Thursday, January 13, 2011

travelling without moving

writing apropos his popular novel "timescape" (1980), gregory benford observes that time travel and faster-than-light travel are "probably impossible but difficult to disprove". and let us not forget the inverse corollary: reality is likely, but impossible to demonstrate.

- istvan csicsery-ronay, jr, "the seven beauties of science fiction"

väike sinine puuduolek - see õhuke ja kehatu isiklik infolade siin - kipub mul unustusse vajuma kergemini kui ma ise iga kord selle peale mõeldes arvanud olen. pikka aega ei ole aidanud ka lubadused (endale) seda mitte unarusse jätta ning lubadused (teistele) siia uuesti midagi kirjutada. ent niisugune on väli, millel ma paratamatult viibin: kirjutamine jääb kirjutamisele ette, või vähemalt minul jääb. aga pikemad kodu(linna)st eemalviibimised kuidagi lõdvendavad selle printsiibi kehtivust, ning on nähtavasti lõdvendanud ka seekord. nii ma siis istun siin põhja-londonis, ashbrook roadil, töölistelliskivilinnaku magalalasus, viieminutise jalutuskäigu kaugusel karl marxi hauast, ümbruskonnas, kus kõik kõrtsmikud on arsenali särkides, ning joon oma mahla ja hakkan siia - taaskord - kirjutama seda, mis on väike, sinine ja juba kaua aega puudu. seesinane siin on - kui soovite - suu avamise tseremoonia. pagendamata edevuse kahtlasevõitu ja lärmakas laat.

ja ei mingeid hoolikalt planeeritud reisikirju, ehkki mul on hea meel - ja seda ma tahan kõige esimesena öelda - et pärast aare ramadaani (või aare ramadaani pärast) on reisikirjanduse žanr end justkui sümboolselt rehabiliteerinud, tõstnud end kõrgemale kohast, kus ta kaua aega olnud on, näidanud, et reisikiri on esmajoones ja kõigepealt sisemise rännaku kiri ning alles seejärel füüsilise reisi sümptom. ja kui ma loen tuglast või isegi kui ma loen talvetit, siis tundub see justkui alati olevat niimoodi olnud. aga vahepeal, ilmselt hetkest, mil nõudlust kaugete kohtade järgi sai äkki suvalise lemmiktuju kohaselt (reisibüroos või internetis) peaaegu silmapilkselt rahuldada, muutusid ka reisikirjad (minu montenegro, sinu serbia ja meie Maa) ainuüksi füüsilise kohalolu pelkadeks dokumentideks. rännakut selle sõna sisulises mõttes paistis sellest ajast saadik olevat tõepoolest peaaegu võimatu üldse ette võtta. (jah, reisi ja rännakut tasub vist niisuguses kontekstis eristama hakata.) ning veel rohkem kummastab mind see, et see dokumendilasu on osutunud väga populaarseks: mida peaksin praegusel ajal hakkama peale lihtsa tõendiga kellegi kusagilviibimisest? miks - kui "kauge koht" on nii või teisiti võrdlemisi kättesaadav (ning simulaakrum sellele eksimatu sujuvusega alati eelneb) - peaksin ma endast üldse pelga kohalolutõendi maha jätma? minu ainus vastus oleks: et seda kohta ennast veel kuidagi kohastada, et anda talle tagasi see, mille "võigaste tehnoloogiate viirastus", postkaarditurism ja paketituurid ja kõik muu sellesarnane temalt juba ette ära võtnud on. aga selleks kohastamiseks tuleb reisikirjas täita koht endaga ja mitte ainuüksi vastupidi; tuleb identifitseerida koht ja mitte lasta kohal ennast identifitseerida; tuleb kirjutada rännakukiri aga mitte jätta reisist maha dokument. ja veel enam, kogu selle dokumendilasu taustal tõestab ramadaan mulle, et niisugust rännakut on mõtet ette võtta ainult poeedil - kui pidada poeedi all silmas seda, kes (freudi järgi) oskab jutustada oma fantaasiatest teistele niimoodi, et neil piinlik ei hakkaks. (fantaasia: koha täitmine endaga.)

see läks nüüd pikale, ja ma kavatsesin lisaks kirjutada veel hoopis muust, ent öö on liiga hiline. ning võib-olla olen viimasel ajal palju reisinud ja vähe rännanud, aga kohalolust londonist ei saa ma õigupoolest veel pelka dokumentigi maha jätta, sest tõtt-öelda pole ma veel korralikult maa alt välja saanud. olen seni liigelnud üksnes metroo meta-kaardil ning ainult kahe metroojaama, archway ja eustoni vahetus läheduses. ning metroo ja maa-alune vajaks hoopis eraldi käsitlust ja sootuks teistsugust stiili.

nagu eelvaates ka kogu see uus tegelikkus siin, iseeneses nii tõenäoline, kuid põhiloomuselt esitlematu.