minimaalne sümboolne erinevus
siin on kaks näidet minimaalsest abstraktsest nihestusest, mis sümboolsel tasandil midagi märksa laiemat ümber mängib
leidsin stockholmi moodsa kunsti muuseumi poest mustade kaantega ja kolletunud lehtedega tagasihoidliku, kuid väärika väljanägemisega kaustiku. kõrge hinna tingis punane kleebis tagakaanel, mis teavitas, et täpselt samasugusesse kirjutas pisut vähem kui sada aastat tagasi hemingway. polnud põhjust kahelda: "vanamees ja meri" oli eestikeelses väljaandes umbes sama paks. nagu paljude muude asjade puhul, vaatas ka selle väikese objekti näol mulle vastu müügiks välja pandud vaimsusekujutelm. ja see mõte tekitas tolle laialtlevinud perversioonilise rahuldustunde, mida pakub tarbimisühiskonna varjatud mehhanismide paljastamise pettekujutelm. ent e-k pakkus välja märksa huvitavama võimaluse, kuidas kaustikule läheneda (tsitaat on ligikaudne): „aga see on päris ilus kaustik, OLENEMATA sellest, et hemingway sellesse võis kirjutada.” võib-olla ongi see praeguse aja ainus tinglik võimalus loomulikkusele : anda „tähenduslikustamise” protsessile vastupidine käik ning tabada painava tähenduskohustuse lämmatavas surves tähenduse-eelne sõlm.