to the faithful departed

Mismoodi hiliskapitalistlik kultuuriline tegelikkus endast erineks, kui sellest lahutada maha JG Ballard?

Ühel päeval tuleb JG Ballardi loomingust kirjutada pikem uurimus, sest see looming on sügav, ambivalentne, vastuoluline, häiriv, ning paneb mõtlema. Täna ei ole see päev, sest aega on vähe. Ent tõlkisin kunagi millegi, mida võiks pidada äsjalahkunu n-ö "programmiks", ning võib-olla oleks just praegu kohane aeg see siin ära tuua.

* * * * *

Sissejuhatus romaanile Crash

20. sajandit valitsenud mõistuse ja luupainaja abielu on ilmale toonud üha mitmetähenduslikuma maailma. Üle kommunikatsioonimaastiku hõljuvad võigaste tehnoloogiate viirastused ning unenäod, mida saab raha eest osta. Termotuuma-relvastussüsteemid ja karastusjookide reklaamid eksisteerivad koos ülevalgustatud maailmas, mida valitsevad reklaamitööstus ja pseudosündmused, teadus ja pornograafia. Meie elusid kontrollivad kaks 20. sajandi suurt leitmotiivi — seks ja paranoia.
Me oleme järjest rohkem sunnitud ümber mõtestama oma arusaamu olevikust, minevikust ja tulevikust. Nii, nagu olevik langes sotsiaalses ja psühholoogilises mõttes Hiroshima ja tuumaajastu ohvriks, on ka tulevik omakorda lakkamas olemast; seda seedib kõikeõgiv olevik. Me oleme pagendanud tuleviku olevikku kui vaid ühe lugematutest meile avatud võimalustest. Võimalused meie ümber paljunevad ning me elame peaaegu infantiilses maailmas, kus igasugust nõudlust ja võimalust elustiilide, reisimise, seksuaalsete rollide ja identiteetide järele saab silmapilkselt rahuldada.
Lisaks sellele tunnen ma, et tasakaal fiktsiooni ja reaalsuse vahel on viimastel aastakümnetel märkimisväärselt muutunud. Nende rollid on järjest rohkem ümber pööratud. Me elame maailmas, mida valitsevad kõiksugu fiktsioonid — lauskaubandus, reklaamitööstus, poliitika, mis on käsitletav reklaamitööstuse alamharuna, igasuguse kogemusele vastava originaalse reaktsiooni ennetav tühistamine teleekraani poolt. Me elame hiiglaslikus romaanis. Kirjanikul on nüüd üha vähem tarvis oma romaanile fiktsionaalset sisu leiutada. Fiktsioon on juba olemas. Kirjaniku ülesandeks on leiutada reaalsus.
Me oleme alati eeldanud, et meid ümbritsev väline maailm on representeerinud reaalsust, ükskõik kui segadust tekitavat või ebakindlat, ning et meie mõistustesisene maailm, selle unistused, lootused ja ambitsioonid on representeerinud fantaasia ja kujutlusvõime välju. Mulle tundub, et need rollid on ümber pööratud. Kõige ettenägelikum ning efektiivsem meetod meid ümbritseva maailmaga toime tulemiseks on eeldada, et see on täielik fiktsioon ning et ainus meile alles jäänud väike tõelisuse sõlm asub meie enese peas. Freudi klassikalist eristust unenäo avaliku ja varjatud sisu vahel — eristust näilise ja tõelise vahel — tuleb nüüd rakendada välisele, nii-öelda reaalsele maailmale.
Milline on neid muutusi silmas pidades peamine ülesanne, millega kirjanik silmitsi seisab? Kas ta tohib enam kasutada 19. sajandi klassikalise kirjanduse tehnikaid ja perspektiive — selle lineaarset narratiivi, tasakaalustatud kronoloogiat, selle konsulaarseid tegelasi, kes asustavad küllases ajas ja ruumis suursuguselt oma valdusi? Kas tema aineseks on minevikust sügavalt läbiimbunud karakteri ja iseloomu lähtekohad, kiirustamata juurteuuring ning sotsiaalse käitumise ja isiklike suhete kõige peenemate nüansside vaatlemine? Kas autoril on veel moraalset voli, et leiutada eneseküllane ja enesessesulgunud maailm ning juhtida oma tegelasi otsekui eksamineerija, kes teab kõiki küsimusi ette? Kas ta võib välja jätta midagi, millest ta eelistab mitte aru saada, sealhulgas iseenese motiive, eelarvamusi ja psühhopatoloogiat?
Mina ise tunnen, et kirjaniku roll, tema voli ja luba tegutseda on radikaalselt muutunud. Ma tunnen, et teatud mõttes ei tea autor enam mitte midagi. Tal pole moraalset seisukohta. Ta pakub lugejale oma pea sisemust, hulka valikuvõimalusi ja kujuteldavaid alternatiive. Ta on teadlase rollis, olgu safaril või laboratooriumis, ning seisab silmitsi tundmatu maastiku või ainega. Ta saab vaid koostada mitmesuguseid hüpoteese ning panna need faktide vastu proovile.
Crash on selline raamat, äärmusliku situatsiooni äärmuslik metafoor, hädapäraste meetmete komplekt, mida võib kasutada vaid äärmuslikus kriisis. Loomulikult ei tegele Crash väljamõeldud katastroofiga — ükskõik kui peatne see ka ei tunduks — vaid laustõvelise kataklüsmiga, mis tapab igal aastal sadu tuhandeid inimesi ning haavab miljoneid. Kas autoõnnetuses võib näha halba ennet painajalikust abielust seksi ja tehnoloogia vahel? Kas moodne tehnoloogia pakub meile seni ennenägematuid vahendeid meie psühhopatoloogiatega suhestumiseks? Kas meie loomupärase perverssuse niisugune rakendus võib meile tunnetatavat kasu tuua? Kas on tekkimas mingi hälbeline loogika, mis on mõistuse pakutust võimsam?
Ma olen kogu Crashi vältel kasutanud autot mitte ainult seksuaalse kujundina, vaid ka täieliku metafoorina inimese elule praeguses ühiskonnas. Sellisena omandab romaan ka poliitilise rolli, mis seisab võrdlemisi lahus romaani seksuaalsest sisust, kuid mulle meeldiks sellegipoolest mõelda, et Crash on esimene tehnoloogial põhinev pornograafiline romaan. Pornograafia on teatud mõttes kõige poliitilisem fiktsioonivorm, sest ta tegeleb sellega, kuidas me üksteist kõige tungivamal ja halastamatumal kombel ära kasutame.
Rääkimata sellest, et lõpuks ja põhimiselt funktsioneerib Crash ka hoiatusena tolle brutaalse, erootilise ja ülevalgustatud maailma vastu, mis meile tehnoloogilise maastiku servadelt üha veenvamalt viipab.

J. G. Ballard
1995