Friday, June 21, 2013

millest masinad inimestele ei rääkinud


1970. aastate anglo-ameerika kultuurikonteksti üks kõige märgilisemaid, mõjukamaid ja kultuslikumaid kirjandusteoseid, J. G. Ballardi "Crash" (1973) kujutab endast ühe suure, teaduse ja pornograafia nüüdisaegseid tehnoloogilisi ühisaluseid lahkava allegooria ühtaegu nii poeetiliselt äärmiselt afektiivset kui ka temaatiliselt täiesti väljakannatamatut läbimängu.

Lugeja silme ette manatakse siin halastamatu otsekohesusega kiirteedest ja autovrakkidest, õnnetuspaigafotograafiast ja kokkupõrkesimulatsioonidest, purunenud autoosadest ja väljavalgunud siseelunditest, väljapurskunud mootoriõlist ja seemnevedelikust täidetud viirastuslik väljaspoolsuseta maailm, mida käivitavaks toimemootoriks paistab olevat autode laupkokkupõrkest vallanduv seksuaalne energia. Satume lugejana tunnistajaks subkultuurile (ent siinjuures subkultuurile kui kogu kultuuri või tegelikkuse enese kitsendatud, tihendatud võrdkujule), mille liikmete igapäeva täidab autoõnnetuste afektiivne fetišeerimine, kuulsuste kokkupõrgete simulatsiooniline (ent samas liigagi reaalne) lavastamine, õnnetuspaikade fotografeerimine, õnnetussündmuste teaduslik lahkamine, proteeside ja haavaarmide hoolikas ja andunud uurimine, inimestevaheliste suhete väljamängimine "liiklusohtliku olukorra" terminites, lakkamatu haiglapalatites taastumine, üha järgmiste autoõnnetuste põhjalik ja toimekas planeerimine ning kõigist nendest tegevustest tuleneva lõppematu seksuaalse iha pidev ajutine rahuldamine.

Kõigest sellest jutustab Ballard (kes romaani minategelasele on andnud omaenese kodanikunime) rahulikult ja tõttamata, maksimaalselt mittehinnangulisel ja röögatult neutraalsel toonil, üldse kusagil selgitamata, mida see kõik "tähendada võiks"; sellega on täienisti vastavuses asjaolu, et maailmal, mida romaani kaudu lugejale esildatakse, ei paista olevat ei algust ega otsa, selle tegelaste olukorrast või seisundist ei pakuta neile (ega lugejale) mingit veenvat või "lohutavat" väljapääsu. (Iseasi, kas tegelased seda üldse otsivadki – lugejad aga tungiva tõenäosusega küll.) Ballardi tooni järjekindel neutraalsus (emotsionaalsemalt öeldes: distantseeritud, passiivne külmus) on romaani tähendusliku ambivalentsuse ja sellest tuleneva seesmise dünaamika alustala: ta kirjeldab, mitte ei kritiseeri, ta tagab juurdepääsu, mitte ei langeta hinnangut. Väga harva – kas üldse kunagi? – on kohutavamatest asjadest poeetilisemalt kirjutatud: pöördvõrdeliselt sellega, kuidas "Crashi" üksikasjadest ja teaduslikest epiteetidest kubisev proosa on viimseni viimistletud ja sujuvalt läbi rütmistatud, läbistavad selle temaatilist tegevustikku autoõnnetustega markeeritud rängad ja vägivaldsed katkestused ning kokkupõrgetes kannatada saanud orgaanilise või metalse materjali pelk inertne lasu, mida tegelased siis otsekui paratamatu tungi ajel vaimusilmas mingisse "tähenduslikku geomeetriasse" (sage väljend) korrastavad.

Viis, kuidas tonaalne neutraalsus võimaldab proosavormis lähendada ja peaaegu kokku sulatada esteetilise tasandi naudingutunnet ja temaatilise tasandi jälestustunnet, on täpses vastavuses inimese ja tehnoloogia vahelise ambivalentse suhtega, mille "tähendust" Ballard siin lugejale esildada püüab: et kõik, mis uutes tehnoloogiates on afektiivset ja atraktiivset, on vähemalt samal määral (ent mitte samavõrra teadvustatult) identiteeti kõigutav ja võõrandav; et kõik, mis neis võib paista kasutuspärane või kasulik, võib osutuda ärakasutavaks ja hävituslikuks. Ning loomulikult paistab Ballard osutavat võimalusele, et kultuuriruumis, mis on sedavõrd tehnoloogiliselt küllastunud nagu "Crashis" kirjeldatu, on inimese ja tehnoloogia sedasorti ambivalentne suhe ühtlasi ka a priori filter, mille kaudu tegelikkusele võib üldse juurde pääseda.

Ei ole ime, et pärast seda, kui "Crash" 1973. aastal ilmus, arvasid osad kommentaatorid, et romaani näol on tegu kaasaegse tehnokultuurse võõrandumise kõige teravama ja jõulisema kriitikaga, ning teised, et selle autor on püüdmatult ja pöördumatult psühhiaatrilise (taastus)ravi haardeulatusest väljaspool. (Ilmselt sellele viimasele vastuseks pidas Ballard rohkem kui kaks aastakümmet hiljem vajalikuks kirjutada eestikeelseski tõlkes ilmunud vägagi hinnangulise järelsõna, mis kujutab endast kriitilist "kaksikvenda" romaani hinnanguvabale toonile. Sel eessõnal on täiesti eraldiseisev väärtus, ma pean seda hiliskapitalistliku kultuurisituatsiooni üheks kõige adekvaatsemaks diagnostiliseks kirjelduseks.) Ent minu arvates ei ole piisav, kui teha "Ballardi üle otsustades" valik kriitilisuse ja perversiooni vahel, sest üht poolust välja jättes ja teist "esimese põhimõttena" eelistades ei kirjeldaks me adekvaatselt neid vastuolulisi kooslusi, mida "Crashi" poeetika endasse ühendab. Ballard on "nii see kui ka teine", nii kriitik kui ka pervert, ning see paistab omakorda osutavat vastuolulisele võimalusele, et teatud laadi kriitikat saabki mõjusalt realiseerida üksnes perversiooniliselt.

