where old men go to die
ehkki ma tegelikult ajutiselt elan siin, ütleb avantüristide võrgupäevik, et ma olen reisil, ning siin on pisut miskit, mis võiks seda viimast muljet süvendada.
käisin vahemereäärses pirani linnas, mida võiks visby kõrval kirjeldada kui veel üht positiivse laenguga maailmalõppu. saabusin sinna pühapäeva hommikul kell üheksa ja astusin ainsa reisjana bussist maha. buss keeras ümber (sest linn asub väikese ja kitsa poolsaare tipus), hakkas tagasi sõitma ning ringi vaadates ei näinud ma mitte ühtegi hingelist. leidsin end otsekui seiskunud ajast - otsekui oleksid ametivõimud saabuva tormi eelses vaikuses evakueerinud kõik elanikud. alles paar minutit hiljem kohtasin esimesi kummitusi, kes uniste nägudega püüdsid kohvikuid avada, või suundusid ükskõik millise järgmise tegevuse, ükskõik millise järgmise saatuse suunas, mis neid ees ootas. niimoodi oli see esimesed kaks tundi, mil tegin poolsaarele mööda mere äärt tiiru peale ning kolasin põhjalikult sellele kokkukuhjatud majavohangute sopilistes ja künklikes hoovides.
sest pirani hoonestik meenutab tõepoolest midagi, mida william gibson võiks kirjeldada kui nüüdisaegset vahemereäärset väikesprawli; elumaju pole sinna mitte niivõrd ehitatud kui kokku kuhjatud, ning nad on sinna maha prantsatanud ja hangunud võrdlemisi sattumusliku browni liikumise tagajärjel. tohutult, meeletult palju hoovisopistisi, lagunemakippuvate kivikatuste paljutasandiline tühermaastik, pizzakohtade sildid ja kõikjal rippuv pesu. siis, tolle hommiku tollel tunnil tundus, nagu oleks see pesu seal alati juba rippunud, ning nagu keegi ei kannaks neid riideid kunagi - sest kehatute ning läbi vohanguseinte liikuvatena, nagu selle koha asukad kindlasti olema pidid, polnud neil ka riide järele vajadust. millegi eest selles linnas polnud täienisti ja põhjalikult hoolitsetud, paistis, nagu hoolitseks elu vajaminevate asjade eest ise, ning kõik ülejäänu, funktsionaalsest ringlusest või tahtmistest ja ihadest kõrvalejääv lagunes aeglaselt, omasoodu otsekui bitimädanikku nakatunud virtuaalne tausttekstuur.
umbes kella üheteistkümnest kaheteistkümneni pani globaalne turismitööstus pirani kallastele maha paarikümne neoplani jagu tõsiselt kõrges eas turiste. algas vaikne ringijalutamine; vaevaline, kuid õnnelik uudistamine; mererestoranide täitumine. ma ei ole mitte kusagil näinud nii palju sedavõrd vanu rännulisi. tekkis kujutelm piranist kui linnast, kuhu õnnelikud vanad mehed lähevad surema, kui nad ära väsivad. lasevad lihtsalt peal pizzataldrikusse vajuda ning auto kirstuga sõidab ette...
ent tegelikult hakkas elu vilkalt käima, sukeldujateklubi avas uksed, ning just tol päeval möödus poolsaarest hooaja suurim regatt, millest võttis osa 1800 alust. sellega käisid maismaal kaasas paljud noored, levis jutt, et osavõtt on sedavõrd massiline, et paljud loobusid, sest merel läinuks kitsaks...
pärast seitset tundi ringikolamist ma väsisin ja otsisin ühe mereäärse kohviku, et istuda ja kirjutada. igal juhul on see koht, kuhu tõepoolest tasub minna, ja eriti nondesse sopistustesse ja hoovikestesse...
pildid on siin
ps! tagasi laibachi sõidutas mind hea õnne korras oma valges sport-audis üks tütarlaps, keda varasemast tundsin. istusime kolm tundi mere äärest tagasivalguva autodevoo ummikus, ning ehkki meil oli lõbus, oli tema koer - nagu ka võib-olla ka piltidelt näha võib - pikast päevast väga väsinud. aeg-ajalt, unest ärganuna hakkas ta meid tagaistmelt käppadega kompima, andes mõista, et ka tema on olemas. "she's quite an old lady, in dog years," öeldi mulle. nii et veel üks vanaldane rännuline...
pps! varsti peaks siin juttu tulema sotsialistliku ljubljana arhitektuuri vihakobaratest ja külmadest mustadest pisaratest. ja siis - veel enne aastalõppu - võiks saada sõna selle võrgupäeviku esmakordne külalisesineja, kelle nimi on arvatavasti gary.
1 Comments:
Jack, mul on hea meel lugeda, kuidas sa Piranis käisid. Olin seal mõned päevad juulis, ma ei mäleta, kas mainisin sulle seda kunagi. Ööbisime linna kohal sellesama kõrge kellatorniga kiriku aias, kust sa ka nähtavasti linna pildistanud oled. Ööd olid nii soojad, et magamiskotis hakkas palav (nendin läbi akna hõredat lumesadu vaadates). Ma pole Vahemere ääres käinud muul ajal kui suvel, üldse ei kujuta ette sügist.
Pirani ehitasid kunagi veneetslased, mida on ka igal sammul näha, nii majades kui tänavates. Mäletan, et mind pani seal taas imestama see vahemerelaste monumentaalne anne - kuidas nad ehitavad nii lihtsalt ja nii püsivalt - nad oleksid justkui liiga laisad, et varem kui iga 500 aasta järel uut maja või valjakut või tänavat ehitada. Ja miski dissonants nende ehituskunsti täieliku maitsekuse ning muusika veidra imaluse vahel. Tundus, et meil siin on täpselt vastupidi (eestlased ju lihtsalt ei oska viisakat linnaruumi luua) ning see on kuidagi sümptomaatiline.
Meie kõige kummastavamaks tutvuseks Piranis oli aseri rahvusest kunstnik, kes oma väikse poja seltsis rannabulvaril maalis, ning väitis meile, et on Venemaa ja Sloveenia kunstiakadeemiate liige, meditsiinidoktor ja valdab kümmekonda keelt. Muuseas oskas eesti keeles öelda "kas sul häbi ei ole" jms, kunagine eesti pruut oli õpetanud. Selline tumedat verd lokkisjuukseline turd mees (mälestuses nagu Diego Maradona), tuli iga ennelõuna mere äärde, et oma varjulises nišis õhtuni lõuendi ümber sehkendada, oma poisiga jännata, kümnete möödujatega lobiseda, meestega mingit petanque'ile sarnanevat mängu mängida. Selline omamoodi vahemereline elukunstnik, elab muide selles veneetsia stiilis (rõduga) majakeses peaväljaku ääres, mida sa samuti pildistanud oled.
Soovitan käia ära ka Zagrebis, kui sa pole veel jõudnud, on ka väga huvitav ja omanäoline linn, Laibachist 2-3 tundi mugavat rongisõitu. Ja tervita raudteejaama kebabi-meest! Üks päris huvitav inglane või šotlane tavatses seal ka käia, huvitav kas sa teda kohtad.
11:56 AM
Post a Comment
<< Home