süveneva instrumentalismi kriitika
Eero Epneri, Mart Kangro ja Juhan Ulfsaki "Workshop" Tartu Uues Teatris tänavusel Draamafestivalil: täiesti suurepäraselt komponeeritud ja esitatud. Tükk aega pole näinud midagi nii mõtlemapanevat ja vormiliselt värskendavat (ning võib kindel olla, et mõtlemapanek toimetati kohale just vormivärskenduse kaudu). Tegu on töötoaga, kus õpetatakse, kuidas kõige erinevamate ülesannetega hakkama saada. Näitlemise asemel seega ettenäitamine. Esiotsa tegeleti igapäevaste, kõige harilikumate, praktiliste nokitsustega: kuidas kasutada käsisaagi, kuidas kruvida kruvi, kuidas kleeplinti rulli küljest paremini kätte saada, jne. Väga naljakalt serveeritud juhendipoeetika karikatuur, väga ilmekalt ja hooga välja mängitud.
Aga siis tulevad järk-järgult sisse suuremad, haruldasemad, ja tähenduslikumad "ülesanded": kuidas leevendada esimese seksi valusid, kuidas tõhusamalt sünnitada jne. Serveeritud samasuguses instrumentaalses stiilis. Ning siis näidatakse järk-järgult ja peenelt, kuidas instrumentalism ei küsi sooritatava teo suhtes hinnangut: kuidas puudutada sensuaalselt naisterahva õlga > kuidas kõige tõhusamalt kägistada > kuidas jälgi jätmata laipa uputada. Palju oli hetki, kus absoluutne koomilisus vaheldus töötoas täie tõsidusega – mitmel heal korral saavutati efekt, kus oletatavalt naljakas toiming osutus millekski halvaendeliseks. Nii paljastus instrumentalismile olemuslik ambivalentsus: teostamise ja tõhustamise automatism ei küsi (näiteks) hea või halva eristuse järele. Minu arvates pakkus "Workshop" etendusena välja, et inimesed on erakordselt leidlikud kõikvõimalike ülesannete lahendamisel. Aga nad ei küsitle kuigivõrd kriitiliselt ega eetiliselt oma ülesandepüsitust, sest instrumentalism, millesse nad on haaratud, muudab kõik ülesanded põhimõtteliselt võrdväärseteks, st võrdväärselt lahendatavaks.
Sedasorti lame horisontaalsus avaldus probleemide ükskõikses vaheldumises: akudrelli kasutamisõpetus oli kõrvuti pea mahasaagimise õpetusega, jne. Retoorika oli suunatud ainiti lahenduse tõhususele, mitte püstituse kohasusele: "Kui on vaja (teha X-i või Y-it), siis tehke (W-d või Z-i)." Meid õpetatakse erinevaid tegevusi tõhusamalt läbi viima ning loomulikult on see kasulik ja praktiline – kuid iga konkreetse tegevuse omandamise varjus omandame me ka instrumentalismi kui niisugust. Töötoa lõpus vastandati selle instrumentalismi pidurdamatule tõhususele kunsti/esteetika rikastav ja transformeeriv jõud kui (ainus?) viis instrumentalismist pääsemiseks. Esitatud ruumi-, heli- ja valgusinstallatsiooni ei saatnud enam didaktiline juhendikeel, selle mõju oli meeleline ja afektiivne – niisugune võiks olla tõhusus ilma instrumentalismita. Kokkuvõttes oli "Workshop" mõtisklus lainepikkuse üle, millele teostamise automatism kujutlusvõime võib kitsendada. See oli – paradoksaalsel kombel – väga tõhusalt teostatud. Müts maha.
Miski minus jäi igatsema veel üht töötuba, mis läheks kaugemale individuaalsetest üleannetest ning keskenduks tõhususele kollektiivsete lahenduste (ja "lõpplahenduste") leidmisel. Kas siin peegelduksid samasugused mustrid?