Sunday, October 11, 2009

rêver

”Kuuldes eetrikahinana sahisevat Londonit, tunnetab ta nüüd läbinisti, et Damieni teooria ajavahest tuleneva lennuväsimuse kohta vastab tõele: et tema surelik hing on temast kaugele maha jäänud ning seda lohistatakse mööda tolle lennuki nähtamatut ja tontlikku sisemust, mis ta sadade tuhandete jalgade kõrgusel üle Atlandi siia tõi. Hinged ei saa nii kiiresti rännata; nad jäävad maha ning neid tuleb pärast maandumist oodata nagu kadunud pagasit.”

- William Gibson, "Pattern Recognition"

Ma ei ole kuu aega siia kirjutanud ning vahepealne aeg on möödunud pööraselt ruttu. Vaatan oma eelmist postitust - minu peas on see ikka veel aktuaalne ja elav - ning mõtlen: alles ma selle siia kirjutasin. (Või õigemini, Tõnis Kahu kirjutas.) Viimane kuu kujutab endast väljalõiget, mida võib kirjeldada montaaživea terminites: otsekui oleks hiiglaslik jada sündmusi montaažiruumi põrandale vedelema jäänud. Kõik käib nii kiiresti - suur hulk organisatoorset tööd, tüütuid aruandeid ja mitmesuguseid taotlusi; rabelemine, mida selle toimumise ajal saadab siiras entusiasm, kuid mis järele mõeldes nõuab oma laadilt võib-olla ka piisavat hulka enesepõlgust. Teisalt seltskondlike vestluste pidurdamatu voog. Nagu unenäod, mis Bill Murrayst "Coffee & Cigarettesis" mööda vihisevad, kui ta on palju kohvi joonud. Vestlused eluhoost, kirjandusest. Mul ei ole tükk aega nii huvitav olnud.

Aga kõik on läinud nii kiiresti. Justkui oleksin ma iseenesest ette jõudnud.
Pühapäevane Tähtverehommik. Lennuväsimus. Hetk, et selle kõige üle järele mõelda.
Oodata, et hing pagasiga järele tuuakse.