a different class

võimalikud spoilerid neile, kes "klassi" näinud pole (ehkki minumeelest spoilib meedia seda juba ammu külma rahuga, ja ega see teadmine ka midagi riku või muuda)

riskin öelda, et "klass" on mängufilm, mis oma (eeldatavalt) odava eelarve kohta on kunstiliselt hästi teostatud: hea kaameratöö ja montaažiga, tõetruult mõjuva dialoogiga ja viimase aja eesti filmi kohta harvanähtavalt korraliku näitlejatööga - üldises plaanis pani see pisut taga igatsema seitsmekümnendaid, mil leidus veel korralikke eestlastest filminäitlejaid, kelle teatrikool lähtus teistsugustest alustest või siis ei avaldanud filmirollidele sedavõrd suurt mõju, et igal võimalikul hetkel peaks filmimeediumi miljööloomelist potentsiaali umbusklikult eirates teatraalset efekti üle keerama. noorte näitlejate näomiimika passiivne valgustneelav cool mõjus külakomöödiate skemaatiliste ja ülepingutatud tundesimulatsioonide ajastul igati virgutavalt. autentselt, kui soovite - ent selle autentsuse juurde tulen ma peagi tagasi.

meie silme ette manatakse väidetavalt "paljude tõestisündinud lugude" alusel kirjutatud lugu koolivägivallast, väga üldjoontes sellest, kuidas klassi peksupoiss otsustab päev päevalt kasvavatele repressioonidele ning olukorra väljapääsmatule loomusele lõpuks reageerida ning laseb ühel päeval pool klassi maha. kirjeldatakse olukorra väljapääsmatuse mitmeid valusaid aspekte, alates otsesest diskursiivsest paratamatusest ("kui hakkad vastu, teeb see asja ainult hullemaks") kasvatuse problemaatika ("minu poeg ei lase ennast lihtsalt niisama peksta!") ja pedagoogiliste väärlahendusteni välja (kui ülejäänud klass vaikib kollektiivses konsensuses õpetaja nõude peale "süüdlane välja anda", käsib ta neil kõigil tunni lõpuni püsti seista ja peksupoisil istuda - suurendades ja rõhutades sellega veelgi rõhujate ja rõhutu sotsiaalset erinevust...). filmi tegemisel on kõvasti vaeva nähtud noorsoo sotsiaalkultuuriliste aspektide edasi andmisega - draamateosele omast poeetilist liialdust kõrvale jättes võiks öelda, et noortekultuuri (stiilid, kõnepruuk, släng, soundtrack jne) on siin kirjeldatud võrdlemisi usutavalt, autentselt. ent selle autentsuse juurde, nagu öeldud, tulen ma peagi tagasi.

ilmar raag on mitmel pool ajakirjanduses rõhutanud "klassi" maailmaparanduslikku taotlust - ju tähendab see kavatsust osutada sotsiaalkultuuri helladele kohtadele, et nende teadvustamise kaudu neid seejärel siis hõlpsamini vältida. selles mõttes jääb filmi juhtmõte ("koolivägivald ON", "vägivald sünnitab vägivalda", "vägivald ei ole lahendus") neutraal-passiivseks - kutsutakse üles "midagi muutma", kuid konkreetset lahendit ("kuidas muuta") välja ei pakuta. nagu väga tihti sotsiaalproblemaatikaga tegelevates filmides, on ka siin seega jäädud lootma "usuhüppele" ja jäljendava kunsti tervendavale mõjule - iga võimaliku klassi "pahad poisid" peaksid end filmi kui peeglisse vaadates ära tundma, järgmisel päeval kooli minema ja sellele, kes eile roietesse sai, mõistev-kahetsevalt õlale patsutama. nüüd on aru saada, miks "usuhüpet" peab toetama stiililine autentsus: filmi passiivsena sisse kirjutatud sõnum muidu lihtsalt ei avalduks, ei jõuaks kohale.

