svarta linjer

Paljud on minult küsinud selle kohta, mida ma rääkisin kolmandal mail Tartus toimunud Õnnekonverentsil. Tulen sellele küsimusele vastu: siin on tolle ettekande tekst. Pilt on üles laetud selleks, et oleks mõistetav, kuidas ja miks Andreas W minu jutu taustal magab.

Kuidagi väga helge laik jäi mällu sellest üritusest.

*****

Õnn, uni ja otsustamatus

Õnnest pole esmapilgul midagi rääkida. Võib rääkida õnnepüüdlustest – ning õnnepüüdlustest räägitaksegi, lakkamatult.

Võib lüüa väga laia laastuga ja öelda, et näiteks kogu klassikaline õhtumaine kirjandus räägib õnnepüüdlustest. Või vähemalt narratiivne klassikaline õhtumaine kirjandus, sest suur osa luulet on pühendatud sellele, et manada esile õnneseisundi väljenduse staatilisi pilte. Aga just nimelt staatilisi pilte, pilte mis mõjuvad kui sattumuslikud igavikuvälgatused ajas ning on seetõttu heas mõttes viimase piirini fiktsionaalsed. Seekaudu saaks öelda: õnnepüüdlus on narratiivsuse funktsioon ja struktuur.

Siin olen juba paari sõna järel ainult paari sammu kaugusel nägemusest selle kohta, et rangelt ajalooliselt, narratiivselt mõtlev õhtumaine subjekt ei ole õnnelik. Või õigemini: kui ta on sattunud õnneseisundisse, siis pole tal tarvidust öelda: "Ma olen õnnelik..." Või veel õigemini: kui ta ütleb – ükskõik kui paljusõnaliselt – "Ma olen õnnelik...", siis need sõnad ei ole ajalooliselt mõtleva narratiivse subjekti sõnad. Need sõnad on igavik ajas, suurima määrani enesessepöörduvad, ja seetõttu võib-olla luule lihtne apoteoos.

Selles hetkes, õnneseisundis, ei ole sõnu, ning kui niimoodi öeldakse, siis on see lihtsalt ainuüksi seisund ise, mis endast nende sõnade kaudu märku annab. Sest subjekt, kes need sõnad lausub, ei ole selles seisundis rangelt võttes subjekt: ta on siis, sel hetkel, teispool ajaloolist, narratiivset õnnepüüdluspiiri, ning tema tõdemusel ei ole tegelikku siinpoolset kuuljat.

Seda välja arvatud muidugi juhul, kui me ei pea õnne all silmas midagi õige igapäevast ja keskpärast: näiteks lihtsat suutlikkust loobuda kõikidest oma ihadest, nii nagu psühhoanalüüs seda määratleb. Ning ehkki ka selles määratluses peitub oma tõetera, ei ole ma kindel, kas õnne esile tõstev, seda sõnatut seisundit paljusõnaliselt käsitlev sündmus peaks õnne ainuüksi millegi nii tavapärasena käsitlema.

Õnnepüüdlustest räägib niisiis terve klassikaline õhtumaine kultuur, ent õnnest enesest, saavutatud õnneseisundist: millest siin enam rääkida? Õnn on üks, lihtne ja viimase piirini ihaldusväärne. Kes on õnnelik, sel pole sellele selle kohta enam midagi märkimisväärset lisada. Nii nagu ka see, kes pole õnnelik, ei suuda saavutunud õnneseisundit tegelikult ette kujutada. Algaja poeet küsib vanema ja kogenenuma käest: "Ütle mulle, mis on õnn? Kuidas saaksin ma õnnelikuks?" Ning vanema sõnad, olgu need kuitahes kõrge luule, ei ole tema enese jaoks enamat kui otstarbetu tautoloogia, parimal juhul ainuüksi sõnaline tunnistus igasuguste sõnade sobimatusest – nii nagu algajale poeedile on kogenenuma luule äärmisel juhul fiktsionaalsest lootusest jõudu ammutava inspiratsiooni allikas, aga mitte juhtnöör, mille järgi toimides võiks temagi otseteed õnne kogeda. Ma ei ütle, et õnn on kättesaamatu, või et igaüht ei võiks tabada õnnetunne. Aga ütlen, et õnne ning õnnepüüdluste vahel on lävi, mida sõnad ületada ei suuda. (Ning ütlen samavõrra ja mõnevõrra vastassuunaliselt: sõnal paistab mõtet olevat ainuüksi niivõrd, kuivõrd ta püüab seda läve ületada.)

