diary mode 3

on olnud järjekordne vaakumhommik, kus tähtvere taevas maalib hallile asfaltile oma halliga halli. ehkki siin, mul on tunne, pole hämardumas ükski ajastu. keskklass silmapiirini: äri nagu ikka, maailm ilma lõputa.

vastuseks jaanuse kommentaarile kaks postitust tagasi: ma ei pidanud "juurdepääsu" all silmas mitte (igasuguse) info pelka kättesaadavust, vaid (kultuurilise tegelikkuse) "hõlmava" kirjelduse usutavust. ja see tundub mulle tõlgendusest haruldasem olevat - siin võiks muidugi hakata arutlema selle üle, kas üldse midagi saab esitada mittetõlgenduslikult, ent see oleks juba natuke fundamentaalsema tasandi vaidlus kui see, millel asub juurdepääs - hinnang dualism. aga ma palun vabandust - need on alles väga esialgsed ja üldse mitte võib-olla kõige paremad terminid; samuti pole ma kõike seda sugugi "lõpuni" suutnud läbi mõelda. püüan.

täna on vähem aega: lähen raamatukokku, et orwelliga kaugemale jõuda. palju ulmet järjest saab tõepoolest olla ainult rajude fännide asi: lisaks hüvedele, mida pakub ulme poeetiline materialisatsiooni-mehhanism, tema suurejoonelised väljaränded ning aegruumilised tegelikkusetasandi hüpped, on selles siiski, paratamatult, lihtsalt žanrilistest iseärasustest tulenevalt ka alati midagi peaaegu tuvastamatult tuhmi, mida seda ära tundes taluma tuleb õppida. midagi teha ei ole, nii see on.

tänane jutt on siin.