rêver

ma muutun nüüd pateetiliseks.
sest mõnikord tundub, et pateetilisus ei ole muud, kui üdini isiklik žest kõige avalikumas võimalikus ruumis.
seepärast palun ma vabandust - niimoodi ei tehta.
aga mulle meeldib see laul.
taban end seda kuulamas.
see räägib (kõige muu hulgas) holokaustist.
taban end mõtlemas holokausti peale. juba see on (kõige muu hulgas) pateetiline.
mul on teile sõnad kah, sest anti tõlkis need ära.
veelkord, palun vabandust.

*****

et ta andis oma hinge su kätesse,
muserdasid sa seda kui mure,
ja et ta mõistis hukka teie erinevused
ei kõnni me enam koos

tema elu kaotab endise hoo,
tantsivad leegid, kerkivad käed,
seal, kuhu ta läheb, on surmavalt külm,
kuigi inimene ei vaheta taevast, nägin ma und

nägin und, et võisime üksteist armastada
tuulehoos
tõusis hing, inimkond,
tema veremantel,
lähen sülitan teie haudadele,
pole õige, pole ilus,
nägin und, et võisime üksteist armastada

mis hea pärast lammutada müüre,
et püstitada sinna kääpaid,
sallivuse ignoreerimise pärast
ei kõnni me enam koos

inglid on tüdinenud meie järele valvamast,
jätavad meid kui äpardunud maailma,
mis on igaveseks edasi lükatud,
maailma, kui pendli,
mis on peatunud