Ütlen seda kõike sellepärast, et teadvustada: õnn, kui sellest rääkima hakata, on metafoor, mida ei saa selgitusjõuliselt n-ö tavakeelde tagasi tõlkida; see on mõiste – kõikide oma oletatavate atribuutide või võimalike "igapäevaste praktikatega" – mille tähendussisu saab ainuüksi intuitiivselt hoomata, ning seisund, mille kogemisele sõnad annavad harva juurde. Ütlen seda seega ka sellepärast, et rääkides siin sõnadega õnnest, ei tea ma tegelikult paratamatult, millest ma räägin. (Mis jällegi ei tähenda, et mina või keegi meist õnne kogenud ei oleks.) Ent niisugusest teadmatusest või küündimatusest on ka oma pragmaatilist kasu: jäävad ära õnne määratlemise vaevad. Ja jällegi, paradoksaalselt ja hoopis vastassuunaliselt: järelikult pean ma õnnest rääkides usaldama, et kõik teavad, kuitahes intuitiivselt, metafoorselt ja sõnulseletamatult, millest jutt jäib.

Nii palju minu poolt alustuseks üritusele, mis õnne sõnas huulil hoiab.

*****

Muudan nüüd retoorilist registrit. Kõike seda arvesse võttes otsisin enesestmõistetavalt kaua teemat, millest rääkima hakata. Mind aitas konverentsi alapealkiri "Paremad maailmad". Sest jõudsin äratundmisele, et suur osa minu teoreetilisest projektist tegeleb utoopiate kui paremate maailmadega: niisiis mitte millegi paremaga "selles maailmas", vaid kirjanduslike kujutelmadega paremast maailmast enesest. Ja nende paremate maailmade nüüdisaegse staatusega. Võtkem paremate maailmade kujutelmade nüüdisaegne nappus võrreldes näiteks düstoopiate kui läbikukkunud maailmade või katastroofiliselt lõppenud maailmade kujutamise ohtrusega. Meenub see, kuidas marksistid selle ebaproportsiooni on sõnadesse pannud: meil on praegusel ajal märksa kergem kujutada ette inimkonna kollektiivset hukku kui seda, et kapital kusagile kaoks.

Meid lahutab täitunud utoopiast kui kollektiivsest, sotsiaalmajanduslikust õnneseisundist umbes sarnane kujutlusvõimeline lävi, mis lahutab õnnepüüdlusi õnneseisundist, nii nagu ma seda varem kirjeldasin. Düstoopiate või apokalüptiliste visioonide ees seda läve pole, või on see kergemini ületatav: need visioonid paistavad olevat lihtsalt praegu tunnetatavate tendentside loogilised ja süvendatud pikendused. Miks nad niimoodi paistavad, on iseküsimus.

Tõkkest utoopilise mõtlemise või unistamise ees võib aimu saada juba tavakeele kaudu: "see on utoopiline!" (kui "saavutamatu") või "ta on märatsev utopist!" (kui keegi totalitaarselt ohtlik). Utoopia on definitsioonilt "hea mitte koht". Aga ajalooline kogemus on justkui mõista andnud, et utopistlik unistamine on pigem totalitaarselt ohtlik: siit ka tähendusvarjundi muutus sõna formaalses kõlas. Ning väidan, et seda ohtu, seda takistust kujutlusvõimele, on kõige paremini võimalik ilmestada otsustamatuses, mis põhistab und kui metafoori.

Ja sellepärast on Andreas W täna koos minuga siin. Tegin kunagi temaga teatrit ning siis oli ta kuulus magaja. Tal on praegu kiire ja ta väärtustab uneaega. Võimaldasime talle natuke legitimeeritud und, teha tema unest kunstiprojekt – ta on suure tõenäosusega selle puhkeaja üle tänulik. Ning ta on siin selleks, et aidata oma kohaloluga mõelda une kui samuti teatava iselaadse, mitmetimõistetava metafoori üle.