paradoksaalsel kombel on autentsusel aga ambivalentne mõju - ning ma ei räägi tingimata sellest, mida nägin kinolinal, vaid pigem sellest, mida kogesin saalis. minu selja taga istus rida teismelisi (arvatavalt klassi kõige "vajalikum" sihtgrupp), kelle pidev kommentaar peaaegu kõigele filmis toimunule kenasti minuni jõudis. (tegelikult olid nad hoopis valesse saali tulnud ja pettusid, sest olid lootnud näha pigem tartu poole teele asuvat jani.) efekt oli paljuski sama, millest mõni aeg tagasi räägiti rullnokkade ja "tulnuka" puhul - "tulnukas" olevat rullnokkade seas väga populaarne, selle asemel, et tuvastada filmis enese aadressil tulvavat kriitilist kommentaari, ei tunne nad end seal ära ning laenavad sealt vaimustunult slängi jne. (või õigemini, kui olla täpne, siis tunnevad nad sealt end liigagi hästi ära - ilma tolle kriitiliseks samastumiseks vajamineva minimaalse distantsita, mis võiks neile öelda, et "midagi on valesti".) ka "klassi" vaadates jäi sama mulje: kui väga räigete kohtade peal millegi lausutu üle naerdi, ei mõjunud see mingi väärdunud sarkasmina, mida distantseerunud pseudo-analüütik endale halvimates unenägudes võiks lubada, ega ka hirmunaeruna, millest michael haneke oma filmidega seoses räägib: naer selleks, et traumaatilisega kuidagigi toime tulla - vt andres maimiku suurepäraseid artikleid haneke filmide kohta http://www.sirp.ee/index2.php?option=content&task=view&id=3399 ning http://www.sirp.ee/index2.php?option=content&task=view&id=3438

pigem oli see ikka diskursiivse samastumise naer: ennast tunti ära, kuid liigagi hästi. ja niimoodi haihtub "autentsuse tervendav mõju" praegusel postmodernsel ("tegelikkuse lõdveneva haardega") ajastul koos tegelikkuse ja representatsiooni vahelise tingliku piirjoonega. kujutis ei mõju enam kujutisena, vaid tegelikkuse enesena (või tegelikkus kujutisena, mis vahet seal on), representatsioon ei pruugi enam "minimaalse kriitilise distantsi" saavutamiseks võimeline olla. vaatajas ei tekkinud enam tõlgitsevat küsimust "võib-olla oleme me kah mingis mõttes nagu nemad seal ekraanil?" pigem oli äratundmishetk täielik ja afektiivset laadi: "näe, need oleme meie!" - süvendades ja rikastades sellega vastavaid käitumismalle ning sotsiaalset diskursust.

niimoodi võib väga kergesti juhtuda, et see film avab vaid nende vaatajate silmad, kellel on need juba niikuinii avatud: kriitiline distants tekib ainult neil, kes on tõepoolest kõrvalseisjad, neil, kes tajuvad situatsioonitervikut "väljastpoolt". selles mõttes on täisväärtuslik e.-k. mõte selle kohta, et pragmaatilises mõttes on "klassi" parim sihtgrupp kooliõpetajad ja lapsevanemad, keda film võiks suuremale mõistvusele kutsuda või võimalike kasvatuslik-pedagoogiliste väärlahendite vältimise suhtes (mitte just eriti kerge ülesanne...) aru pidama panna. (ning kujutlegem ette eriti traagilist vaatajapositsiooni, "peksupoisi" enda oma - mida see, kes koolis igapäevaselt kere peale saab, "klassi" vaadates võiks mõelda? vaadata klassikaaslastele lootusrikkalt otsa, silmis meeleheitlik "ärge enam tehke..."? või hoida kahekordselt teadlikult silm peal eneses kerkivatel agressioonihoogudel ja kannatada keskkooli piinarikka lõpuni? ("küll see ükskord läbi saab...) - see viimane filmitõlgendusvõimalus oleks domineerima jäämise korral eriti julm, vaigistades ainsa tegelikult õigustatud vastuhakupositsiooni.

