ruutjuur punasest luulust

Anna magamistoa kulunud klaasidega ruutaknal laotuva sapikarva tolmukihi tagant algab tegeliku ja väljamõeldu, kehalise ja kehatu tinglik piiriala. Tema närviliselt tõmblevate silmade jaoks – valinuks ta need hommikuvalguses vastu tuhmjat klaasi suruda ning teisel küljel kunagi alla libisenud happelistest piiskpisarajälgedest mööda vaadata – on selle ala läbimõõduks peaaegu poolteist kilomeetrit: objektid, struktuurid ja ideed muutuvad linna keskme poole minnes üha viirastuslikumaks, järjest kehatumad asjad saavad järjest materiaalsema tähenduse. Raha virvendab õhus. Iga isend sellest varahommikusest inimestevoost, mis kirka vohava korallrahuna kesklinna tänavaid kattis, on selles läbipaistvuses kindlal kursil omaenese võimaluse, paratamatuse või pöördumatuse poole – ettemääratud, süstemaatilises liikumises oma ainsa läbitunnetamata vabaduse suunas.

Aga siin on praegu veel vaid järelpildid, paigutised vilgatused kirkast neoonist, mis on sunnitud alistuma äärelinna teravnurksete varjude ees ning loobunud üritamast paljastada elanike läppunud ihavaakumit ja poriseid hunte, kes uluvad. Hiiglaslikud, unustatud iidsete sõjamasinate sarnased koristusmasinad pühivad ja kastavad nüüd rahunenud kiskjate vaiksel urinal lagunenud teekatteid, tehes seda alati hommikuhämaras, otsekui kartes oma nähtamatusepüüdluses, et keegi satub peale sellele paljastushetkele, mil vohav linn igaks algavaks päevaks oma puhta, üleklantsitult ahvatleva kuju võtab. Rütmiline roomikuklõbin on juba ammu saanud osaks igahommikusest mürafoonist. Roostesed prügihunnikud, mille inimesed on oma kindlakskujunenud automatismis otse tänavale paisanud, haihtuvad hiiglaslike prügikulgurite teraskõhtudesse; masinad pahvatavad neelatades välja saastliku õhuvoo, mis pihustab lauslagunevate puituberike vahele nööridele rippumajäänud pesu peale gaasilist pruuni. Anna mõtiskleb, kes võiks istuda nende rahulik-massiivsete koidukuulutajate roolis? Kas üldse keegi? Ta ei teadnud... Võib-olla polegi need masinad, vaid kindlasse poolvalgusesse esile paisatud eeterlikud viirastused, linna tasapindu pidi kulgevad masin-vaimud, mis annavad siit, nõlva pealt, hoolikale vaatlejale mõnesekundilise võimaluse kaardistada linna veritsevaid hargnemisteid ja kohtadevahelist miinusmärgilist ruumi.

Sest nüüd on prügimasinad kadunud nagu poleks neid kunagi olnudki ja üks leemendav keskklassi ärimees keerab oma roostetolmuse vana Dodge’i järsu jõnksatusega ümber nurga, nägu tuuleklaasi taga otse Anna akna poole vaadates vakatavasse, hambaid paljastavasse karjesse hangunud. Neil kõigil on sellised näod, nüüd kui ta näeb neid oma autodes rändtirtsuparvena ka äärelinnast üle sõitmas – see hääletu karje on tasane märk tundest, mida pakub liikluses püsimise ahvatlev hüsteeria. Neil kõigil võib olla erinev eesmärk, kuid seda tähistab üks ja seesama naudinguline pantomiimne röögatus.

Ta kujutleb hetkeks, et neist igaühe ainuvõimalikuks sõiduvahendiks on nii kiirteel kui all-linna sumbetes ummikutes väikese elumaja suurune mustjaskollane Cati buldooser. Nad sõidaksid ülikondades nende asjadega oma angaaridest välja, suunduksid allalinna ja läheksid võimalikult kompromissituks. Püüaksid teineteisest metallikrigina ja teraskolksatuste saatel agressiivselt üle sõita ning lõhuksid oma koppadega kollateraalses süüdimatuses ümbritsevate peegelklaasiliste ärihoonete küljest toestavat terast.

Anna lööb kihvad keelde. Katsub vaikides näpuga verd.

Koitma hakkav solaarorgia viitab äkitselt pulseeriva, vihiseva insomnialaine uuele teadvustatud tulekule. Ta võpatab end kiire tõmblusega ärkvelunelisest sooporist püsti, võtab harjutatud sõlme seotud takunööri ning jookseb sekundite pärast kergetes sandaalides raudteeviadukti poole; sinna kus algab tema enese isiklik tukslev ruutjuur punasest luulust. Ta teab nüüd, nagu iga kord uuesti, et kõige olevam on just linna ääres, kus õhulõhedest võis mõnikord märgata tegelikkuse aktiveerimata registreid. Ent viaduktiharjale jõudes ei vaata ta ringi, vaid viaduktipõhja nüüdseks punaseks värvunud asfaldile ja jälgib, kuidas see murenema ning tükkhaaval aeglaselt taeva poole rebenema hakkab. Servadest kergema kiviklibuna, keskelt ruutmeetriste lahmakatena ja vahepealt närvilise antigravitatsioonilise sajuna mis hakkab viimaks ka Annat ennast kaasa kiskuma. Ta klammerdub kättpidi viaduktipiirdesse, saab aru, et õige pea sellest ei piisa, võtab harjunud liigutusega käe ümber keeratud takunööri ja seob selle viimasel hetkel piirde külge. Tagurpidine asfaldisadu veab ta hapra keha ülespoole, kuid paarimeetrine nöör peab ning ta jääb pea alaspidi õhku rippuma, tundes, kuidas nöör peopesa soonib ja musttõrvased tükid temast aeglaselt mööda kriibivad.

Ta ärkab kunagi hiljem, siis, kui siin juba päevased autod sõidavad, ühe mureliku möödakäija õlastraputuse peale, ning seob ebamugavalt vabandades nööri viaduktipiirde küljest lahti. Ta tõuseb püstimale, heidab pilgu all-linnale ning kujutleb mõttes, kuidas oleks kõndida selles hoonete poolt piiritletud inimtihedas vetikameres. Kui see oleks tema, mõtleb ta, siis võib-olla nendest läbi või nende kohal, kõrgel hoonete vahel.

Ja kesklinnast tulvab vananevate logoviitade surisev neoon, seal kohapeal kindlasti kirkam kui päev.

Anna tunneb, et peab mingit tegevust leidma. Ta võtab telefoni, helistab, kuid keegi ei võta vastu.