Mina hakkasin une, õnne ja paremate maailmade vahelistele seostele mõlema Millenniumi teise hooaja kahekümne teist osa vaadates. See kirjeldas olukorda, kus vahetult enne maailmalõpuaega olid maa peale tulnud neli deemonit, kes istusid ühel ööl vanameeste kujul kohvikus ning arutasid selle üle, kuidas neil on õnnestunud inimkonda "halvale teele meelitada". Ning üks neist rääkis, et selleks ei olegi kuigi palju tarvis, sest inimene "teeb seda endaga ise" – tõugata on teda tarvis vaid õige-õige natuke. Ta ütles:

“Ma küsin teilt: kes oli see kuri geenius, kes leiutas äratuskella? Mitte ükski teine olend peale inimese ei suuda välja mõelda seadeldist, mis häiriks regulaarselt ja igapäevaselt tema ainsat looduslikku õnneseisundit... Ning pole kahtlust, et kurja geeniuse kuri kaksikvend leiutas vaigistusnupu...”

Hakkasin mõtlema: kas see tõesti on niimoodi? Kas õnn ja uni on niisuguses metafoorses kokkuseades sedavõrd lähedaselt ühte laulatatud? Kas õnnelik ollakse tõepoolest ainult siis, kui ollakse teadvuseta, või laiemalt – kui ei olda päriselt ise. Või veel enam – kas ajalooliselt, kriitiliselt mõtlevat subjekti märgib kalduvus end sellest õnnevõimalikkusest pidevalt äratada?

Andreas W, tema, kes ta seal mulle vastukaaluks magab, on unest mõelnud ka kui rahutust, traumaatilisest seisundist, mille ajal mitteteadvuses toimub n-ö "veealuste protsesside" läbimäng, mille korrastavast toimest ärkamine on pigem teatava talumatuse tunnusmärk.

Ent siin, paremaid maailmu kummitava totalitarismi tondist rääkides ei räägi ma unest mitte kui indiviidi psühhofüüsilisest seisundist, vaid peaasjalikult kui metafoorist, ja sealjuures esmajoones teatava sotsiaalse seisundi metafoorist.

Ja tõesti: uni on sageli olnud "ideoloogilise teadmatuse" võrdkujuks. Ütles ju ka Marx ideoloogia kohta: "nad ei tea, mida nad teevad". Ning õnnemõiste (ja õndsuse termin) on sagedasti leidnud kasutust kui tolle teadmatuse sümptom: nad on õnnelikud, sest nad on uinunud, sest nad ei tea, mida nad teevad. Nii räägib Debord vaatemänguühiskonnast, kus massimeedia poolt pakutavad unenäod suigutavad võrdlemisi viletsas olukorras elavate ühiskonnaklasside kriitikameelt, ja Baudrillard õnneunest, mille on taganud nüüdisaegse inimese eraldatus teleriekraaniga varustatud elutuppa. Jne, Jne.

Õnn niisiis ka kui teatav ärkvel magamise võrdkuju, uni kui kindlat laadi mittekriitiline ärkvelolemise moodus. Ühelt poolt saatanlik pilk indiviidile, kes ise, otsekui refleksi ajel oma õnneseisundit häirib; teiselt poolt kriitiline pilk ühiskonnale, kes ehk liigkergesti õnneunne suigatab. Ma vaatan Andreas W-d ja ei suuda otsustada: on ta niimoodi õnnelik? Ja kui on, siis kas ta on ikka tema ise?

Räägin siin banaalsustest (kas õnne kohta saab rääkida muud kui banaalsusi?), aga tahan selle võrdkuju kaasa võtta, et hakata rääkima kujutelmadest paremate maailmade kohta.

Klassikalistel "sotsiaalmajanduslikel" utoopiatel (More, Bacon, Campanella) on laias laastus kolm laiemat ühisjoont:

– eraomandituse nõue, millest muuhulgas tuleneb inimeste võrdsus nende ühetaolisuse kaudu

– vormilise tasandi ajalootus: utoopia ilmub meile kui narratiivita stoppkaader, lugejale tehakse ideaalühiskonnas n-ö "giidiga tuure"

– asjaolu, et neid ei leita sihiliku otsimise teel, vaid neisse satutakse (merereisid, äraeksimine)

Kuhu ma tahan jõuda: maailmakirjanduse klassikalistel, "anti-utoopilistel" ehk utoopilise mõtlemise vastastel düstoopiatel on – kui ehk väikeses kõverpeeglis – täpselt samad strukturaalsed jooned.