Igal juhul on tähelepanu detailile, tegelikkuse kirgas ja üksikasjalik ülevalgustatus ning igasuguse distantsi kaotamine siin määrav, nagu on ta määrav ka Ballardi romaani teaduse ja pornograafia hämarat abielu valgustava "sisulise sõnumi" lõikes: teadus läheneb mateeriale samavõrra tehnoloogiliselt nagu pornograafia kehalisele armastusele.

Lugege, aga ärge (kiirteel) järele tehke.

1 Comments:

Blogger Viktória Peričková said...

Tere, hea päev Firends, see on minu tunnistuse aasta. Ime ikka toimub, palun lugege minu imelist tunnistust. Ma ei saa isegi seletada, kuidas kõik toimis, see toimib nagu Drigbinovia lubadus, suur mees, keda Jumal on kasutanud oma abielu tõelisele armastusele oma maagiaga. Mu abikaasa allkirjastas abielulahutuse kirja kuus aastat tagasi, kui sõber külastas meie kodu. Me elame Ameerika Ühendriikides Marylandis, rohkem kui kuus aastat, meil oli kaks last koos, minu kahe poja huvides ohverdan kõike, et teha oma perekonnatöö, mõne kuu pärast lõpetab mu abikaasa oma asjade tegemise ja kui ma proovige talle öelda, et me lõpetame võitlusega ühel päeval, mu abikaasa vaatas mind silma ja ütles, et ta on meie keskel üleval. Ma olin nii üllatunud, et ma ei tea, mida ma valesti tegin, kuid see pool tahtis uut elu. Ma armastan oma meest nii palju, et ma ei saa päevast ilma oma eluta elada ja mu lapsed saavad seal elada. Mu abikaasa lahkus majast neli kuud. telefonikõnesid ega tekstisõnumeid temalt ei edastata. Ma olin nii murelik ja karjumine kogu päeva ja öö plaadil Ühel päeval läks ta koos temaga mõnede paberitega purjus koju, püüdsin temaga rääkida, kuid ta uinutas, nii et kui ta magas, siis ma vaatan dokumente I oli nii üllatunud, et näha abielulahutuse kirju, seega lugesin abielulahutuse kirja ja olin nii šokeeritud, et näha minu nime dokumendis. Järgmisel päeval küsin, mis see on, aga ta tahab uut elu, et kutsuda palvet, et peatada see, mida ta teeb. sel hommikul tuli naine ja ütles, et ta on mu abikaasa jurist. Ma läksin sisse, siis andke mulle teada, mis juhtub, ja see külg peaksin saama juristi, aga ma palvetan, et mul ei oleks raha ega kedagi, kes mind aitaksid. Ma annan abielulahutuse kirjale kirja ja see oli nii, eelmisel aastal ütles vana sõber mulle, et minu endine abikaasa töötab nüüd oma kodu lähedal ja nüüd on temaga noor naine, otsustasin näha, kes ta oli. Ma olin šokeeritud, et näha sama advokaati, keda ma valjasin. Ta ütleb, et mu sõbra poolel võib see aidata mul taas abikaasa tagasi saada, ütles ta mulle igbinovia arsti kohta, kuidas ta aitas nii mõista inimesi, et ma armastan koju ja lugesin blogi nõustamisest / abielulahutusest, lugesin ka tunnistust naiselt nimega Mary Michael . Drigbinovie aitas tal oma abielu muuta, ei usu maagilisse maagiasse, aga ma otsustasin seda proovida. Nii et ma saatsin e-posti lisajale doctorigbinovia93@gmail.com sõnumi, mis vastas kaks tundi tagasi ja ütlesin talle kõik abielu probleemi kohta, ta tegi mulle lubaduse, et mind aidata abikaasale tagasi pöörduda. Drigbinovia õpetas mind ja näitas mulle, mida need seitse päeva lõuna ajal teha, armastuse maagia. Ma järgin kõiki juhiseid ja teen seda, mida sa palusid mul hästi teha. Ainult kolm päeva pärast armastuse maagiat õhku lõunaks kutsus mu abikaasa mind tundmatu numbriga. Ma olin nii üllatunud, et mu abikaasal oli veel minu telefoninumber, et minuga nii hästi ühendust võtta. Kõigepealt oli mu abikaasa ettevaatlik ja süüdi üksi minuga ja meie lastega üksi, öeldes midagi, kuid minu abikaasa Raymond tuli ristil üleöö kirikus vabandama. Olen väga õnnelik, et Fermi tema taga, olen tänulik, mida Drigbinovia mind aitas. Soovitan väga kõigile, kellel on pruudi probleem või partner. Võtke temaga ühendust, et kiiresti tagasi oma tõelisele armastusele.

11:50 AM

 

Post a Comment

<< Home