from the bench at prešeren

Kõndisime eile õhtul Riinuga Ljubljana all-linnas jõe ääres ja juhtusime peale tänavanäitusele aafriklaste näofotodest. Kummastavalt omased, aga anonüümsed näod määramatust kohast, määramatust ajast. Tontlikud, tumedad ülesvõtted inimeste silmade nõiduslikust põhjatusest.

Ja siis kõnetas meid üks vanem džentelmen. Halllide juuste ja kiilaneva pealaega, prillide, viigipükste, pintsaku ja helesinise triiksärgiga, pisut töntsi kuid järjekindla sammuga härrasmees, kelle käe all oli pisike märss, mida väärikad mehed meiemaal ja nõukogude ajal kutsusid DOKUMENDIKOTIKS. Küsis inglise keeles, et ega me äkki prantslased ei ole. Ütlesime, et ei ole, et oleme Eestist. Siis ütles ta eesti keeles, "Ahhaa, eestlased". Ja ütles soome keeles, kuidas on "soomlased". Oskasime vaid takka noogutada. Mees luges mälu järgi ette need Eesti kohanimed, mida ta teadis – Tallinn, Tartu, Pärnu, Viljandi, Kohtla-järve. Küsis, kuidas tolle järve nimi on, mis Eestit ja Venemaad lahutab. Ütles, et eesti keeles on seitse dialekti ja küsis, kui mitut meie nendest rääkida oskame. Vastasime, et täiel määral ilmselt üksnes seda, mida räägime igapäevaselt. Küsis liivi keele järele, me ütlesime, et orgaaniliselt seda enam keegi ei kõnele. Ütles: "punamütsike". Ütles sedasama soome keeles. Hakkas meie keele käändeid ette lugema, ütles, et soome keel on lihtsam kui meie oma. Küsis meilt, mis on see sõna meie keeles, kus vastuoksa reeglitele on rõhk teisel silbil. Oleksime pidanud targemad olema, ta ütles: see sõna on ju "aitäh". Küsisime talt - kes ta on, kust ta kõike seda teab? Ta ütles, et on matemaatik, Sloveenia Teaduste Akadeemiast, ja et matemaatikule ei ole need asjad kuigi keerulised. Eriti leksikaalne osa - keele põhiteadmiseks piisab kahesajast-kolmesajast sõnast ja kõik.

Siis küsis ta meie käest, kuidas on eesti keeles "patience". Ütlesime, et "kannatlikkus". Ta kordas mitu korda: konnatlikkus. Siis küsis ta, kuidas on "thank you for your patience" ja meie ütlesime, et "Aitäh kannatlikkuse eest". Ta kordas seda mitu korda, ja siis ütles meile "Aitäh konnatlikkuse eest", peitis DOKUMENDIKOTI endale käe alla ja asus tagasi vaatamata teele.

Vaat need on need mehed, kes oma seitsmekümnendates pärast tööd veel kamraadidega linna vaidlema ja malet mängima lähevad. Mitte magedad mehed.