tuhande tähemärgi meister

Leidsin Eesti Ekspressi arhiividest loo, mille esitaksin tõendina selle kohta, et Tõnis Kahu on eesti tuhande-tähemärgi-meister. Lugu iseloomustab William Gibsoni jutukogu, mille kunagi tõlkisin. Lühemalt oleks mõttetu, pikemalt pole tarvis.

*****

Kunagi ehk tõotasid tehnoutoopiad vabanemist kõigile korraga. Uuemad neist lubavad intiimsust just sulle. Tehnoloogia lihtsalt nihkub su nahale lähemale, ulatab päris organismi välja ja siis…. Sci-fi klassik William Gibson uurib oma 1977–1985 loodud lühijuttudes postmodernset pohmelust tolle kontakti järel. Olme laguneb, tervikpilt maailmast kustub ja minatunnetus hajub. Allesjäänud riismed pudenevad viirusena tänavale, kus proovitakse neist uuesti elukeskkonda kokku panna. Mis tahes progressiretoorika ei käivita inimesi tema lugudes. Nad pigem kompenseerivad oma isiklikke ilmajäämisi, otsivad hallutsinatsioone ja tajukrampe. Gibsoni lood ei näi rääkivat otse kellegagi meist. Me saame pealt vaadata ja kuulata, kuid kunagi ei seletata meile kõike, ei öelda, millised kokkukuhjunud detailidest on olulisemad kui teised. Me saame ainult katkendeid. Nagu sõidaksime liftiga aeglaselt, kuid õudse tagasipöördumatusega tema juttudest mööda. Väga kurb, väga düstoopiline maailm.

glass theme

vikerkaarele lugu arne merilai roomaanist tehtud. oli tõesti l'alpe d'huez, kirjutatud muude asjade kõrvalt: neli tehtud, üks minna.

merilai „türann oidipus” viib lugeja ühe feministi, ühe psühhoanalüütiku, ühe trotskisti ja ühe kunstiajaloolase ebatõenäolises, kuid virgutavas ja pidurdamatus seltskonnas ning itaalia fašistide orgastilis-militaarse (marina grišakova väljend) järelevalve all ühele 1938. aastal toimunud sümpoosionile bertinoro lossi hämaras keldrikrüptis, kuhu on üles seatud kuningas oidipuse hiljuti välja kaevatud, tuhandeid aastaid vana seenekultuuri poolt asustatud ja seepärast mingil tasandil ikka veel elav ning vastavaks puhuks välja töötatud tehnoloogilise aparatuuri kaudu ka paiguti komunikeeritav muumia.

kas pole küberpunk? merilaid lugedes tekkis kiusatus öelda: natuke nagu on küll :)

külaliskorteris, kus ma praegu helsinkis ööbin, on uksele kirjutatud suurelt TUGLAS. ning seal huopalahtis, helsinki kesk-ääres hommikuti jooksmas käies tekib sageli too kummaline ja rõske tunne: joostakse kellegi väga suurtes jalajälgedes.

mu oma privaatne draamafestival

kuivõrd tartus algas draamafestival, ent mina kavatsen hoopis helsinkisse kirjutama sõita, siis tegin väikse ennetava ja kompenseeriva virtuaalse jalutuskäigu nii mõneski möödunud aegade teatrisaalis

tagasi nädala pärast. ikka veel pooleli: merilai, gastev, postdoki projekt, utopianismi artikkel, üks intervjuu, üks esseekommentaar. all work and no play makes jack a dull boy.

ja varsti võiks pooleli olla uus thomas pynchon. promovideo siin. ei jõua ära oodata. ei tohigi jõuda.