hea uus sajand

kui suruda oma silmad kokkupõrkekindla klaasi plastist ja argoonist kihtide vastu (virtual light) ning vaadata aknast välja, terendab tartutagune tuumataevas. oranž kummituslik kuma on laotanud end öise linna kaguosa taha, peegeldades oma spektraalse keha alastuses allpool toimuvaid võikalt pöördumatuid protsesse : seda veenvat teist loodust, mis võrgutavalt vallutab, seda plastmassist paradiisiaeda ilma õunteta. miljööliste taustkihtidena meenuvad tuntumad klassikalised kirjanduslikud düstoopiad: orwelli ja huxley prognostilised metafoorid, pynchoni tekstiline skisofreenia. kogu linnaruumi on võimalik kirjeldada nii segaduse ja "reaalsuse kao" negatiivsetes terminites, aga ka pilvesoleku, kohese afekti ja pindmise vabamängu positiivsetes terminites. tartu on düstoopiline linn par exellence. siin on võimule tulemas kokkuvarisenud tähistusahela kultuur, mille suhtes hakkavad inimesed käituma kui afektiivselt laetud skisofreenilised operaatorid. identiteedikao võitev afekt, hämar abielu hauaga.

aga kas pole see mitte igal pool nii - isiklikud, subjektiivsed ihad on võõrandatud, reklaamitööstus on need objektiivseteks muutnud ning turundus on neile oma sümboolse väärtuse määranud. just seda ma kaubamajas tunnen: kuidas minu subjektiivseid ihasid mulle universaalselt atraktiivsetena tagasi müüakse. sest kas ei tunne ma tükikest endast ära, kui otsustan täiesti spontaanselt, teadmata isegi miks, osta FCUK teesärgi? või kenti uue plaadi?

ning loomulikult on see lõppkokkuvõttes lihtsalt minu enda hangunud sisemine külm.

sest oranži tekitavad kõigest luunja kurgikasvuhoone valguslambid (kas taevas pärlendaks, kui seal viljeletaks vesikultuure?) ning tulemuseks on tahkestatud rohekas vesi, mille pakendil on potentsiaal tuumasõda üle elada. kurgid on ulmeliselt aerodünaamilised, kuid millegipärast ei meenu sellele mõeldes star treki positivistlik usk tehnokraatlikusse ideoloogiasse, vaid pigem alien ja see, kuidas seedetrakt võib osutuda üsaks senitundmata eluvormidele...

kolm nädalat tagasi oli tartus öine ülelinnaline elektrikatkestus, aga oranži kuma see ei mõjutanud. tekib tõsine kiusatus mõtlema hakata, et see on saanud olemuslikuks osakeseks loodusest.

järgmine kord: sülearvuti-üksindus
yours truly,
love is dead

from the bench at belvedere

kassitoomele sedavõrd lähedal elades ei pane tihti enam tähele, kui valusa formatsiooniga tegelikult tegu on. mulle meeldib mõelda, et igal linnal on mingi unikaalne koht, niisugune, mis paneb ta teistest absoluutselt eristuma : erisuse vereringemootor. ühel linnal on selleks üks koht, teisel linnal teine koht, tartul on selleks kassitoome. sentimentaalne ja pseudopatriotistlik, kas pole?

umbes kolmkümmend magamiskottide ja muude reisikottidega tegelast - võimalik et turisti - olid arvatavasti just märganud kassitoomet, ning läinud seejärel selle veerele. mul pole tegelikult õrna aimugi, mida nad võisid mõelda, kui nad hakkasid tegema seda, mida nad tegema hakkasid. ma ei saanud neilt ka otsest vastust, sest nad ütlesid, et nad LIHTSALT teevad seda. ma pole ka teadlik sellest, kas see on mingisugune kummaline traditsioon, mida mõned seltskonnad aeg-ajalt harrastavad, ega ka kindel selles, et seda viidi läbi kunstilistel eesmärkidel (ehkki jäädvustati palju). neil oli lõbus, ent mõned neist - üks võrdlemisi aktiivne noor chica ja kaks arvatavasti pisut vanemat chicot - suhtusid sellesse tegevusse metoodiliselt ja külma tõsidusega ning juhendasid teisi.

nad heitsid teineteisele suhteliselt lähestikku veereservale sellili, moodustasid niimoodi umbes viis kolonni, ning hakkasid nagu kilplaste palgid toomeorgu veerema. hüsteeriliselt naerdes, kilgates, oiates ja nii edasi. alla jõudes tõusid nad püsti, läksid tagasi üles, said metoodikutelt juhiseid ja viskasid pisut teises formatsioonis pikali tagasi, korrates oma tegevust.

ma sain toimunust silmapilkse afekti ning läksingi millegipärast küsima, miks nad seda teevad.
ning olenemata vastusest, one can't help but wonder.

mõistagi muutus see stseen oma allutava geomeetriaga kohe ideaalseks projitseerimispinnaks - see oli nagu rebend õhus, mille kaudu lacani Reaalne sisse valgub. kolmkümmend loova mõtlemisega tegelast satuvad kogemata toomeoru veerele ning ühtlasi ka silmitsi kõige rängema paratamatusega : mida teha sedasorti kummastava ja alistamatu poolkeraga, mateeria pinnale kaevatud tegelikkuse lahtise hauaga? ja teevad poolmetoodilist ükskõikmida. allaveeremine kui toimetulek painava paratamatusega.

neil inimestel oli õigus: ainus tõelisuse sõlm asub inimese peas. sellest ka nende toimimisviis.
[is it out there somewhere / or just in the head?]