paradoksaalsed küsimused "klassi" ümber paljunevad, teisenevad ning ei leia ühest vastust (paljudest üksiknüanssidest ei jõua ma siia lihtsalt kirjutada). mida enam ma mõtlen, tundub filmi neutraal-passiivne, osutuslik sõnum mulle teatava paratamatusena - siiani pole ma suutnud sellele probleemistikule "positiivset lahendusprogrammi" välja mõelda. kui keegi, kes siinset lugema satub, millegi sellise peale tulema peaks, võiks ta selle blogikommentaarides välja pakkuda. ent see, et film nende asjade üle mõtlema paneb, tähendab iseeneses juba mõningast õnnestumist.

ning kas pole see lõppude-lõpuks tõeliselt eetiline kunstiline akt - kõikide riskide kiuste siiski midagi niisugust luua, loota kaotatud lootuse ajastul, mingis mõttes ohverdada end ennustamatute tulemuste nimel?

* * * * *

nii temaatiliselt kui ka stiililiselt tekitab "klass" minu peas lühiühenduse mõne aasta vanuse michael moore'i dokumentaalfilmiga "bowling for columbine", mis jutustas usas sageli esinevatest koolitulistamistest. sagedaste õpilasagressioonide tekkepõhjustena nägi moore uuskonservatiivse poliitika tulemusena süvenenud ja massimeedia kaudu regulaarselt juurutatud agressiivset meelestatust ("we are at war at all times"; "in today's america, freedom has a price..." jne), tööpuudust, relvahankimise lõtvu seaduslikke kriteeriume jms.

tähelepanuväärne oli moore'i dokumentalistika stiil: tegu oli n-ö fiktiivse dokumentaaliga; peatselt selgus, et moore'i esmapilgul väga atraktiivse, sarkastilise ja igameheliku jutustamislaadi toetamiseks oli ta mitmeid intervjuukatkeid oma suvast lähtuvalt lõikunud, et "üldine argument" veenvamana kõlaks. moore'i tegevusprintsiip, "võitle vaenlasega tema enda tingimustel" (kasuta parempoolsete populistide õõnestamiseks ise populistlikke meetodeid!) ,jooksis üldjoontes vastu seina, sest see mitte ei õõnestanud uuskonservatiive, vaid tõmbas moore'i enese nende mõjuvälja: tootis ja tugevdas juba kehtivat diskursust, andis taaskord põhjuse samadest asjadest pisut erinevalt rääkida, neid üle korrata ja juurutada ning andis väiksema lisandusena valitsevale ideoloogiale uue välisvaenlase, mida enese põlistamiseks oli kerge ära kasutada ("moore seab sõja ning järelikult ka vabaduse kahtluse alla"). nii et moore'i juures ilmnes (nüüd juba kvantitatiivselt märksa laiemal skaalal - ent kvalitatiivselt on need skaalad alati võrdsed!) sama paradoks: et jõuda oma pointiga kohale ("avada parempoolsete silmi") pidi ta kasutama populistlikke meetodeid, kuid mõjus seeläbi parempoolsetele enestele populistlikult ning kokkuvõttes veenis ta ainult vasakpoolseid, kelle silmad olid juba niikuinii avatud (ning kes seeläbi ei tundnud eriti paradoksaalsel kombel ära ise-enese poliitilise retoorika populistlikku loomust).

aga ma ei taha selle analoogiaga mingilgi moel väita, et "klass" kuidagi populistlik oleks (???), ja kindlasti ei taha ma asuda sarkastilisele positsioonile, millelt lähtudes niisuguste filmide maailmaparanduslik taotlus on naiivne ja mõttetu. tahan lihtsalt osutada selle taotluse realiseerimise raskustele kultuuriruumis, kus tegelikkust ja representatsiooni (tähendust ja tähendus-simulatsiooni) on keeruline eristada.

a ma nüüd magama...