Tuesday, October 28, 2008

stand inside your love


laual: läpakas, telefon, mp3 pleier, ühenduskaabel, fotoaparaat, mälupulk, dvd suure hulga muusikaga, üks erkki luugi artikkel teksti ja tundmatu suhetest, roland barthes'i tekstimõnu (ma ei loe seda, see lihtsalt on seal), kaust kaasapaljundatud materjalidega, postkaart tartust, illy latte macchiato tühi, kuid ilus punase logoga beežikas-hõbedane purk. vihma sajab väga kõvasti, vaatan suurest aknast halli taeva all laiuvaid arhitektuurseid vihakobaraid. vihma sajab väga, väga kõvasti : there is no going anywhere

Monday, October 20, 2008

maagiline : veel maagilisem

Alljärgnevalt mõningaid minu siinse tegevusega rööbiti jooksvaid mõtteid, mis arenesid välja vestlustest paar aastat tagasi toimunud väga produktiivsetel ulmeseminaridel

* * * * *

Lisaks vähemalt ühele eesti kirjanikule, keda iseloomustades kiputakse sageli kasutama määratlust „maagiline realist”, ning reale teostele, kust võib tuvastada maagilis-realistlikke motiive või vastavale kirjandusžanrile iseloomulikku poeetikat, on nüüdseks võimalik osutada ka esimesele maagilist realismi käsitlevale küllaldasele kirjandusteaduslikule kirjeldustööle. Andrus Oru artikkel „Lammasinimene, liblikmees ja karunaine: maagilisest realismist eesti kirjanduse näitel” (vt Keel ja Kirjandus 7/2007) on lugemist väärt materjal kõigile, kes on end tõsisemalt maagilise realismiga nakatanud – võiks öelda, et selle teksti kaudu võib lugeja oma nakkuse loomusest ja sisemistest seaduspäradest teadlikumaks muutuda, ning õnnestumise korral see nakkus siis kinnistub ja süveneb.

Oru peamine maagilist realismi iseloomustav üldistus, mille üle tahaksin järgnevalt arutleda, on üks ja lihtne: poeetiliselt kujutab maagilis-realistlik maailm endast niisugust ruumi, kus maagia ja tegelikkus omavahel leplikult, konfliktideta, teineteisesse põimunult ning kuidagi iseenesest mõistetavalt läbi saavad. Teisisõnu eeldab maagilis-realistlik tekst niisugust lugejapositsiooni, millelt imetabasus toimib tegelikkuse harjumuspärase normina: kui taevast sajab hääletu rajuna tillukesi kollaseid lilli nagu peenikest vihma (G. García Márquesi „Sada aastat üksildust”), siis ei mõju see mingilgi moel ulmeliselt või fantastiliselt. Või kui rändaja õnn lendab mööda Eestimaad ringi, sisenedes erinevates kohtades erinevate inimeste kehadesse, kogedes nende meelelaade ja tegevusi, ning rännates seejärel edasi, otsides ja vahetades üha uusi ja uusi kehasid (nagu Mehis Heinsaare novellis „Rändaja õnn”), siis on seda liikumist kirjeldatud realistlikule tegelikkusele kohase rahulikkuse ja neutraalsusega: pole mitte midagi igapäevasemat.

Maagilisuse ja tegelikkuse niisugune „vastuoludeta koostoime” tõukab nüüd küsima, miks on see läbisaamine nii lihtne ja sujuv – ehk õigupoolest, milline võiks olla selle nähtuse loomus, mida maagilise realismis kutsutakse maagiaks? Leidub mõningaid maagilis-realistlikke tekste, mis muuhulgas paistavad arutlevat selle küsimuse enese üle.

