paris, texas

siin all, tommy hilfigeri väljapaneku juures, hakkas kogu see kaubamärgi-asi tal uuesti vaipa alt ära tõmbama. hoiatusaurat oli märksa vähem kui harilikult. mõned inimesed neelavad ühe ainsa maapähkli ning nende pea läheb paiste nagu korvpall. cayce'il juhtub sama asi psüühikaga. tommy hilfiger käivitab selle iga kord, ehkki ta oli arvanud, et on selle vastu juba kaitstud. räägitakse, et hilfiger on new yorgis oma aja juba ära elanud. nimi jääb nii nagu benettongi alles, kuid cayce'i jaoks tähendab see alles esimest verd. see värk on simulaakrumi simulaakrumit simuleeriv simulaakrum. see on otsekui lahjendatud tinktuur ralph laurenist, kes lasi end lahjendada brooks brothersi hiilgepäevadest; nood aga olid omakorda sattunud jeremy streeti ja savile row’ toodete otsa... kuid tommy on kindlasti nullpunkt, must auk. peab olemas olema mingisugune tommy hilfigeri sündmuste horisont, millest edasi pole võimalik olla rohkem derivatiivne, rohkem allikast eemaldunud ja hingetühi.

- william gibson, pattern recognition

[alljärgnev on kõige muu hulgas põgus eriläkitus archwaylt agnesele. hei, agnes.]

thecameraeye. eelmise aasta novembris juhtusin ma läbima kummalist trajektoori: lendasin üheteistkümneks päevaks columbusesse (ohio, usa) ja sealt kohe otse seitsmeks päevaks pariisi (prantsusmaa, mitte texas). esmapilgul tundus, nagu oleksin transatlantilisel lennul ületanud kahe paralleelse, kuid omavahel ühildamatu, igasuguse ühisosata maailma vahelise piiri. muidugi oli see puhtformaalsel tasandil niimoodi: fahrenheitidest, tollidest, naeladest ja dollaritest said otsekui kosmilise montaaživea tõttu celsiused, sentimeetrid, kilogrammid ja eurod. juhtmetes voolas teistsugune pinge, voolule pääses teistmoodi ligi. üleminek ühest mõõdustikust teise käis kummalise kognitiivse vahetuskursi alusel, ajavahest tulenev dissonants jäi märkima toda osa hingest, mis selle insomlilise tehingu käigus teenustasuna kaduma läks. tõepoolest umbes niimoodi, nagu gibsoni pattern recognitioni alguses.

ma leidsin nende kahe maailma vahel vähemalt ühe märkimisväärse ühisosa. kui ma püüdsin neid maailmu pildistada, ei õnnestunud mul kumbagi peale saada.

columbus oli elamurajoonide igas suunas sirutuv lõputu jada. keskkodanlus silmapiirini. väikeste, kuid sellegipoolest losse meenutavate elumajade süstematiseeritud vohang, mille peamiseks nominaatoriks oli mõõtmete ülemäärasus. ainult inimesed olid tavasuuruses: otsekui oleksid nad endale liiga suure maailma ehitanud. või justkui oleks miski maailma nende ümber suuremaks loitsinud. auto kui ainus mõistlik liiklusvahend: tervisejooksja kui ainus jalakäija. vähesed kitsamad tänavad meenutasid tähtveret, aga selle vahega, et akende taga oli liiklusummik. ruumiliste mõõtmete hüperbool: peaaegu võimatu oli leida kaameranurka, millelt jäänuks pildile mõni terviklik, ühtne tähendusüksus. teistel juhtudel tundus, nagu ei jääks pildile midagi tegelikku. tundus, nagu libiseks kõik valmistatu paratamatu ja takistamatu kergusega siinsest minema, simulatsiooni valda. näiteks nagu see maailma kõige suurem korvitehas. või nagu jeremy street ja savile row, mis mööda moetööstuse ajaarvamise lineaarset telge pidi takistamatu sujuvusega äkitselt tommy'ks lahustusid ... (muidugi tuli meelde baudrillardi "ameerika" - kas ainult niimoodi need eurooplased siis üle ookeani käivadki?)

