Tuesday, November 03, 2009

machines of god

selle artikli esmasest retoorikast nähtub, et pole enam mingit küsimustki, "kes" kogu maailma saladusi teab; küsimus on ainiti ja ainuüksi selles, kas ta suudab need meile "kohale toimetada". ja kas sa näe - oma suuremeelsuses anname me talle selleks ka teise võimaluse.

oleks ajastule sümptomaatiline, kui deklareeriksin kohe avalikult oma usku kollaiderisse. implitsiitselt teen ma seda nii või teisiti. jah, ei mingit kahtlust : kollaider teab.

"If it works, we will have built the most complex machine in history," said one. "If not, we will have assembled the world's most expensive piece of modern art."

nii et usku on mul asjasse igal juhul.

ja siit küsimus suurele ringile : mis on tegelikult see, millesse kõigil on nii suur usk, et selle mitteolemasolu on peaaegu täiesti võimatu ette kujutada?

2 Comments:

Blogger Elli said...

Higgsi boson

11:23 PM

 
Blogger kaja said...

Sa muidugi heidad enda küsimuse õhku ja ootad söekalt sõgedat, kes haaraks. Ma proovin haarata, aga poolenisti (omades taganemisruumi ka, kuivõrd osakestefüüsika pole mu spetsialiteet).

Mu jaoks on hämmastav, et olgu uudis põrguti (põrgu-ti - kadunud viisiütlev, eks ole) kohta kui lühike tahes, ikka flirditakse selles uudises mõttega, et võibolla on aeg vahepeal (tegelikult) pöördunud. Kuigi ometi, iga talupojamõistus mõistab hästi läbi- LHC puhul on tegu on nii keeruka konstruktiga, et statistline tõenäosus vea ilmnemiseks on suur, väga suur ja see viga lihtsalt ilmneb.

Sellele vaatamata on „võimaliku jälle toimunud aja pöördumise“ näol maailma haaranud mõte mingist korduvast pärisäpardusest. Halvast õnnest, fundamentaalsest jõuetusest tegutseda. Elevusega arvatakse, et põrguti õnn on nii halb, et see pole jäetud õhkõrna lootusena mündiviske või jumala täringuheite meelevalda „kus on veel lootust“, vaid põrguti õnn on halveim võimalikest - siin pannakse täringud kotti, ei ütelda enam midagi ja mõteldakse lihtsalt „ei“. Kõige paeluvamaks on saanud mõte täieliku tühikäigu võimalikkusest ja usutakse, et selle näitamiseks oli tarvis too kõige-keerulisem-masin ehitada. Tertullianuse „credo ...“ tuleb ikka ära.

Apaatse füüsiku pilguga heietades pole tegelikult mingit põhjust Higgsi „jumala osakeseks“ kutsuda, see oreool on tekkinud pigem ikka äpardusest ja ootusest, et „millal sa juba tuled“. Juhtumisi, tolle lünga täitmiseks näeb lünk ise ette meie jaoks jube keerulisi tingimusi.

12:05 AM

 

Post a Comment

<< Home