Monday, September 16, 2013

shower science




Hollis ronis oma XXL-suuruses Bollardsi T-särgis voodist välja, pani veluurita hommikumantli selga ja sisenes vannituppa – pikka ja sügavasse kahvatuvalgesse kahhelplaatkoopasse. Tohutusuure duši käimakeeramine nõudis, nagu alati, silmnähtavat pingutust. See oli viktoriaanlik monstrum, mille kogukad originaalkraanid olid valmistatud kaetud messingist. Teda ümbritsesid kolmest küljest horisontaalsed, neljatollised, nikliga kaetud torud, käepärased vannilinade soojendamiseks. Nende vahele oli ajutise asenduse korras riputatud tollipaksused lihvitud klaasi lehed. Otse pea kohale paigaldatud algupärane dušikurn oli kolmeteist-tollise läbimõõduga. Ta puges hommikumantlist ja T-särgist välja, pani ühekordse vannimütsi pähe, astus sisse ja seebitas end Cabineti kergelt kurgilõhnalise käsitööseebiga.

Ta hoidis pilti sellest dušist oma iPhone'is. See meenutas talle H.G. Wellsi ajamasinat. Tõenäoliselt oli dušš kasutuses juba siis, kui Wells alustas järjejuttu, millest sai hiljem tema esimene romaan.

– William Gibson, Zero History