Monday, September 16, 2013

shower science




Hollis ronis oma XXL-suuruses Bollardsi T-särgis voodist välja, pani veluurita hommikumantli selga ja sisenes vannituppa – pikka ja sügavasse kahvatuvalgesse kahhelplaatkoopasse. Tohutusuure duši käimakeeramine nõudis, nagu alati, silmnähtavat pingutust. See oli viktoriaanlik monstrum, mille kogukad originaalkraanid olid valmistatud kaetud messingist. Teda ümbritsesid kolmest küljest horisontaalsed, neljatollised, nikliga kaetud torud, käepärased vannilinade soojendamiseks. Nende vahele oli ajutise asenduse korras riputatud tollipaksused lihvitud klaasi lehed. Otse pea kohale paigaldatud algupärane dušikurn oli kolmeteist-tollise läbimõõduga. Ta puges hommikumantlist ja T-särgist välja, pani ühekordse vannimütsi pähe, astus sisse ja seebitas end Cabineti kergelt kurgilõhnalise käsitööseebiga.

Ta hoidis pilti sellest dušist oma iPhone'is. See meenutas talle H.G. Wellsi ajamasinat. Tõenäoliselt oli dušš kasutuses juba siis, kui Wells alustas järjejuttu, millest sai hiljem tema esimene romaan.

– William Gibson, Zero History

Sunday, September 15, 2013

kowlooni südamest peipsi äärde


pikemaks ajaks võõrsile asumisel on alati üks muster: kuniks "kognitiivne kaart" pole ennast veel ümbritsevale territooriumile lahti voltinud ja laiali laotanud, kuniks elutähtsate liiklussõlmede asukoht ja omavaheline kaugus, liiklevate inimhulkade keskmine tihkus ja rütm ning pinnavormide ja visuaalse tekstuuri iseomane ilme pole veel päriselt intuitiivseks ja enesestmõistetavaks imbunud, valitseb kummalist laadi kaalutaolek ning suhteline ajatus, mis lämmatab tagasipeegeldamisvõime.

siin helsinkis, maaneesikatu ümbruses kestis selline vastu aega jooksmine neli päeva. pärast seda oli täheldatav juba mingi enesekindlama teadvuse järk-järguline naasmine, teatav suutlikkus suruda peale mingeid enesele omaseid rütme. nüüd on need rütmid juba vaikselt töös: ma olen siin selleks, et jõuda valmis võimalikult suur osa järgmisest uurimusest, mis parema puudumisel kannab ikka veel tööpealkirja "kuidas täita soovi". ning taas kord on minuni liiga hilja jõudnud äratundmine, et uurimus on midagi muud kui artikkel – et see nõuab lisaks "lihtsale kirjutamisele" väga suure hulga kontseptuaalset ja kompositsioonilist energiat ning viimasel piirjoonel ka eraldi keele leiutamist. annan väga vähe lootust esialgsele kujutelmale, et tekst võiks mingilgi kujul aasta lõpuks valmis olla, aga vähemalt olen ma nüüd ainiti asja kallal – täpselt nii kauaks kui kulub.

kui mõtted oleksid inimesed, siis uurimuse kirjutamine oleks hea õnne korral nagu nende kolimine end  materiaalse kokkusurutuse paratamatusest järk-järgult üles ehitanud kowloon city valgustneelavast südamikust mõnda pikka, tuulisesse ja valgusrohkesse peipsiäärsesse sibulakülla, kus kõik voolab horisontaali pidi rahulikult ja järjest ning kus – nagu ühest hiljutisest dokumentaalfilmist teada võis saada – selle asukaid ei huvita absoluutselt, "kes parasjagu võimul on", sest inimesed on siin samamoodi sibulaid kasvatanud juba ammu enne ja kasvatavad ilmselt ka ammu pärast... ent see on üksnes idealistlik võrdkuju, millele vaid aeg-ajalt vaimusilma pilgutada.  



väga huvitav: meil polnud esiotsa kuigi kiiret õhuvõrku ja seetõttu ei olnud võimalik otse eesti tele- ja raadiouudiseid kuulata. ent järelkuulamisega on võimalik väga loovalt ümber käia: sisustada oma päevi üha rohemaid valikuvõimalusi pakkuva arhiivi toel. uudised küll, aga eileõhtused. fantaasia-saade küll neljapäeva õhtul kell kümme, aga suvine, berk vaheri oma. kõige tehnoloogiliselt eksisteeriva loov ja põhimõttevaba toomine nüüd-hetke pinnale.