by grand design + setting sun
valgustuslikust, vaatlevast inimesest on saanud kaleidoskoopiline spektaator : ta vaatab väljamõeldist ja näeb tegelikkusest und. kogemuse-eelsus kogub kihte; pole enam lootustki aimdusele, kui sügavale sisse ollakse sattunud. lineaarse progressi kujutis varjutab vaikselt, miinusmärgiliselt südames pulseeruvat musta auku. kui auk pole kaetud, imetakse arengu hammasrattad hüpoteetiliseks nuudliks. kas ühiskondlik konstruktsioon on alistamas füüsi(ka)list tegelikkust? ma ei tea. aga sada ühele, et must auk südames pole füüsikaline.
muuseumis oli üldhäire. arhivaarid, pseudonüümikud, lingvistid, eluloouurijad ja küberpunkarid läksid uurima, milles asi. signaali andis gaasikamber sügaval keldrikorrusel (ei, mitte niisugune, kus soovimatuid teisitimõtlejaid faehlmanni armastama pannakse, vaid küttesüsteemiga seotud). võeti hunnik võtmeid ja mindi läbi kümne ukse asja uurima. viimase ukse taga oli 2x2 meetrit ruum, kuiva tolmu ja miskeid papp-paane täis. pilk lakke tuvastas, et keegi oli suitsudetektorile katte peale pannud. detektor oli närvi läinud ja signaali andnud. kate eemaldati. käed pandi pettunult taskusse, keerati ohates ümber ja longiti tagasi üles, üksikute huntide urgudesse tagasi. another shitty boring day for lowlife geezers like us
elavhõbeda nuttev puu
üle pikkade ajalaotuste on jälle selline tunne, et miski on seespool, mis hoiab iseenesest üleval seda (neid ...), mis moodustab minu. olen end vist mingisse tahtejõuautomaatikasse välja rebinud. ma ei küsi enam endalt, kas ma viitsin; ma lihtsalt teen, ise-enesest, mingi tundega, mis on teistsugune nendest, mida ma pidasin tunneteks varem, kui ma asju tegin, kuid sellest olenemata tundega. ning üks (võimalik, et suur) osa minust on vist saanud selleks, mida ma teen; ja too teine osa teeb viirastuslikke, tumedaid, raskesti väljakannatatavaid, kuid paratamatuid asju, mille tähendus selgub hiljem mõtete siseküljelt. olen nagu see selgusetu turvamees sealt romaanist, kes seisis öise tööpausi ajal bensiinijaama taga, igatses oma tüdrukut, meenutas oma elukäiku ning loopis killustikutükke seina peal elavasse vedelasse, soovimatut graffitit õgivasse polümeeri. kivid lupsasid polümeeri, polümeer sulgus pärast seinapinnaga kokkupõrget kivi ümber kokku ja kivi haihtus voolava kihi alla. ja mees mõtles, et tema on see killustikukivike ja polümeer on elu.
linn on nüüdseks kaotanud igasugused pretensioonid mingile vähegi tajutavale reaalsusastmele; on vaid kodu, muuseum, raamatukogu, mingid trajektoorikolmnurgad intuitiivsel kaardil ning kõik ülejäänu - kõik sümboolsed tähendused ja kohtumõistmine tegelikkuse üle - mängitakse välja mingil teisel tasandil. mis tasandil, seda hakkan välja uurima. kujutlen juba kolmandat nädalat, et olen elavhõbeda nuttev puu.