alaskan pipeline (sülearvuti-üksindus)

taevaskoja öödes - kui askeldada mõned päevad väikeses, metsa mattunud majas, mille ruume valgustab piisav hulk küünlaid ning milles elades tuleb janu korral emalättest vett tuua - valdab peale täieliku eemaloleku sisemise harmoonia ning kõige selle, mida kunagi oli tarvis hakata looduseks kutsuma, paratamatult veel vähemalt kaks asja: kujutlusvõime katalüüs ja kriitilise distantsi eriline spektraalne läige. sest nii kummaline, kui see ka pole, mõjuvad just seal LinnaTsooni kohta kirjutatud raamatud kõige kirkamalt. just seal, kus vähemalt kilomeetri raadiuses pole ühtegi juhet (rääkimata nendest isearenevatest sinivetikavoogudest, mis iga tavalise arvutilaua tagant väljuvad), ning kus ei leidu midagi sellist, mida looduse asemel tingimata kiusatuslikult loodusvarana peaks vaatlema, tunduvad mõtted tehnoloogiast (KaameraSilmast, KarmaProteesist jne) kõige teravamad ja loomulikumad.

millal lakkasid inimesed teineteise keskel elamast ning hakkasid objektide keskel elama?
millal lõpetasid nad teineteisega rääkimise ning hakkasid rääkima suurepärasest miljööst või huvitavast atmosfäärist: tollest materiaalse tasandi ja kommunikatsioonimaastiku sulami poolvirtuaalsest silmapiirist, mis agorafoobse musta auguna kõikjalt võrgutavalt viipab?
millal - nagu debord küsis - nihkus kõik varem otseselt läbielatu täienisti representatsiooni valda? leidub sadade lehekülgede kaupa kultuurikirjeldusi, mis püüavad seletada, miks ma nendele küsimustele vastuseid ei saa: ma ei suuda omaenese minevikku koherentselt alal hoida. uudistemeedia pagendab kõik sündmused võimalikult kiiresti ajalukku ning toimib ühiskondliku amneesia agendina. pseudosündmused minu ümber paljunevad ning murdosad sekundist mõjuvad nii, nagu neil oleks ajalooliselt määrav tähtsus. aga need kultuurikirjeldused on samavõrra sellesama kultuuri sümptomid kui mingi adekvaatse lahenduse pakkujad.

aegruumiline implosioon (psüühilise ajamõõtme tihendatus ja kõhnad kõrgtehnoloogilised taevatornid keset lõputut fantaasiavaeset tühermaad) on kihistunud "mina" plahvatuse peale (minu subjektiivsed, laialipihustatud, võõrandatud emotsioonid ja isiklikud eelistused, mida mulle vaatemänguliselt tagasi müüakse).

ja tangil on õigus: need on tõesti minu hingega asjad, ning teatud konkreetses mõttes ei ole geniaalsemat reklaamlauset. sest mitte ükski teine reklaamlause ei varja oma allutusmehhanismi selle kaudu, et laseb sel täies alastuses kõigile otse välja paista. (see on nagu see lugu väikesest poisist, keda kahtlustatakse millegi varastamises, ning poiss lausub enesekaitseks: kui arvate, et mina varastasin, siis otsige mind läbi! ning loomulikult keegi ei otsi.) maailmas, mis on sedavõrd vaatemänguliselt pea peale pööratud, on tõde ainuvõimalikult valesuse välgatus. ning mitte keegi, nagu ütleb baudrillard, ei allutu reklaamile sellepärast, et selles oleks midagi tõepoolest tõest. ma ei tea, kas mul on vedanud, et mingi hääl mulle seda pidevalt meelde tuletab, et need on minu hingega asjad? (võimalik, et see on selle "kõigi homse pidude" tulevikulise pangaautomaadi hääl, sootu ja kastraatne, nagu oleks keegi sel pool tundi mune pigistanud...) nagu ma just kuulsin, on seppälä tulnud välja sinu hingega asjade temporaalse ekvivalendiga: see hetk mahub kilekotti. pole just väga mage? ei, mitte väga.

on selge, miks terve elu linnas elanud inimene hülgab selle väga harva täielikult: ta ütleb, et loodusest puudub fantaasia. aga miks? sest ta ei saa lahti harvatajutavast ja mingil teisel eksistentsitasandil värelevast vaimust, mis tegelikult koguaeg tema vasakul õlal istub ja valetab: hinge tagasi ostmiseks on kujutlusvõimet tarvis. (kas sellepärast tulevad taevaskojas tehnokraatliku ideoloogia kohta mõeldes kõige sisulisemad järeldused?)

sülearvuti-üksindus: kultuurilise võõrandumise võitva külgetõmbe kõige täiuslikum konditsioon. sülearvuti: piisavalt suur, et piirata ja hõivata piisaval määral füüsilist liikumist; piisavalt väike ja lubavalt multifunktsionaalne, et see mõjuks küllaldase ja atraktiivse proteesina. (sülearvuti tõeline afektiivne eelis ei seisne mitte selles, et sellega saab peaaegu igale poole minna ja "peaaegu kõike teha", vaid selles, et see just täpselt paras füüsiline vaev, millega teda vajalikku kohta nihutada, teisendatakse automaatselt ümber edasiseks pöördumatuks gravitatsiooniks sülearvuti enese suhtes.) vangistades vaid õige pisut füüsist, paiskab see mu ilma igasuguse juhtmeta (seal kus ja siis kui ma seda tahan!) kollektiivse alateadvuse mitteruumi (ma pole seal mitte üksi, vaid justkui kõigi kõige vahetumas läheduses) ning laseb sümboolsel universumil mulle ilma igasuguste takistusteta materialiseerituna paista (sest kas mitte just seda ma ei tahagi, ja võimalikult palju ja tasuta, et oma võõrandatust korvata?)

sülearvuti-üksindus kui minu ajaloolise päritolu hägustatuse ja minu sotsiaalse võõrandatuse võikalt täiuslik kompensatsioon: minu enese poolt sisustatud iseloomulade, millest on ühtäkki pöördumatult võimatu loobuda. ning loomulikult on sülearvuti-üksindus linliku olemisvormi mikrotasandi peegeldus, hiliskapitalistliku konditsiooni üks tuumstseene. sest kas pole linn mõeldud just selleks, et inimene ei peaks enam iial seisma silmitsi oma seesmise, lahendamatu traumaatilise tuumaga (nt oma päritolu paine, oma hinge ning vanade ülemvõimu ja allumise suhete liignähtavate manifestatsioonidega?) kas pole linn see, mis elab, et inimene ei peaks ise elama?

linn, nagu ütleb peaornitoloog, on tehtud unenägudest.
ja selles on võimalik olla võikalt ja täiuslikult üksi.
üksi, paremate laulusõnade kohaselt, nagu naftajuhe alaskal.