there is no more outside

Alles nüüd, peaaegu kaks nädalat pärast esitamist, jõuab mulle kohale, et olen ärganud massiivsest stipendiumitaotlemise-unest. Massiivsest, kuuajalisest, täieliku hegemooniaga kogu olemasolemise üle. Sellisest, mis veenab mind, et Vana-Euroopa bürokraatiani on meil siin Eestis vee mõni samm minna. Ärganuna meenub mulle, kuivõrd hägusad, lakoonilised ja artikuleerimata – ja kui lihtsad ja sisulised – olid kõikvõimalikud siinsed taotlussüsteemid veel umbes kümme aastat tagasi. Aga masin, "masinavärk" on end vahepeal tublisti täiustanud ning oskuslik allumine tema rõõmsale anastamisviipele tähendab märatseva hulga bürokraatlik-butafoorsete väljendite sundimatut omandamist ja süüdimatut kasutamist. Nende omavahelist (kunstipärast?) kombineerimist (komponeerimist?), range statistilise (ja ei mingi muu) õnnestumisšansiga üks kümnest.

See masin kutsub meid kõiki anduma oma iserääkiva keele pealispinna siledale lihtsusele, tervitab meid avalisüli oma turvalise tehisimmanentsi võidukasse rüppe. Kui võtad vastu selle tervituse ja õpid ära selle keele peal liuglemise, saad tõepoolest teada, mis tähendab olla kusagil teispool Kafkat. Ja olla seal mitte kunagi üksi.

Ärgates meenub mulle üks varasem, väga kontrastne ja ebatõenäoline õnnestumine vahetult enne Kafka-und. Et ma sain lõpuks kätte Science Fiction Studies'i eksemplari, kus on mu (viimane tähenduses lõplik) artikkel William Gibsoni uue sajandi loomingu poeetikast. Selline, mille jaoks ajaloolised tingimused polnud ilmselt veel küpsed kümme aastat tagasi, mil ma kirjutasin magistritööd ja käsitlesin samuti William Gibsoni poeetikat. Artikkel räägib mõjusatest poeetilistest tõenditest, mis osutavad mimeetilise realismi ja teaduslik-fantastilise võõrituse tugevale nüüdisaegsele ühisalusele. Selle esimesest versioonist autorieksemplarini kulus viis versiooni, neli aastat ja kolm kuud.  

Kui sa tahad seda lugeda, siis kirjuta mulle (jaaktomberg@yahoo.com) ja ma saadan selle sulle. Mind väga huvitaksid sinu kriitilised kommentaarid.