04 ohutu võimaluse paratamatu üleolek [poolik]

Sel teravhämarasse õhustikku ja rahututesse rahvamassidesse uppunud õhtupoolikul ajab Isac Grey end juba kuuendat korda poriselt asfaldilt püsti. Ta peab seda tegema kiiresti, sest iga järgmine moment, iga viivitatud sekund võib teda uuesti pikali paisata. Need tänavad ei halasta iialgi – väiksemgi hilinenud instinkt või refleks maksab siin rängalt kätte. Grey teab, et siin pole kunagi ruumi – pole kunagi aega.
Neli sekundit tagasi tahkestas linn tema ümber uuesti inimesed. Eriline tunnetus, mis lubas tal haarata hoonete piirjooni ja objektide paigutust, haihtus äkitselt õhku ja asendus rämeda löögiga kuklasse. Kellegi kollane spordikott polnud oma ettemääratud trajektoori muutnud, kontakt selle sisse peitunud tahke ja raske esemega niitis Grey ilma igasuguse vastupanuta jalust maha. Ta prantsatas vaikides põlvili ja saadud valuaisting halvas reageemisvõime veel üheks momendiks, mille vältel jõudis järjekordne spektraalne tundmatu temast üle kõndida.
Nüüd on ta püsti ja liigub rahvamassiga samas tempos. See on sellel tänaval ühest kohast teise jõudmiseks ainus ohutu võimalus; võimalus, mille paratamatut üleolekut ta peab mõneks loetud momendiks tunnistama. Ta on tahkestunud, ja järjekordne katse tungida linna fluidaalsesse olemusse on läbi kukkunud. Eksimused tulevad siin kergelt ja lähevad alati väga kalliks maksma.
Grey teadvustab seda. Tema põlvekedred on põrutada saanud, varvastest on paar korda millegagi üle sõidetud, üks seljalülidest tuikab teatud asendis teravalt valutada. Südames neab ta neid kannatusi – miski ei õigusta nii jõhkrat käitumist inimese kallal, olenemata tema soovimatusest sobituda – aga ta surub need kannatused sellegipoolest maha. Ta ohkab ja sellesse ohkesse väänduvad heeliksina kokku rahu ja väljapääsmatu raev. Grey teab: tal on oma eesmärk – mingi seisund, mingi häguselt tajutav lõppsiht – ent tal pole seda enam millegagi võrrelda.

Selles pealesurutud kindlustundes meenuvad talle mõned varasemad eesmärgid, kuid need on liiga kauged, liiga hägused et neile tähendust või tähtsust omistada. Läbipaistev hall naisevaim, mis Greyle ikka ja jälle kõrgel hoonete vahel viirastub, on talle midagi linna hinge sarnast, ainus irratsionaalsuse ja algimpulsi avaldumisvorm selles meeletus loogikavoos, kus loodust asendab kultuur – too teine loodus. Ja ometi tundub ka see üleloomulik karnevalikummitus mõnikord mingit moodi ratsionaalsena, justkui oleks tegu linna enese igatsusliku karjatusega kaotatud asjade seisu järele. Haarata see vaim oma tunnetuskeskmesse ja lasta sel ennast absoluudini läbistada – see on ainus asi, millest Grey praegu tõeliselt hoolib.
Grey teab linna kohta kõike peale tema nime, selle kõige mõttetuma tähistaja. Ta teab kõiki tänavaid, nende paiknemist, nende miljöölist ilmet; kõiki maju, asutusi, puiesteid, parke, väljakuid, otse- ja põgenemisteid; ta teab kõiki turismiobjekte, ehkki eelistab neid mitte tähele panna. Ta tunnetab erinevate kohtade liiklusvoogusid ja liiklustihedust. Ta tunnetab, kuidas teatud konkreetsetel inimestel on tendents olla teatud aegadel teatud kohtades ja kuidas mingid kindlad ehitised muudavad teatud aja jooksul teatud viisil oma kuju. Ta on peaaegu absoluutselt teadlik kõikidest ruumilistest muutustest selles linnas, ilma et peaks olema nende vahetuks tunnistajaks.
Kuid ainus asi, ainus konstant, mis ei lase end lõpuni haarata, on see hallikas õhku tahkunud tont. Tema muutumist ei saa haarata, sest ta ei muutu kunagi, ja selle tõdemusega on Grey nii mõnegi korra käpuli käinud.
Aga ta on otsustanud sihikindlalt edasi proovida, sest ta ei suuda uskuda, et siin linnas saab eksisteerida miski, mis ei allu tunnetuslikkuse kompivale kontrollile. Ja veel enam – ta ei suuda uskuda, et see mittemõistuspärane asi on ainus, mis kunagi ei muutu. Ta võtab seda kõike kui võitlust, milles on lõputu hulk ajutisi tagasilööke. Ta võitleb linnaga, ja linn võitleb vastu.

Mõnikord, kui Grey sukeldub millegi juhusliku ajel oma otsingutesse liiga sügavale sisse, murrab ta läbi ühte teise kohta, mingisse ebatavalisse, harilikult tajumatusse maailma, kus kõik kontuurid on selgepiirilised ja iga objekti tähenduses segustub häirimatult ja üheseltmõistetavalt nii idee kui funktsioon. Ta teab, et see maailm on igas inimeses olemas, ent vähesed jõuavad selleni, sest see on liiga põhimine, liiga olemas, et sellesse ilma äärmise pingutuseta kohale jõuda.
Ta istub lennukis, mis on just käivitanud oma reaktiivid, et atmosfääri kõrgematesse kihtidesse söösta. Lennukis on viisteist kohta, millest enamik on alati tühjad; seal on ainult paar kolm perifeerset reisjat, kellega ta kunagi ei räägi, kes on samavõrra üksinda kui tema ning kes haihtuvad, kui neile otsepilk visata. Ta teab juba varasemast üksindust, mille see taevassesööst tekitab, ja see üksindus on absoluutne, põhimine - see on puuduolek, millele on rajatud tema sisemine kese.
Kui lennuk on jõudnud kõige kõrgema kandva atmosfäärikihi peale, lülitab ta mootorid läbistava jõnksatusega välja. Edasi toimub ainult hõljumine, vaikne staatika kümme tuhat kilomeetrit tunnis. Grey lihtsalt hõljub seal ja see on saanud talle laiemate asjade võrdkujuks.
Nagu oleks tema sama suur kui see maailm – too teine – millele ta alla vaatab.
Kui lennuk on langenud piisavalt madalale, et tihedamad atmosfäärikihid selle hõljuvat kulgu oluliselt takistama hakkavad, lülituvad mootorid uuesti sisse ja tulistavad kroomjashalli sujuvterava kere uuesti tagasi üles.

Aga praegu on ta siin, sel tänaval, väga kaugel tollest teisest kohast, kus ta end ainsana õigesti minana tunneb. Kõrghoonete peegelklaasid toovad tagasi kujutisi sadadest möödavilksatavatest identiteetidest. Üks neist, nüüdseks kõikidest teistest eristamatu, paistab endale olevat Isac Grey. Saanud hetkeks tahtmatult osakeseks sellest korallrahu meenutavast inimvoost, heidab ta endale liikumise pealt kiire pilgu. Tema riided – helebeež mantel, sinised Lee teksased, suvaline valge triiksärk ja mustvalged Avanti tennised – paistavad kohatult märgade ja poristena. Aeg on jälle kord loobuda ja neid vahetama minna.
Grey keerab ümber nurga ning jätab rahu endast maha.