la-la-laibach

enne kui nüüd siia kirjutama asusin, varusin nädala, et end ljubljanas sisse seada, ootasin ära aja, mil lähim puuviljakaupmees teab mu nime, mil lähima välikohviku ettekandjad mind nähes mulle esimesest harjumusest tasase naeratuse saatel tervituseks noogutama on hakanud, ning mil ma ise võin samaväärsest esmasest harjumusest noogutada selle linna ja tema tänavate peale, kui ma neile jalutama satun. see aeg on nüüd käes, ja nagu ma mõnele sõbrale lubasin, püüan siinsest olemisest ja nendest jalutuskäikudet sellesse võrguruumi senisest tihedamini kirjutama hakata. (senist kirjutamissagedust kaardistades tõden, et vähemalt esialgu ei peaks see üle jõu käima.)

esimene asi, mida ma tahaksin tutvustada on huvitaivam tosinast siin lähedal asuvast välikohvikust. või õigupoolest pole huvitav mitte kohvik ise, vaid ruum, mida ta on sunnitud otsekui pärast pikka vastupunnimist asustama.

ma ei ole mitte kusagil näinud nii palju välikohvikuid kui ljubljanas. ilmselt on see mõnevõrra ka suure suve sümptom, mis siin ikka veel kestab, aga ma elan umbes kolme ja poole kilomeetri kaugusel postkaarditurismi-kesklinnast, tulen linnast koju ühe laia asfalteeritud magistraali serva pidi, möödun lugematutest büroo- ja tööstushoonete ning paneelelurajoonide kvartalitest, et jõuda ühte üldmiljöölt üheksakümnendate alguse maigulisse regiooni, kus on segamini hallikarva elumaju, õppehooneid ja kontorihooneid, ning kus igasuguse loogika kohaselt ei tohiks olla rohkem kui paar toidu- või esmatarbekauplust, ent võin visuaalse mälu toel ikkagi lähema viiesaja meetri raadiuses kokku loendada vähemalt kaksteist keskmise suurusega välikohvikut. ja need kõik on keset tööpäeva enamasti umbes kolmveerandi jagu inimesi täis.

aga see minu lemmik, fontana-nimeline kohvik (ja piltide põhjal võite piisava lisauurimistöö korral järeldada, et kohviku logo on täpselt samasugune, nagu ühe kunagise üheksakümnendate alguse inglise alternatiivplaadifirma oma) on surutud ühe kõrge büroohoone taguse väiksematest hallidest betoonhoonetest ümbritsetud väljak-läbikäiguhoovi ühte nurka. väljaku keskel on purskaev, mis ei tööta, ja mis pigem polegi enam purskaev, vaid hiilgav monument mõnele kadunud maailmale.

aga keegi ütles, et üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna, ja ehkki mina sellesse teooriasse ei usu, räägitakse ka, et osad asjad töötavad, ilma et sa neisse uskuma peaks.

seal istudes, piimakohvi juues ja ümbrust vaadates tekib tunne, nagu oleks kohalik kultuur võtnud kõikide oma jõududega ette meeleheitliku sõjakäigu tolle absoluutselt nõtke kerguse vastu, millega le corbusier'lik Puhas Vaim selle tuumasõda välja kannatama mõeldud materjali, selle betoon- ja teraskonstruktsioonide inertse vohangu oli kunagi oma organiseerivale kontrollile allutanud.

ja siis saanud selles lahingus väga-väga suurte kaotustega lüüa.

aga kuivõrd kusagile polnud minna, siis tuli kaotusega harjuda, ning harjuda tuli ka pahupidi pööratud päikest meenutava skisoidse teraspurskaevuga, mille vastane oma võidu tähistamiseks lahinguväljale püstitas. ja aja möödudes ning seepärast, et elu peab edasi minema, rajati sinna väljaku äärde tagasihoidlik kohvik, pandi leplikkuse märgiks sellele tolle purskaevu nimi, ning hakati tasapisi selles kohvikus kohvi joomas käima. ning avastati peagi, et tegelikult on nende terasbetoonseinte vahel seal kohvikus kuidagi armas istuda - vestelda, vaielda, naerda ja juua. mõne aja möödudes oli kohvik alati inimesi täis.

ning ühel päeval lakkas purskaev töötamast ning inimesed, kes väljakunurgast seda teraskarkassi mõnda aega üllatunult silmitsesid, tundsid sellele lakkamisele isegi kuidagi kaasa, ja siis läks üks neist purskaevu juurde ja kinnitas sinna sildi, mis ütles, et sellest seismajäänud kaevust ei tasuks vast vett juua.

vett tasub pigem juua kohvikus "fontana", kus iga tellitud kohvitassiga seda ka ühe klaasi jagu alati kaasa saab.