Jorge Luis Borgese novellis „Hargnevate teede aed” räägitakse kirjandusteosest, mis sisaldab endas ühe loo kõiki loolisi võimalikkusi – iga konkreetne loo punkt on lähteks lugematutele uutele võimalikele hargnevustele, millest omakorda lähtuvad üha uued jne. Novellis „Paabeli raamatukogu” kirjeldatakse raamatukogu, mille köidetes eksisteerivad kõik võimalikud tähekombinatsioonid, ning sama raamatukogu ühe-raamatu-varianti, mille kaante vahel on lõpmatutu hulk lõpmatult õhukesi lehekülgi, millele on kantud samalaadselt kõik võimalikud tähejärgnevused. Borgese novell „Aleph” kirjeldab ühe keldritrepi astme juures asuvat punkti, mida silmitsedes võib samaaegselt kogeda kõiki teisi aegruumi punkte. Mehis Heinsaare novell „Kõhkleja Bernard” (Vt Vikerkaar 12/2004) räägib jalutaja Bernardist, kes ei taha tänavanurgale jõudes kunagi valida üht konkreetset rada ning on sunnitud valikuvõimaluste ette sattudes alati kahestuma (mitmestuma), ja niimoodi kuni lõp(matuse)uni välja – kuni kogu linn on sedasorti kõhklevate Bernarditega täidetud.

Kõik need näited paistavad viitavat teatavale sisemisele paljususele, mida tegelikkus varjab, võimalikkuste lõpmatusele, mille igapäevane, „reaalne” tegelikkus peab justkui maha suruma, et ühesena esile tulla – ma ei saa tänavanurgal minna üheaegselt kahele poole korraga, ühe loo kulgemise lõpmatuid variante pole kunagi võimalik üheaegselt realiseerida. Või üldisemalt: tegelikkuses juhtub alati ainult üks, aga mitte teine asi, tegelikkus on alati ainitine, ning mitte kunagi ühekorraga mitmetine. Kuid on samavõrra selge, et ainitises tegelikkuses seisja hoiab endas alati alal suhet võimalikuga – igapäevase reaalsuse kulgu toestab varjatud sõrestikuna lakkamatu nägemus või kujutelm sellest, kuidas oleks võinud olla, sellest, mis võib tulla, või sellest, mis on võimatu. Ülatoodud näited joonistavad välja just tolle võimalikkuse enese, selle mitmekesisuse, mille tegelikkuse kulg enesesse „alla surub”.

Nüüd saab teise pilgu heita ka sellele, mis nendes näidetes „maagilisena” mõjub: igapäevane imetabasus, mis tegelikkusega nii hästi läbi saab, osutub mingis mõttes „tegelikumaks kui tegelikkus”, selleks, mis võimaldab igasugust tegelikkust. Kaugel sellest, et olla kuidagi välispidiselt ja pealiskaudselt imepärane, ning evida kirjandusteose seisukohalt üksnes esteetilist funktsiooni ja mõju, on see, mis tekitab siin „maagilisuse efekti”, õigupoolest erakordselt tihke ja radikaalne – võib-olla liigagi ratsionaalne? – lähenemine tegelikkuse varjatud tuumale, tegelikkust seestpoolt kooshoidvale kõikevõimaldavusele. „Maagilisus” paistab siin justkui ohtlikult ülerikastatud mõistuslikkuse tontlik variefekt. Ning võib-olla just seepärast ongi „tegelikkus” ja „maagia” maagilises realismis leplikult, konfliktideta, teineteisesse põimunult ning kuidagi iseenesest mõistetavalt koos: nad pole mitte kaks erinevat ja ühildamatut asja, vaid üks ja seesama asi – tegelikkus ise – kahel erineval tasandil või kahest erinevast vaatepunktist.

Lõpuks tekib kiusatus laiendada seda mõtet, mis Borgese ja Heinsaare novellides vahest kõige selgemini välja joonistub, kõigele, mis maagilises realismis on maagilist: nii tillukeste kollaste lillede hääletule rajule kui ka rändaja õnnele, mis mööda eestimaad seikleb. Kas ei peitu neis mõlemas – ehkki pealtnäha vähem tuvastatavalt – uks tegelikkusest ühte ja lihtsasse võimalikkusesse, mis teda seestpoolt alal hoiab? Võib-olla millegi niisugusega võiks kokku käia ka Andrus Oru mõte, kui ta ütleb, et „maagiline realism loodib reaalsusesse peidetud tähenduste sügavust” (lk 524).