ja loomulikult jäi pariis pildilt välja hoopis vastupidistel põhjustel - temporaalset telge pidi, oma ajaloolise hoomamatuse tõttu. peaaegu iga pilguheit paistis tagasi toovat ajaloost või "ajaloolisest olulisusest" ülelaetud materjali. veerand tunniga võis teha kolmkümmend pilti, ning elemendid, mis peaaegu vaba sattumuslikuse printsiibil salvestuma juhtusid, tühistasid end vastastikku oma ajaloolise olulisuse näiliselt mitmekesises võrdväärsuses: kui kõik on samavõrra ületähtis, pole mitte miski tähtis. selles mõttes kustutas pariis fotograafilist valikuprintsiipi kui niisugust. tundus, nagu libiseks kõik valmistatu paratamatu ja takistamatu kergusega praegusest minema, minevikku, mõnele antikvariaadist leitud vanale kolletavale mustvalgele postkaardile.

mõlemad kohad olid erinevat moodi mõõtmetelt liiga suured. mõlemas kohas tekkis neile iseomasel moel siinse-ja-praegusega tunnetuslikke raskusi. rääkimata juba võrdlemisi kulunud tõest, et fotograafia kui meedium ise kustutab simulatsioonilise jäädvustamise nimel vahetut kogemuslikku siinset-ja-praegust. mul on sellest kummalisest rännakust paarsada pilti. peaaegu mitte ükski neist ei kujuta peaaegu mitte midagi tähenduslikku või terviklikku, mitte ükski neist ei suuda peaaegu mitte midagi hoomata. aga neid on väga tore vaadata: neilt peegeldub inimese kohmetuvõitu allajäämine sellele, mille ta on aja jooksul loonud.

weather underground

olme laguneb, tervikpilt maailmast kustub ja minatunnetus hajub. allesjäänud riismed pudenevad viirusena tänavale, kus proovitakse neist uuesti elukeskkonda kokku panna. mis tahes progressiretoorika ei käivita inimesi tema lugudes. nad pigem kompenseerivad oma isiklikke ilmajäämisi, otsivad hallutsinatsioone ja tajukrampe.[---] gibsoni lood ei näi rääkivat otse kellegagi meist. me saame pealt vaadata ja kuulata, kuid kunagi ei seletata meile kõike, ei öelda, millised kokkukuhjunud detailidest on olulisemad kui teised. me saame ainult katkendeid. nagu sõidaksime liftiga aeglaselt, kuid õudse tagasipöördumatusega tema juttudest mööda.

- tõnis kahu, william gibsoni "põleva kroomi" kohta

ma olen nüüd maa alt välja saanud: kummastav oli see ainuüksi metroo metakaardil ning kahe metroojaama vahetus ümbruses veedetud periood, mil kogu ülejäänud, kujuteldav linn oli taandatud peaasjalikult värviliste lineaarjoonte kahemõõtmeliseks skeemiks - tõepoolest otsekui simulaakrumi eelnevuseks, millele "päris tegelikkus" vastas ainuüksi teisejärgulise ja sümboolselt ebaolulise korrespondentsi korras - ning mille teljel liigeldes ei tekkinud mitte mingisugust ettekujutust selle kohta, kuidas need jaamaümbrused tegelikult teineteise suhtes asetsevad. teisisõnu, see oli nagu sajast või kahesajast tükist koosnev puzzle, millest mul oli olemas üksnes kaks tükki - aga kaks, mida ma seetõttu jõudsin üsnagi põhjalikult uurida. nüüd, mil olen linnas pikemaid jalutuskäike teinud ning neid tükikesi on rohkem kogunema hakanud,
on mulle selgeks saanud, et london on tegelikult umbes sajast tartust kokkuõmmeldud ning seetõttu lihtsalt märksa süvendatuma infrastruktuuriga lapitekk: iga metroojaama ümbruses on justkui väike kesklinnake, ja mida eemale seda hõredamaks, ei mingit kurnavat ülevust või hiilgust nagu (teataval määral) berliinis ning (rõhuval määral) pariisis, kõik on sees-elatavalt ja tõrgeteta maine, lihtsalt mine tänavale ja jaluta, lihtsalt ela oma elu - aga sellest mõni järgmine kord.

