weather underground

olme laguneb, tervikpilt maailmast kustub ja minatunnetus hajub. allesjäänud riismed pudenevad viirusena tänavale, kus proovitakse neist uuesti elukeskkonda kokku panna. mis tahes progressiretoorika ei käivita inimesi tema lugudes. nad pigem kompenseerivad oma isiklikke ilmajäämisi, otsivad hallutsinatsioone ja tajukrampe.[---] gibsoni lood ei näi rääkivat otse kellegagi meist. me saame pealt vaadata ja kuulata, kuid kunagi ei seletata meile kõike, ei öelda, millised kokkukuhjunud detailidest on olulisemad kui teised. me saame ainult katkendeid. nagu sõidaksime liftiga aeglaselt, kuid õudse tagasipöördumatusega tema juttudest mööda.

- tõnis kahu, william gibsoni "põleva kroomi" kohta

ma olen nüüd maa alt välja saanud: kummastav oli see ainuüksi metroo metakaardil ning kahe metroojaama vahetus ümbruses veedetud periood, mil kogu ülejäänud, kujuteldav linn oli taandatud peaasjalikult värviliste lineaarjoonte kahemõõtmeliseks skeemiks - tõepoolest otsekui simulaakrumi eelnevuseks, millele "päris tegelikkus" vastas ainuüksi teisejärgulise ja sümboolselt ebaolulise korrespondentsi korras - ning mille teljel liigeldes ei tekkinud mitte mingisugust ettekujutust selle kohta, kuidas need jaamaümbrused tegelikult teineteise suhtes asetsevad. teisisõnu, see oli nagu sajast või kahesajast tükist koosnev puzzle, millest mul oli olemas üksnes kaks tükki - aga kaks, mida ma seetõttu jõudsin üsnagi põhjalikult uurida. nüüd, mil olen linnas pikemaid jalutuskäike teinud ning neid tükikesi on rohkem kogunema hakanud,
on mulle selgeks saanud, et london on tegelikult umbes sajast tartust kokkuõmmeldud ning seetõttu lihtsalt märksa süvendatuma infrastruktuuriga lapitekk: iga metroojaama ümbruses on justkui väike kesklinnake, ja mida eemale seda hõredamaks, ei mingit kurnavat ülevust või hiilgust nagu (teataval määral) berliinis ning (rõhuval määral) pariisis, kõik on sees-elatavalt ja tõrgeteta maine, lihtsalt mine tänavale ja jaluta, lihtsalt ela oma elu - aga sellest mõni järgmine kord.

allilmasünoptikud ennustavad tuulepuhangut iga kord, kui rong torust jaama saabub. ning nad ei eksi. selles mõttes ei ole metroost just eriti palju kirjutada. või õigemini: on juba kirjutatud. "tillukesed perroonid" ja "sajandeid õhutamata soe õhk" (g. n. 2011) - tõsi. kõik, mida neil gaiman oma lühilugudes londoni metroo kohta kirjeldab - ilmselt samuti mingil äraspidisel moel tõsi. anti saare tähelepanekud pariisi metroost ("tekste siledast ruumist") - samuti tõsi, ehkki igas linnas ilmselt mingil iseomasel moel ja kellegi iseomaste silmade läbi. (ma ei mäleta, kas anti saare või meelis friedenthali) hüpotees selle kohta, et metroodega linnades on inimesed targemad, sest neil kas (a) kulub metrooga sõitmise peale nii palju aega või (b) neil ei ole metrooga sõites eriti mitte kusagile, kõige vähem teistele inimestele otsa vaadata, nii et kõige mõttekam on sel ajal lihtsalt raamatuid lugeda - ma tahaks uskuda, et ka see on tõsi, ehkki juba loo või hüpoteesina on see nii hea, et ei peagi tõele vastama, vaid püsib iseenesest koos juba ka loo enesena. (ehkki siin linnas loetakse minu kavatsuslike vaatluste kohaselt pigem evening standardit, ning ma ei tea, kas see "targaks teeb". äraspidiselt informeerituks kindlasti.) kõikide nende tõesuste summa annab siinsest metroost juba päris küllaldase empiirilise pildi, millele ongi üsna keeruline või ebavajalik midagi lisada.

ühe lisanduse ma siiski teeksin, ning see käib tolle üleminekutee kohta, mis inimesi maa pealt allilma, siit teispoolsusesse, esmasest tegelikkusest simulaakrumite kolmandasse järku viib. ma sõnastaksin selle lisanduse empiirilise hüpoteesi vormis: kõikidel maailma eskalaatoritel on mingi seniavastamata, eiramatu ning ilma ühegi kollektiivse kokkuleppeta sätestatud kosmilise seaduse jõul eksimatult üks ja seesama, suurima võimaliku täpsuseni paikaseadistatud edasinihutamiskiirus.

see on hinge kehasse tarretavalt spetsiifiline, inimkeha radikaalselt tahkestav ning hinge äärmise võimaliku määrani võõrandav kiirus: sujuv ja pöördumatu, ebaorgaaniliselt mitteparas aeglus, tehnoloogiasse maandatud paratamatuse modaalsus, kümme tuhat vatti halba elektrit.
rääkisin sellest tõnis kahuga, kes täheldas, et see on "kiirus, mis pole hüsteeriline, aga on tõhus" ning mis on "väga erinev futuristide kiirusest" - liikumine, mida võib täheldada end eskalaatoril edasi nihutada lastes, on "liikumine ilma ekstaasita", mis on "omane pigem kraftwerkile kui rockmuusikale". eskalaatori liikumiskiirus - see on sarnane "autobahnile" ja "trans-europe expressile", mis mõlemad, nagu tõnis ütleb, "markeerivad stabiilsust ja apolloonilist tasakaalu liikumises". üdini masinlik, pöördumatusele ja maksimaalsele tõhususele häälestatud absoluutselt anorgaaniline tasakaal. kes leiutas kogu maailma eskalaatorite edasinihutamiskiiruse?

(vaadake, kui pikk ja põhjalik lehekülg. aitäh, tshiif. ning ei ole mõtet tähelepanu pöörata seal äratoodud eskalaatorikiiruse täpsele füüsikalisele range'ile, kiirus, millest ma räägin, on konstant, ning mõõdetav kaugeltki milleski muus kui meetrites ja sekundites.)

minu jaoks veel täpsemalt kirjeldas tõnis kahu eskalaatorite liikumiskiirust tegelikult siis, kui kirjutas kunagi william gibsoni lühijuttudest: just eskalaatoriga sõites olme laguneb, tervikpilt maailmast kustub ja minatunnetus hajub, ning ümbritsev ei räägi enam otse mitte kellegagi meist. allesjäänud riismed pudenevad viirusena tänavale ning seal ringi vaadates ei ole üldse selge, millised kokkukuhjunud detailidest on olulisemad kui teised.

ma arvan, et see on elu, millest me eskalaatoril nihkudes "aeglaselt, kuid õudse tagasipöördumatusega mööda sõidame".

ps! archway stationi eskalaator on üsna pikk ning ühel ennelõunal sattusin ma ihuüksi mööda seda alla sõitma. ning just tolles üksinduses tabas mind fundamentaalne dilemma: kas ma peaksin apolloonilisele kiirusele ka hüsteerilist kiirust lisama ning mööda liikuvat eskalaatorit alla hakkama astuma, või peaksin ma laskma end lihtsalt edasi nihutada? mida peaksin ma peale hakkama selle tehnoloogia poolt indutseeritud prosteetilise nõutusega?