Thursday, October 16, 2008

where old men go to die

ehkki ma tegelikult ajutiselt elan siin, ütleb avantüristide võrgupäevik, et ma olen reisil, ning siin on pisut miskit, mis võiks seda viimast muljet süvendada.

käisin vahemereäärses pirani linnas, mida võiks visby kõrval kirjeldada kui veel üht positiivse laenguga maailmalõppu. saabusin sinna pühapäeva hommikul kell üheksa ja astusin ainsa reisjana bussist maha. buss keeras ümber (sest linn asub väikese ja kitsa poolsaare tipus), hakkas tagasi sõitma ning ringi vaadates ei näinud ma mitte ühtegi hingelist. leidsin end otsekui seiskunud ajast - otsekui oleksid ametivõimud saabuva tormi eelses vaikuses evakueerinud kõik elanikud. alles paar minutit hiljem kohtasin esimesi kummitusi, kes uniste nägudega püüdsid kohvikuid avada, või suundusid ükskõik millise järgmise tegevuse, ükskõik millise järgmise saatuse suunas, mis neid ees ootas. niimoodi oli see esimesed kaks tundi, mil tegin poolsaarele mööda mere äärt tiiru peale ning kolasin põhjalikult sellele kokkukuhjatud majavohangute sopilistes ja künklikes hoovides.

sest pirani hoonestik meenutab tõepoolest midagi, mida william gibson võiks kirjeldada kui nüüdisaegset vahemereäärset väikesprawli; elumaju pole sinna mitte niivõrd ehitatud kui kokku kuhjatud, ning nad on sinna maha prantsatanud ja hangunud võrdlemisi sattumusliku browni liikumise tagajärjel. tohutult, meeletult palju hoovisopistisi, lagunemakippuvate kivikatuste paljutasandiline tühermaastik, pizzakohtade sildid ja kõikjal rippuv pesu. siis, tolle hommiku tollel tunnil tundus, nagu oleks see pesu seal alati juba rippunud, ning nagu keegi ei kannaks neid riideid kunagi - sest kehatute ning läbi vohanguseinte liikuvatena, nagu selle koha asukad kindlasti olema pidid, polnud neil ka riide järele vajadust. millegi eest selles linnas polnud täienisti ja põhjalikult hoolitsetud, paistis, nagu hoolitseks elu vajaminevate asjade eest ise, ning kõik ülejäänu, funktsionaalsest ringlusest või tahtmistest ja ihadest kõrvalejääv lagunes aeglaselt, omasoodu otsekui bitimädanikku nakatunud virtuaalne tausttekstuur.

umbes kella üheteistkümnest kaheteistkümneni pani globaalne turismitööstus pirani kallastele maha paarikümne neoplani jagu tõsiselt kõrges eas turiste. algas vaikne ringijalutamine; vaevaline, kuid õnnelik uudistamine; mererestoranide täitumine. ma ei ole mitte kusagil näinud nii palju sedavõrd vanu rännulisi. tekkis kujutelm piranist kui linnast, kuhu õnnelikud vanad mehed lähevad surema, kui nad ära väsivad. lasevad lihtsalt peal pizzataldrikusse vajuda ning auto kirstuga sõidab ette...

ent tegelikult hakkas elu vilkalt käima, sukeldujateklubi avas uksed, ning just tol päeval möödus poolsaarest hooaja suurim regatt, millest võttis osa 1800 alust. sellega käisid maismaal kaasas paljud noored, levis jutt, et osavõtt on sedavõrd massiline, et paljud loobusid, sest merel läinuks kitsaks...

pärast seitset tundi ringikolamist ma väsisin ja otsisin ühe mereäärse kohviku, et istuda ja kirjutada. igal juhul on see koht, kuhu tõepoolest tasub minna, ja eriti nondesse sopistustesse ja hoovikestesse...

