rêver

ma muutun nüüd pateetiliseks.
sest mõnikord tundub, et pateetilisus ei ole muud, kui üdini isiklik žest kõige avalikumas võimalikus ruumis.
seepärast palun ma vabandust - niimoodi ei tehta.
aga mulle meeldib see laul.
taban end seda kuulamas.
see räägib (kõige muu hulgas) holokaustist.
taban end mõtlemas holokausti peale. juba see on (kõige muu hulgas) pateetiline.
mul on teile sõnad kah, sest anti tõlkis need ära.
veelkord, palun vabandust.

*****

et ta andis oma hinge su kätesse,
muserdasid sa seda kui mure,
ja et ta mõistis hukka teie erinevused
ei kõnni me enam koos

tema elu kaotab endise hoo,
tantsivad leegid, kerkivad käed,
seal, kuhu ta läheb, on surmavalt külm,
kuigi inimene ei vaheta taevast, nägin ma und

nägin und, et võisime üksteist armastada
tuulehoos
tõusis hing, inimkond,
tema veremantel,
lähen sülitan teie haudadele,
pole õige, pole ilus,
nägin und, et võisime üksteist armastada

mis hea pärast lammutada müüre,
et püstitada sinna kääpaid,
sallivuse ignoreerimise pärast
ei kõnni me enam koos

inglid on tüdinenud meie järele valvamast,
jätavad meid kui äpardunud maailma,
mis on igaveseks edasi lükatud,
maailma, kui pendli,
mis on peatunud

desenchantee

tere hommikust.
müürilehele lugu jg ballardi mälestuseks tehtud. ilukirjanduslik, kasvavat rahulolematust tekitav.
istun köögis ja joon oma kohvi.
mõtlen ikka veel utoopia-uurimuse tööpealkirjale.
see on ikka veel "kuidas täita soovi?" ja ilmselt niimoodi siis jääbki.
mõnikord uurid pool aastat mitut asja korraga ja siis need saavad enam-vähem ühel ajal läbi. freedmani "critical theory and science fiction" (lihtne ja väga terane), jamesoni "archaeologies of the future" (massiivne, informatiivne ja taktitundeline), de mani "blindness & insight" (võib-olla kõige olulisem kirjandusteoreetiline raamat üldse?), hardti + negri "multitude" ("kapital" 21. sajandil?).
mingi siht oleks nagu sees ja mingi ees.
istun köögis ja joon oma kohvi.
aga justkui mitte kusagile pole minna.
nagu siis, sloveenias, ent ilma vihmata.
mis tähendab, et tänavatele saab ikka.

kuidas täita soovi

sirbile pikem lugu aleksei gastevist tehtud. karm ja nõudlik. mitte kuidagi ei tahtnud käest anda. koguaeg oli tunne, et midagi peaks muutma või lisama. vast püsib koos: suurte tsitaatidega aare pilvelt, silver rattasepalt, priit rohtmetsalt, slavoj žižekilt, fredric jamesonilt. ja sai selline, et seal pole vist midagi, mis poleks justkui enesestmõistetav. lihtsalt et gastevi taustal on enesestmõistetavusi raske välja öelda. rusuv.

loen laupäevast lehte ja joon oma kohvi.
ja mõtlen utoopia-uurimuse tööpealkirja üle.
"kuidas täita soovi?"

rêver

”Kuuldes eetrikahinana sahisevat Londonit, tunnetab ta nüüd läbinisti, et Damieni teooria ajavahest tuleneva lennuväsimuse kohta vastab tõele: et tema surelik hing on temast kaugele maha jäänud ning seda lohistatakse mööda tolle lennuki nähtamatut ja tontlikku sisemust, mis ta sadade tuhandete jalgade kõrgusel üle Atlandi siia tõi. Hinged ei saa nii kiiresti rännata; nad jäävad maha ning neid tuleb pärast maandumist oodata nagu kadunud pagasit.”

- William Gibson, "Pattern Recognition"

Ma ei ole kuu aega siia kirjutanud ning vahepealne aeg on möödunud pööraselt ruttu. Vaatan oma eelmist postitust - minu peas on see ikka veel aktuaalne ja elav - ning mõtlen: alles ma selle siia kirjutasin. (Või õigemini, Tõnis Kahu kirjutas.) Viimane kuu kujutab endast väljalõiget, mida võib kirjeldada montaaživea terminites: otsekui oleks hiiglaslik jada sündmusi montaažiruumi põrandale vedelema jäänud. Kõik käib nii kiiresti - suur hulk organisatoorset tööd, tüütuid aruandeid ja mitmesuguseid taotlusi; rabelemine, mida selle toimumise ajal saadab siiras entusiasm, kuid mis järele mõeldes nõuab oma laadilt võib-olla ka piisavat hulka enesepõlgust. Teisalt seltskondlike vestluste pidurdamatu voog. Nagu unenäod, mis Bill Murrayst "Coffee & Cigarettesis" mööda vihisevad, kui ta on palju kohvi joonud. Vestlused eluhoost, kirjandusest. Mul ei ole tükk aega nii huvitav olnud.

Aga kõik on läinud nii kiiresti. Justkui oleksin ma iseenesest ette jõudnud.
Pühapäevane Tähtverehommik. Lennuväsimus. Hetk, et selle kõige üle järele mõelda.
Oodata, et hing pagasiga järele tuuakse.