diary mode 3

on olnud järjekordne vaakumhommik, kus tähtvere taevas maalib hallile asfaltile oma halliga halli. ehkki siin, mul on tunne, pole hämardumas ükski ajastu. keskklass silmapiirini: äri nagu ikka, maailm ilma lõputa.

vastuseks jaanuse kommentaarile kaks postitust tagasi: ma ei pidanud "juurdepääsu" all silmas mitte (igasuguse) info pelka kättesaadavust, vaid (kultuurilise tegelikkuse) "hõlmava" kirjelduse usutavust. ja see tundub mulle tõlgendusest haruldasem olevat - siin võiks muidugi hakata arutlema selle üle, kas üldse midagi saab esitada mittetõlgenduslikult, ent see oleks juba natuke fundamentaalsema tasandi vaidlus kui see, millel asub juurdepääs - hinnang dualism. aga ma palun vabandust - need on alles väga esialgsed ja üldse mitte võib-olla kõige paremad terminid; samuti pole ma kõike seda sugugi "lõpuni" suutnud läbi mõelda. püüan.

täna on vähem aega: lähen raamatukokku, et orwelliga kaugemale jõuda. palju ulmet järjest saab tõepoolest olla ainult rajude fännide asi: lisaks hüvedele, mida pakub ulme poeetiline materialisatsiooni-mehhanism, tema suurejoonelised väljaränded ning aegruumilised tegelikkusetasandi hüpped, on selles siiski, paratamatult, lihtsalt žanrilistest iseärasustest tulenevalt ka alati midagi peaaegu tuvastamatult tuhmi, mida seda ära tundes taluma tuleb õppida. midagi teha ei ole, nii see on.

tänane jutt on siin.

diary mode two

sufjan stevensi õhtupoolik, pärast pöff.

medikamendid mõikavad, väikesest muulast olen vist väiksem.

kirjutan kevadise õnnekonverentsi-ettekande põhjalikumat artikli-varianti ning sellega seoses tuli seal kõneldud "ärkamishetked" kõikidest tekstidest ka päriselt üles leida: tekkis harukordne ja "nõdralt väärtuslik" täppisteadlase tunne. otsing on seni viinud oodatud tulemuseni - need kohad on ka nüüd nendes tekstides täiesti olemas.

vahel teen tähtveres väga lühikesi jalutuskäike ning satun õue ilmselt aegadel, mil kõik siit kusagil ära on: järele jääb päevastest ududest ja hallist niiskusest läbistatud harukordne vaakum - otsekui oleks mingi horisontaalne gravitatsioon kõik inimesed kusagile ära tõmmanud; justkui oleks ümbritsev linnastik muutunud täis-skaalal natüürmortiks, kuhu vaatlejal on võimalik peale astuda.

mitte just kõige analüütilisem tuju.

loen jaanus adamsoni blogi, nõustun: jah, miks mitte, inimene vist tõepoolest ei ole dostojevskile eriline saladus. ja miski kusagil ütleb: ega äkki pole mullegi? note to self: selle üle võiks natuke järele mõelda.

diary mode one

kui oled nii nohune, et eriti isegi mõelda ei saa, siis pole ka kogu oma päevaga suurt midagi peale hakata. sain arsti käest täna tööstuslikul tasemel ninasprei, mille võimalikeks kõrvalnähtudeks on oksendamine ja minestamine, ning koguse antibiootikume, millega võiks neutraliseerida väikese kontamineeritud muula.

aga millelegi mõtlen õigupoolest juba poolteist kuud: et on kaht laadi realismi, või kaks suunitlust või poolust realismi sees – üks püüab (näiteks mingile kultuurisituatsioonile) ligipääsu tagada või (seda) hõlmavalt kirjeldada; teine aga (seda) "seletada" või (selle üle) hinnangut langetada. ja need poolused paistavad olevat vastastikku välistavad, sest kriitiline hinnang kivistab kirjeldatavad olemasolevad (objektiivsed) elemendid juba mingisse hierarhilisse, midagi paratamatult esiplaanile asetavasse konstellatsiooni; hõlmava/usutava kirjelduse ("objektiivsete elementide" vahelise üheväärsuse) hinnaks on aga igasuguse kriitilise otsustuse kadu.

tagada juurdepääsu : mitte langetada hinnangut.

langetada hinnangut : mitte tagada juurdepääsu.

ning paradoksaalsel kombel tundub, et praegusel ajal langetatakse ülearu palju, kiiresti ja kergekäeliselt kriitiliselt hinnangut millegi üle, millele juurdepääs on õigupoolest üpriski raskendatud. sageli tundub, et juurdepääsu saabki juba ainult läbi hinnangulise otsustuse filtri.

margaret atwood ja don delillo suhestuvad william gibsoniga nagu psühholoogilised realistid suhestuvad naturalistiga.

korraks jalutama. homme jälle.