Anti-utoopiline düstoopia valgustab sama nähtust ühildamatult erineva röntgeniga:

– eraomanditusest saab subjektitus, iseloomutus kui põhimine, individuaalne eraomanditus; inimeste omavahelisest võrdsusest (nad on võrdsed, sest nad on võrdselt subjektitud) saab kollektiivne, kriitikameeleta suikumine totalitaarset laadi ideoloogia-unne

– vormilisest ajalootusest saab sisulise tasandi südmusetu ja muutumishorisondita seisakuhetk, mis on samuti omane n-ö totaliseerunud ühiskonnaruumile

– sellest seisakuhetkest välja pääsemine – või nagu ma seda edaspidi kutsuma hakkan, sellest ärkamine – paistab samuti olevat ranges mõttes sattumuse küsimus.

Kui ma uurisin maailmakirjanduse klassikalisi anti-utoopiaid, siis võimaldasid need tõmmata ühe subjektsusesse ja narratiivsusesse puutuva ühisjoone:

Kõik need – olgu siis Orwelli "1984", Huxley "Hea uus ilm", Bradbury "Fahrenheit 451" või Zamjatini "Meie", aga ka märksa hilisemad Hollywoodi filmid, näiteks "Equilibrium" või "The Matrix" – saavad oma tõelise narratiivse algus- või põhjuspunkti hetkest, mil pealtnäha õnneseisundi saavutanud, takistusteta ja isetoimivas ühiskonnas ärkab keegi n-ö subjektina, kellenagi, kellel on ühtäkki ümbritseva suhtes kriitiline teadvus. Ning see keegi näeb äkitselt, "silmade avanedes", et tema ümber valitseb süsteemi repressioonidel põhinev totalitaristlik õudusunenägu, millele kõik ülejäänud on nüüd, tema uuest vaatepunktist, allutatud nagu mingisse kriitikameeleta õnneunne. See, mis varem mõjus täitunud utoopiana, saavutatud õnneseisundina, mõjub nüüd, subjektiunest ärganule, totalitaristliku süsteemi takistusteta isetoimivusena. Ning sellele vastavalt, teoste struktuurilisel tasandil: utoopia, milles varem tehti otsekui giidiga tuuri, muutub selle ärkamise ajel saadud tõukest narratiivseks anti-utoopiaks. Ning siit edasi algab reeglina subjektiunest ärganud, humanistliku teadvuse saavutanud peategelase võitlus ellujäämise eest, või äärmisel juhul oma inimlike ideaalide levitamise eest.

Ja siit järeldus: anti-utoopia paistab niisuguses valguses otsekui utoopia, millest on ärgatud.

Struktuuri tasandil on kirjanduslik utoopia ja kirjanduslik anti-utoopia peaaegu eristamatult sarnased: utoopia ja anti-utoopia ei projitseeri meile erinevaid maailmu. Nad projitseerivad meile üht ja sedasama nähtust kahest erinevast, ühildamatust vaatepunktist. Viimasel piirjoonel on võimalik väita: kollektiiv, ühiskond jääb mõlemas nägemuses samaks, küsimus on ainuüksi vaatepunktis, mille lisab ärganud, subjektsuse saavutanud indiviid.

Ja niisugune on unel ja sellest ärkamisel põhinev otsustamatus, mis takistab kollektiivselt paremaid maailmu kahtlusteta ette kujutamast: pole võimalik otsustada, kas üle utoopia-läve astudes on tegemist ärkamisega kirgastunud, vabastatud maailma, või on tegemist suikumisega totalitaarsesse õnneunne.