allilmasünoptikud ennustavad tuulepuhangut iga kord, kui rong torust jaama saabub. ning nad ei eksi. selles mõttes ei ole metroost just eriti palju kirjutada. või õigemini: on juba kirjutatud. "tillukesed perroonid" ja "sajandeid õhutamata soe õhk" (g. n. 2011) - tõsi. kõik, mida neil gaiman oma lühilugudes londoni metroo kohta kirjeldab - ilmselt samuti mingil äraspidisel moel tõsi. anti saare tähelepanekud pariisi metroost ("tekste siledast ruumist") - samuti tõsi, ehkki igas linnas ilmselt mingil iseomasel moel ja kellegi iseomaste silmade läbi. (ma ei mäleta, kas anti saare või meelis friedenthali) hüpotees selle kohta, et metroodega linnades on inimesed targemad, sest neil kas (a) kulub metrooga sõitmise peale nii palju aega või (b) neil ei ole metrooga sõites eriti mitte kusagile, kõige vähem teistele inimestele otsa vaadata, nii et kõige mõttekam on sel ajal lihtsalt raamatuid lugeda - ma tahaks uskuda, et ka see on tõsi, ehkki juba loo või hüpoteesina on see nii hea, et ei peagi tõele vastama, vaid püsib iseenesest koos juba ka loo enesena. (ehkki siin linnas loetakse minu kavatsuslike vaatluste kohaselt pigem evening standardit, ning ma ei tea, kas see "targaks teeb". äraspidiselt informeerituks kindlasti.) kõikide nende tõesuste summa annab siinsest metroost juba päris küllaldase empiirilise pildi, millele ongi üsna keeruline või ebavajalik midagi lisada.

ühe lisanduse ma siiski teeksin, ning see käib tolle üleminekutee kohta, mis inimesi maa pealt allilma, siit teispoolsusesse, esmasest tegelikkusest simulaakrumite kolmandasse järku viib. ma sõnastaksin selle lisanduse empiirilise hüpoteesi vormis: kõikidel maailma eskalaatoritel on mingi seniavastamata, eiramatu ning ilma ühegi kollektiivse kokkuleppeta sätestatud kosmilise seaduse jõul eksimatult üks ja seesama, suurima võimaliku täpsuseni paikaseadistatud edasinihutamiskiirus.

see on hinge kehasse tarretavalt spetsiifiline, inimkeha radikaalselt tahkestav ning hinge äärmise võimaliku määrani võõrandav kiirus: sujuv ja pöördumatu, ebaorgaaniliselt mitteparas aeglus, tehnoloogiasse maandatud paratamatuse modaalsus, kümme tuhat vatti halba elektrit.
rääkisin sellest tõnis kahuga, kes täheldas, et see on "kiirus, mis pole hüsteeriline, aga on tõhus" ning mis on "väga erinev futuristide kiirusest" - liikumine, mida võib täheldada end eskalaatoril edasi nihutada lastes, on "liikumine ilma ekstaasita", mis on "omane pigem kraftwerkile kui rockmuusikale". eskalaatori liikumiskiirus - see on sarnane "autobahnile" ja "trans-europe expressile", mis mõlemad, nagu tõnis ütleb, "markeerivad stabiilsust ja apolloonilist tasakaalu liikumises". üdini masinlik, pöördumatusele ja maksimaalsele tõhususele häälestatud absoluutselt anorgaaniline tasakaal. kes leiutas kogu maailma eskalaatorite edasinihutamiskiiruse?

(vaadake, kui pikk ja põhjalik lehekülg. aitäh, tshiif. ning ei ole mõtet tähelepanu pöörata seal äratoodud eskalaatorikiiruse täpsele füüsikalisele range'ile, kiirus, millest ma räägin, on konstant, ning mõõdetav kaugeltki milleski muus kui meetrites ja sekundites.)

minu jaoks veel täpsemalt kirjeldas tõnis kahu eskalaatorite liikumiskiirust tegelikult siis, kui kirjutas kunagi william gibsoni lühijuttudest: just eskalaatoriga sõites olme laguneb, tervikpilt maailmast kustub ja minatunnetus hajub, ning ümbritsev ei räägi enam otse mitte kellegagi meist. allesjäänud riismed pudenevad viirusena tänavale ning seal ringi vaadates ei ole üldse selge, millised kokkukuhjunud detailidest on olulisemad kui teised.

ma arvan, et see on elu, millest me eskalaatoril nihkudes "aeglaselt, kuid õudse tagasipöördumatusega mööda sõidame".

ps! archway stationi eskalaator on üsna pikk ning ühel ennelõunal sattusin ma ihuüksi mööda seda alla sõitma. ning just tolles üksinduses tabas mind fundamentaalne dilemma: kas ma peaksin apolloonilisele kiirusele ka hüsteerilist kiirust lisama ning mööda liikuvat eskalaatorit alla hakkama astuma, või peaksin ma laskma end lihtsalt edasi nihutada? mida peaksin ma peale hakkama selle tehnoloogia poolt indutseeritud prosteetilise nõutusega?

travelling without moving

writing apropos his popular novel "timescape" (1980), gregory benford observes that time travel and faster-than-light travel are "probably impossible but difficult to disprove". and let us not forget the inverse corollary: reality is likely, but impossible to demonstrate.

