tekste libedast ruumist

soovitan kõigil lugeda anti saare uut raamatut
väikeseks, kuid minu arvates üsnagi iseloomulikuks maitseks kaks kirja eelmise aasta märtsist
sobib ka talvemuinasjutuks
(ja tegelikult mulle lihtsalt - vist käreda talvega seoses - meenus see lugu ning ma mõtlesin, et kui ma sellest kohe ei jutusta, siis võib-olla ei jutustagi kunagi...)

* * * * *

jaak tomberg to antisaar

oo, ülempasknäär,
ei saa mitte vaiki olla : need libedad tänavad on tartu postimehe võrguväljaande pannud looma tõeliselt eksistentsialistlikke elu võrdpilte. here goes:

"Kaunase puiesteel Sipsiku lasteaia juures seisis kella kaheksa paiku hommikul kepi najal vanamemm, kes ei julgenud minna ei edasi ega tagasi. Möödujatele kinnitas ta, et nii hull pole olukord varem olnudki."

pane tähele seda -ki liidet seal lõpus, mis viitab ka teatavale
mihkelsonlikkusele.
ei saanud kirjutamata jätta,
peeter lilje

antisaar to jaak tomberg

Tarmo,
omalt poolt lükkaks italikku "kinnitas", mis libedat puiesteed silmas pidades eriti perusid kujutelmi tekitab. Ühesõnaga: 1) vanamemm kinnitas kellele? Ajakirjanikele? Aa, hoopis möödujatele (kellest mõni võis seega a) informeerida ajakirjandust, b) olla ise ajakirjanik); 2) vanamemm kinnitas keda, mida? a) möödakäijate väidet libeduse kohta (à la - Möödakäija: vanamemm jääl, ega teie oma vana elu jooksul säärast libedust vist näinud olegi? Vanamemm: ei, ei ole.); b) iseenda väidet (mis, arvestades "kinnitama" viidet teatavale repetatiivsusele, mõjub juba otse meeleheitliku appipalvena..)
Niisiis: mööduvad möödujad; kinnitav memm keset puiested; kinnitus, mingisugune pakt kellegi ja või millegi vahel; libedus, jää, hõõrdeteguri minimaalsus, mis siiski, ometi ei saada vanamemme lõpmatult liuguma, vaid kinnitab nii, et see ei saa edasi ega tagasi.
u.