läbi äreva vere

väga pikk jalutuskäik mööda suunavaid, ahistatud laotusi, mis moodustavad linna.
servade poole, piiri peale, üle viskoossete äärte : sinna, kus kroomroosid annavad staadioniprožektoritele tahtmatult märku. teadev, kuid sõltumatu silmapilgutus.

regulaarsete kaubarongide nõeluv ja kindlaksmääratud tee - ühe tungivama pimeduse ühepoolne salatehing nendega, kes magavad ja kes ei tea. kes istub seal juhikabiinis? kas üldse keegi?

jõgi, ja reklaam, mis sellelt vaikselt käändu suubudes vastu peegeldab - iseenese täiuses tegelikult tumemust, läbitungimatu; ühe alateadvuse aeglane ja uputav tee millesegi kollektiivsesse. kas suue kõnetab kedagi isiklikult?

tungiv vajadus jäädvustuse järele - teispoole mõnuprintsiipi. atraktiivne kardin, mille taga on tuimestav valge. vähim ja häguseimgi foto kui surma kutse, mingi asjade seisu igavikustamine, mis paiskab tegelikkuse sinna, kust tagasi ei tulda. silm, mis vaatab, ja mida kõik vaatavad, kuid mis ei vaata kellelegi isiklikult silma. kas megapiksli number on võrdeline vikatimehe viipe mõjususega?

liiga palju, mida vaadata, ja millele üksikasjalikku tähelepanu pöörata. kas pimeda inimese peas on enesekohasem? kas pupilli must on toosama jõe läbitungimatus? kas pilgu keskel on tühimik? kas see tühimik on suuteline kedagi otse kõnetama?