millest ei saa rääkida, tuleb kõnelda kõike

sirbile lugu eneken laanese monograafiast tehtud. hiljuti usalduslikus seltskonnas kriitika üle arutledes on tulnud jutuks, et negatiivset kriitikat on keeruline taktitundeliselt ja tasakaalukalt teha. (mõned kriitikatoimetajad on öelnud, et kirjutajad tagastavad neile üsna palju niisuguseid teoseid, mille kohta on selgunud, et nad tunneksid end kohustatud olevat nendest "halvasti kirjutama".) samavõrra keeruline on lugu (peaaegu) mõõdutundetu kiitmisega, mis on ära teenitud. aga kui miski on ära teenitud, võiks selle ju hea õnne korral ka välja maksta. laanese uurimus on üsna mitmest küljest tõeline tour de force.

pean jälle tere hommikust soovima: kohv ja võileivad.
täna: lemi solaris ja id revi uue plaadi esitlus. millise kahe asja kombineerimisel saaks veel parema päeva?
ning tahaksin osutada veel millelegi täiesti suurepärasele.