Selle hüpoteesi võib panna n-ö "ideoloogilise tegelikkuse" vastu proovile: meenutagem viimast tuntumat "täitunud utoopia" avalikku kuulutust, Francis Fukuyama paarikümne aasta vanust deklaratsiooni liberaaldemokraatlikust "ajaloo lõpust" – nägemust mille kohaselt ajaloolisus on jõudnud liberaalse demokraatia näol alternatiivideta lõpp-punkti, ja maailm on n-ö valmis saanud. Küsimus ei olegi siin niivõrd selles, kas tema deklaratsioon on eetiliselt väär. Pigem õpetab utoopia ja anti-utoopia vaheline otsustamatus meile, et võib eksisteerida strukturaalseid põhjuseid, miks niisugused deklaratsioonid võivad olla kerged tulema. Kõige esimese hooga oli sellel kuulutusel rohkelt afektiseisundis pooldajaid. Ning ehkki kriitikalaviin oli kiire järgnema, õpetab ka see juhtub meile klassikaliste utoopiate vaimus: niisuguste deklaratsioonidega kaasaminek võib tihtipeale osutuda sattumuse küsimuseks. See, mis ühtelede paistis liberaaldemokraatlik utoopia, paistis teistele liberaaldemokraatliku totalitarismikuulutusena.

Ent naaskem veel kord tolle kirjandusliku utoopiast ärganu juurde. Ärkamishetk, millega anti-utoopias kaasneb ajaloolisus ja narratiivsus, paistab osutavat, et ajalooliselt mõtlev, n-ö narratiivne subjekt on kollektiivi suhtes oma põhiolemuses õnnetu.

Aga kohane oleks öelda, et tema ärkamishetk märgib ühtlasi suurema äratundmise ja seega suurema õnne juurde jõudmist: ta märkab, et on olemas mingi suurem õnn kui see, mida ta jagab oma kogukonnaga. Ning selle valguses tahab ta oma õnne kogukonnale projitseerida: ta näeb, et kõik teised, kogu too kogukond, on kollektiivselt õnnetud ja kannatavad. Ent tema äratundmisõnn osutub üürikeseks, ja seda sellepärast, et ta avastab, et tal pole seda õnne kellegagi jagada. Tal pole oma õnne suhtes pädevaid argumente: kui ta selle reedaks, püüaks kogukond teda kõrvaldada.

Äratundmise õnnest saab niimoodi omakorda üksinduse õnnetus.

Ning niimoodi võib utoopiate ja anti-utoopiate vahelise otsustamatuse taustal mõtlema hakata: kas õnn on üldse miski iseeneses, või on see kollektiivne konstrukt? Kas õnn ei peitu tõepoolest, nagu liigagi sagedasti öeldakse, jagamises? Sest kes ütleb, et utoopiline kogukond ühe liikme ärkamisest õnnetumaks muutub? Õnnetumaks jääb ta siis, kui ärganul oma õnne jagada õnnestub ning kogukonda suurema tervikuna selle uue õnne poole püüdlema sunnib. Ning kas niimoodi, klassikaliste anti-utoopiate struktuuri valguses ei võiks dialektilises vaimus areneva, ajalooliselt mõtleva kogukonna kestust läbi aja kirjeldada kui ärkamisena üha uude õnnetusse, ent samavõrra ja samaaegselt ka suigatamisena üha uude õnneunne? Nii paistab uinumise ja ärkamise, õnne ja õnnetuse vaheline otsustamatus põhistavat ka selle kogukonna kestust. Õhtumaine kultuur paistab olevat leiutanud endale äratuskella, ning äratuskellaga kaasa ka vaigistusnupu, mis tal kestvalt ärgata ja uinuda võimaldab. Õnneunest ärgatakse üha uude õnnetusse, millest omakorda õnneuni saab, ja niimoodi, ad infinitum. Umbes nii, nagu seda kaalus Hamlet oma kuulsas monoloogis:

“Surra, magada - muud midagi, sest nõnda uinudes kaoks hingepiin ja kõik need tuhat häiret, mis meie liha pärib looduselt. See oleks lõpetus, mis hardasti on ihaldatav: surra, magada! Jah magada – Võib-olla undki näha? Siin ongi konks. Sest see, mis unenäod meil võivad tulla selles surmaunes, kui maise möllu puntrast pääseme, - see paneb kõhklema; siin peitub põhjus, miks viletsusel iga on nii pikk...”