline traditsioon, mida mõned seltskonnad aeg-ajalt harrastavad, ega ka kindel selles, et seda viidi läbi kunstilistel eesmärkidel (ehkki jäädvustati palju). neil oli lõbus, ent mõned neist - üks võrdlemisi aktiivne noor chica ja kaks arvatavasti pisut vanemat chicot - suhtusid sellesse tegevusse metoodiliselt ja külma tõsidusega ning juhendasid teisi.

nad heitsid teineteisele suhteliselt lähestikku veereservale sellili, moodustasid niimoodi umbes viis kolonni, ning hakkasid nagu kilplaste palgid toomeorgu veerema. hüsteeriliselt naerdes, kilgates, oiates ja nii edasi. alla jõudes tõusid nad püsti, läksid tagasi üles, said metoodikutelt juhiseid ja viskasid pisut teises formatsioonis pikali tagasi, korrates oma tegevust.

ma sain toimunust silmapilkse afekti ning läksingi millegipärast küsima, miks nad seda teevad.
ning olenemata vastusest, one can't help but wonder.

mõistagi muutus see stseen oma allutava geomeetriaga kohe ideaalseks projitseerimispinnaks - see oli nagu rebend õhus, mille kaudu lacani Reaalne sisse valgub. kolmkümmend loova mõtlemisega tegelast satuvad kogemata toomeoru veerele ning ühtlasi ka silmitsi kõige rängema paratamatusega : mida teha sedasorti kummastava ja alistamatu poolkeraga, mateeria pinnale kaevatud tegelikkuse lahtise hauaga? ja teevad poolmetoodilist ükskõikmida. allaveeremine kui toimetulek painava paratamatusega.

neil inimestel oli õigus: ainus tõelisuse sõlm asub inimese peas. sellest ka nende toimimisviis.
[is it out there somewhere / or just in the head?]

1 Comments:

Blogger tank said...

kohe peale selle postituse lugemist läksin linna peale asju ajama ja muuhulgas ka kassitoomest mööda. ja seal olid kaks pisikest pätakat kes harjutasid kõrvuti mäest alla veeremist. nagu mingi järellainetus.

9:57 AM

 

Post a Comment

<< Home