pildid on siin

ps! tagasi laibachi sõidutas mind hea õnne korras oma valges sport-audis üks tütarlaps, keda varasemast tundsin. istusime kolm tundi mere äärest tagasivalguva autodevoo ummikus, ning ehkki meil oli lõbus, oli tema koer - nagu ka võib-olla ka piltidelt näha võib - pikast päevast väga väsinud. aeg-ajalt, unest ärganuna hakkas ta meid tagaistmelt käppadega kompima, andes mõista, et ka tema on olemas. "she's quite an old lady, in dog years," öeldi mulle. nii et veel üks vanaldane rännuline...

pps! varsti peaks siin juttu tulema sotsialistliku ljubljana arhitektuuri vihakobaratest ja külmadest mustadest pisaratest. ja siis - veel enne aastalõppu - võiks saada sõna selle võrgupäeviku esmakordne külalisesineja, kelle nimi on arvatavasti gary.

Wednesday, October 15, 2008

kaleidoskoop

staatus : ma pole mõnda aega kirjutanud, see tuleb sellest, et tegelesin oma töö ühe pikema ja nõudlikuma osa lõpetamisega, ning kirjutamine jääb kirjutamisele ette. hämmastaval kombel on suveilmad siiani vastu pidanud, päeval on 25 kraadi, koerad lösutavad jõe ääres, päike lõõskab ja sloveenid loevad pargipinkidel massiivsetes kogustes žižekit.

avatus : nad on avatud inimesed, vaidlevad teineteisega elavalt ja palju ning võib juhtuda, et pärast pooletunnist vestlust on nad jõudnud sulle ära rääkida mõned oma tõsisemad eraelulised mured, ema pikalt väldanud haiguse või poiss-sõbra järsult jahenenud suhtumise kohta. ilmselt vajab kogu see avatus ka adressaati.

keeleline imperialism : ja lahked ja abivalmid on nad samuti, ehkki ma olen mõtlema hakanud, et võib-olla mängib siin mingit lisarolli asjaolu, et saan nendega suhelda ainult inglise keeles, ning suurtel keeltel on väiksematele keelekeskkondadele imperialistlik mõju. paar aastat tagasi tahtsin kielis bussipiletit osta, tegin seda inglise keeles ning mulle vastati saksa keeles midagi, mida ma ei mõistnud. kui küsisin müüjalt, kas ta inglise keelt oskab, noogutas ta, ning selgitas mulle midagi saksa keeles edasi. ja siis ma mõtlesin selle peale, kui lihtsalt ja entusiastlikult olen ma nõus oma keeles rääkimisest loobuma, kui keegi mult eestis midagi inglise keeles küsib. võimalik, et suures keeleruumis osaleja ei näe vajadust seda niisama lihtsalt teha. võimalik - ning hoopis teises kontekstis ja mõttes - et tema keele piirid on kogu maailma piirid. aga sloveenid on lahked ka ilma selle mõtiskluseta keelte üle.

kuulujutt : räägitakse, et kakskeelses kodus üles kasvanud laps tajub neid keeli alguses ühe keelena, ning alles kolme-nelja-viie aastaselt hakkab neid eristama kui kaht selgelt erinevat keelt.

jalgrattateed : on laibachis, mis paljuski meenutab tallinnat, hästi organiseeritud ja kõikjalehargnevad. ühel päeval nägin üht sellist mööda tohutul kiirusel rulluisutavat tütarlast, kes lükkas enda ees suurt lapsevankrit. ja asi ei näinud välja, nagu see võiks kuidagimoodi ohtlik olla.

bosnialaste identiteet : loodi pärast teist maailmasõda suurel määral fiktsiooniaktina. sestap olid nemad need, kes hakkasid endast kõige tõenäolisemalt mõtlema kui jugoslaavlastest. ning seda suurem oli nende hämmeldus ja mõistmatus, kui nende endi identiteet neid yheksakymnendate alguses, sõja lahvatades ryndas.

kaleidoskoop : niisugune, killunenud ja pisut kodanliku loomusega see saigi. kas kodanluse eest peab vabandust paluma?

Wednesday, October 01, 2008

pingilt belvedere'ist

Ljubljanas on vananaistesuvi.
Väljas on kuusteist kraadi.
Kõikjal üle selle suveöise linna vonklevad massiivsed burekijärjekorrad.