- istvan csicsery-ronay, jr, "the seven beauties of science fiction"

väike sinine puuduolek - see õhuke ja kehatu isiklik infolade siin - kipub mul unustusse vajuma kergemini kui ma ise iga kord selle peale mõeldes arvanud olen. pikka aega ei ole aidanud ka lubadused (endale) seda mitte unarusse jätta ning lubadused (teistele) siia uuesti midagi kirjutada. ent niisugune on väli, millel ma paratamatult viibin: kirjutamine jääb kirjutamisele ette, või vähemalt minul jääb. aga pikemad kodu(linna)st eemalviibimised kuidagi lõdvendavad selle printsiibi kehtivust, ning on nähtavasti lõdvendanud ka seekord. nii ma siis istun siin põhja-londonis, ashbrook roadil, töölistelliskivilinnaku magalalasus, viieminutise jalutuskäigu kaugusel karl marxi hauast, ümbruskonnas, kus kõik kõrtsmikud on arsenali särkides, ning joon oma mahla ja hakkan siia - taaskord - kirjutama seda, mis on väike, sinine ja juba kaua aega puudu. seesinane siin on - kui soovite - suu avamise tseremoonia. pagendamata edevuse kahtlasevõitu ja lärmakas laat.

ja ei mingeid hoolikalt planeeritud reisikirju, ehkki mul on hea meel - ja seda ma tahan kõige esimesena öelda - et pärast aare ramadaani (või aare ramadaani pärast) on reisikirjanduse žanr end justkui sümboolselt rehabiliteerinud, tõstnud end kõrgemale kohast, kus ta kaua aega olnud on, näidanud, et reisikiri on esmajoones ja kõigepealt sisemise rännaku kiri ning alles seejärel füüsilise reisi sümptom. ja kui ma loen tuglast või isegi kui ma loen talvetit, siis tundub see justkui alati olevat niimoodi olnud. aga vahepeal, ilmselt hetkest, mil nõudlust kaugete kohtade järgi sai äkki suvalise lemmiktuju kohaselt (reisibüroos või internetis) peaaegu silmapilkselt rahuldada, muutusid ka reisikirjad (minu montenegro, sinu serbia ja meie Maa) ainuüksi füüsilise kohalolu pelkadeks dokumentideks. rännakut selle sõna sisulises mõttes paistis sellest ajast saadik olevat tõepoolest peaaegu võimatu üldse ette võtta. (jah, reisi ja rännakut tasub vist niisuguses kontekstis eristama hakata.) ning veel rohkem kummastab mind see, et see dokumendilasu on osutunud väga populaarseks: mida peaksin praegusel ajal hakkama peale lihtsa tõendiga kellegi kusagilviibimisest? miks - kui "kauge koht" on nii või teisiti võrdlemisi kättesaadav (ning simulaakrum sellele eksimatu sujuvusega alati eelneb) - peaksin ma endast üldse pelga kohalolutõendi maha jätma? minu ainus vastus oleks: et seda kohta ennast veel kuidagi kohastada, et anda talle tagasi see, mille "võigaste tehnoloogiate viirastus", postkaarditurism ja paketituurid ja kõik muu sellesarnane temalt juba ette ära võtnud on. aga selleks kohastamiseks tuleb reisikirjas täita koht endaga ja mitte ainuüksi vastupidi; tuleb identifitseerida koht ja mitte lasta kohal ennast identifitseerida; tuleb kirjutada rännakukiri aga mitte jätta reisist maha dokument. ja veel enam, kogu selle dokumendilasu taustal tõestab ramadaan mulle, et niisugust rännakut on mõtet ette võtta ainult poeedil - kui pidada poeedi all silmas seda, kes (freudi järgi) oskab jutustada oma fantaasiatest teistele niimoodi, et neil piinlik ei hakkaks. (fantaasia: koha täitmine endaga.)

see läks nüüd pikale, ja ma kavatsesin lisaks kirjutada veel hoopis muust, ent öö on liiga hiline. ning võib-olla olen viimasel ajal palju reisinud ja vähe rännanud, aga kohalolust londonist ei saa ma õigupoolest veel pelka dokumentigi maha jätta, sest tõtt-öelda pole ma veel korralikult maa alt välja saanud. olen seni liigelnud üksnes metroo meta-kaardil ning ainult kahe metroojaama, archway ja eustoni vahetus läheduses. ning metroo ja maa-alune vajaks hoopis eraldi käsitlust ja sootuks teistsugust stiili.

nagu eelvaates ka kogu see uus tegelikkus siin, iseeneses nii tõenäoline, kuid põhiloomuselt esitlematu.